Pekinägu on palavusest ogaraks läinud

Kust pealkirjas seisev tsitaat tuli, ei mäleta, aga millaski 1990ndate alguses oli see kaunis populaarne. Miski raamat või film? Ei tea, Google ei arva sellest midagi.

Põhimõtteliselt täiesti realistlik. Pirita rannas ronisid ärakeemise hirmus luiged täna veest välja ning pommisid ehmunud kooliekskursioonilt syya. Lapsed andsid ka, luik on ikkagi pirakas ja ohtlik lind.

Mina unustasin palavusega pooled asjad ära, mis tegema pidin. Homme pidi juba veidi jahedam olema, ehk siis tulevad meelde tagasi. Neid, mis kalendris kirjas, saan vähemalt järele vaadata.

Neid, mis telefoni märgitud, enam paraku ei saa. Ilmselt sai temagi kuumarabanduse. Lootsin, et ehk on yksnes söömata - ta varemgi nälginud peast rumalusi teinud -, aga seekord ei võta pill ka pärast toitmist toru. Suurema osa ajast ei reageeri ta yhelegi klahvile, siis laseb armulikult sisse logima ning kukub käivitama kõiki asju seguiläbi, just nagu plõksiks ma mööda nuppe kui marutõbine. Kui see viga homseks ei parane, pean ahvikiirusel ja veel enne palgapäeva uue telefoni leiutama.

Jama kyll, sest mulle meeldis vana palju rohkem. Eelmine oli - sada aastat tagasi, mõistagi - Nokia 3310, praegu siis E60. Uuelt tahaks ma, et ta oleks Nokia, tagasihoidliku välimusega, suhteliselt suur ja suurte klahvidega, liikuvate osadeta, interneti, korraliku mälumahu ja akuga ning, kui võimalik, ilma kaamerata (aga kui teisit ei saa, olgu pealegi). Vastupidav korpus tuleks kasuks, värv võiks olla must, hall või metalne. Eriti hea oleks Symbian, aga ega ma tingimata nõua. Ongi justkui kõik.

Ei midagi erilist? Mhmh. Aga sellist ei paku keegi. Nii et ilmselt hakkan nurgatagustest poekestest mõnd igasuguse töögarantiita pruugitud E60t otsima. Rist, vaev ja viletsus, urjuhh.