Teooria ja praktika

Andrei Hvostov ja grupp teisi toredaid inimesi tahavad anda lapsevanematele valimistel laste arvu järgi lisahääli.

Vanemad hoolivad oma lastest. Nad teevad oma laste tulevikule mõeldes parima valiku. Tulevikku suunatud valiku. Lapsesõbraliku.

Nii lihtne see ongi.
Ma tean, kriitikud ütlevad, et ei ole lihtne. Et on õudselt keeruline. Põhiseaduse muutmine nimelt.
Kui eesti rahvas ei taha hääbuda ega välja surra, siis pole miski keeruline.

Põhiseaduse muutmine ei ole keeruline, selle jaoks on ettenähtud protseduurid.
Elu on keeruline. Selle jaoks protseduure pole.

Kas lastekodu juhataja hääletab kõigi lastekodu laste eest?
Kas erikooli saadetute eest hääletavad endistviisi nende vanemad?
Kas hääleõigus kuulub yhte komplekti teiste vanemlike õigustega, mida saab kohtuotsusega ära võtta? Ja kuhu ta siis läheb?
Kas lapse eest saavad yhe hääle lisaks mõlemad vanemad või peavad nad omavahel otsustama, kumma kätte hääl jääb? Kas see võib eri valimiste vahepeal muutuda?
Kui isa ema maha lööb (või vastupidi), kas ta saab siis hääle endale?
Kui vanemad lahutavad, kas laste hääled jagunevad vastavalt sellele, kumma juurde lapsed jäävad? Või sõltub see sellest, kas mõlemad endiselt nende kasvatamisega tegelevad?
Kui lahutuse järel jäid lapsed yhe vanema juurde ning teine nendega enam suurt tegemist ei tee, esimene aga leiab uue elukaaslase, kes põnnidega tõepoolest tegeleb, kas too siis ka mõne hääle saab?
Mis saab lapse häälest, kelle vanem(ad) näiteks välismaal või muidu kaugel tööl on ning keda tegelikult kasvatavad vanavanemad?
Aga kui nad kasvavad ise, ilma kõrvalise abita?
Mis, muuseas, saab tänavalaste häältest, kelle vanematelt juhtumisi pole vanemlikke õigusi ära võetud?
Pedofiil, eks ole, hääletab enda laste eest kuni syydimõistmiseni kõrgeimas kohtuinstantsis või hetkeni, mil ta loobub edasisest apelleerimisest?
Aga kui asi lahendatakse kokkuleppemenetlusega, nii et pole ei otsest syydi- ega ka õigeksmõistmist?
Mis juhtub vabaabieludega? Kas laste häältest saab uus meetod, millega saab survestada inimesi peremudeli suunas, mis pole juba ammu valdav mujal kui kristlike konservatiivide märgades unistustes?
Eestis samasooliste abielusid teadupärast ei tunnistata. Kui siia peaks aga kolima (ja kodakondsuse omandama) mõni seesugune abielupaar riigist, kus neil on õigus niihästi abielluda kui ka lapsi kasvatada, kas neid sunnitakse siis lahutama ja yhelt võetakse lapsekasvatusõigus ära?

Mis saab juhul, kui valimised toimuvad 1.-4. juulil ja lapse 18. synnipäev on 2. juulil, ei hakka ma isegi kysima. Sellele on niikuinii juba praegu protseduuriline lahendus olemas ning niivõrd kui mina selle maailma mõtteviisi tean, fikseeritakse vanus mõnda aega varem. See tähendab yksnes, et teatud asjaoludel saavad ka 18aastase eest hääletada tema vanemad.


***

Ei, ma ei ole Hvostovi mõtte vastu.
Ei ole ka poolt.

Ma kahtlen selle kohandatavuses reaalsusega. Ma arvan, et kui vanemahäälte projekt mingisugusel kujul läbi suruda õnnestub, ei sobi see tegeliku eluga oluliselt paremini kui ykskõik milline muu tykk seadusandlust, mis teoreetiliselt ilusa idee põhjal yhiskonda muutma peaks. Vanemahyvitis, lastetoetused, miinimumpalk, töötutoetus... nende kõigi kohta võib ohates nentida, et need on paremad kui mitte midagi. Aga mitte alati ja kõigi jaoks.

Riigimehhanismi kaudu kehtestatud seadused ei yhildu õigluse kui (suuresti intuitiivse) filosoofilise printsiibiga põhimõtteliselt mitte kunagi.