Miks ma ei vaimustu Yhtsest Eestist?

ERR on saanud hakkama naljaka uudislooga NO-teatri uue projekti teemal. Lyhikokkuvõte on umbes selline.

Ene-Liis Semper "ei kavatse naeruvääristada poliitikat, vaid püüab inimestele jagada informatsiooni poliitika tegemise kohta ja näidata, kuidas Eestis demokraatia toimub".

Teised:
* "on hea, kui kunst sekkub poliitikasse";
(no ei sekku ju, ainult kirjeldab, satiir oleks sekkumine)
* "oleks tervitatav, kui Eestis sünniks projekti tagajärjel ka uus erakond"
(rohkem sedasama! ehk tsiteerides Tõnn Sarve: "More cheese! More!")
* "tervitatav projekt, kui sellest midagi positiivset sünnib. /---/ inimesed võivad selle projektiga poliitikast võõranduda"
(eraldi seisuseks muutudes on poliitikud poliitika juba erastanud; võõranduda pole enam kuhugi, võib ainult uue populismilainega kaasa minna)
* "põhikartus on see, et vastumürgiga /---/ üle ei doseeriks"
(veel kord: vastumyrk oleks satiir, lubatakse aga vaid haiguslugu)

Sellepärast ma NO-hysteeria vastu huvi ei tunnegi. Populismi ja muud poliitikaga kaasnevat olen kyllalt näinud. Seda veel kord lähemalt uurida ei ole minu jaoks põnev, ainult iiveldus tekib. Mind huvitaks valus iroonia, ent sel sylekoeral ei ole hambaid - nagu näitas ka Ojasoo retoorika kiire suunamuutus, mille järel Lang teda juba Delfi kriitika eest kaitsma asus.

Eesti poliitika on juba täiesti piisavalt populistlik. See on kardetavasti paratamatu tagajärg, kui poliitikaga hakkavad tegelema elukutselised poliitikud, kes rändavad yhelt poliitiliselt ametipostilt ringkäenduse toel teisele. Mõistetav ju, kui nad mingit muud tööd ei oska - ka poliitik tahab syya, seepärast säilitab ta oma elukutse iga hinnaga. Nii vehivadki meil populismiga kõik parteid, kes parasjagu just hingevaakumisega liialt hõivatud pole.

Sama asja kordamine ei ravi. See pole isegi mitte homöopaatia, sest teatris taastoodetav populismiannus ei ole kasutuseni lahjendatud. Kui vaadata inimeste reaktsioone, siis jagunevad need laias laastus kaheks: kas oodatakse poliitilist satiiri või kiidetakse populistlikud loosungid vaimustunult heaks.

Isegi kui teatraalid yritavad midagi kritiseerida, pole sel erilist mõju, kuna poliitikud yhinevad aegsasti yleyldise kiidukooriga - muuseas, valimisprogramm "poliitikud on sead" kuulub populismiklassikasse, Eesti näidetest sobivad kuningriiklased, Res Publica, osa rohelisi, Indrek Tarand, aeg-ajalt ka sotsid ja Keskerakond.

Aga populismi lihtne teatraalne kordamine ainult kahandab valijates immuniteeti selle suhtes - millele loodavadki need, kes ootavad, et etendus doktor Frankensteini loomingu sarnaselt jalad alla võtab ja oma elu elama hakkab. Huvitav, kui tõepoolest tekikski uus popp erakond, kas kõik raudsed ja jusked jookseksid sinna yle?

Vaadates poliitikute senist käitumist, poleks ma õigupoolest eriti yllatunud, kui 6500 piletist enamik jõuaks parteilaste kätte. Sel juhul pole kogu tsirkusel yldse mingit mõju, näidatagu lavalt mida tahes.

Töötukassa soovitus töötutele: palvetage, sest meie teid ei aita

Järgmisel esmaspäeval kogunevad kolm ministrit (Parts, Kiisler, Pevkur), yks Tallinna abilinnapea (Martinson), EASi, töötukassa, SA Innove ning haridusministeeriumi ametnikud Jaani kirikusse "nõu- ja palvepäevale", mida samas teates nimetatakse ka "töötute teabepäevaks". Yrituse juhatab sisse laupäevaste Päevalehtede staar, peapiiskop Põder, jumalateenistusega "Elu, väärikus ja töö".

Ysna kõrgel tasemel on see asi ette võetud. Puudu on ainult peaminister ja president.Kohe ei usukski, et meil riigikirikut pole. Huvitav oleks teada, kas nyyd hakatakse ka töötukassas ja EASis inimesi usu alusel lahterdama - luterlased eespool (muidugi kui on tõend, et kirikumaksud on makstud), õigeusklikud ja katoliiklased tagapool, juudid-moslemid-maausulised kõige lõpus? Või on see ainult esimene pikas yrituste sarjas, järgmised "palve- ja nõupäevad" toimuvad aga teiste konfessioonide pyhakodades alates synagoogist ja hiiest ning lõpetades Teaduste Akadeemia endise raamatukoguga (ateistide tarbeks)?

Siiamaani on riigi ristimine meil ikka ysna hiilivalt käinud. Ministrid istuvad teleylekannetes jumalateenistusel "kui eraisikud", ainult miskipärast pööblist eraldi. Yksvahe oli kaitseväe reeglites ka palvuse kord ette nähtud; ei oska ytelda, kas praegu on. Kõikvõimalikke asutusi käivad samuti kirikherrad sisse õnnistamas, ehkki Põder õnnistab muidugi kõike ettejäävat, mäletatavasti ka Toompea miljonipeldikut. Eks see näitab Põdra arvamust oma ameti, kiriku ja usu väärikusest kõige paremini.

Igatahes kannab yritus selget sõnumit: kui ministrid lubavad kirikus otsida "koos teiega lahendusi tööpuuduse vähendamiseks", ei maksa riigile enam loota. Kes tööta jääb, pöördugu oma abipalvega kõrgemate instantside poole või mingu kirikutrepile kerjama. Kui kõrged härrad jumalateenistuselt väljuvad, võib ehk isegi sotsiaalministrilt mõne myndi saada.

Õnne juubilarile!

Tundub, et on saabunud aeg anda Poogen.ee-le yle Anton Suurkase nimeline auhind teadagi mille eest. Minu õnnitlused!

Ununenud unistaja mantel

Swedbank tuli välja uue loteriiga: yhel õnnelikul on võimalus saada Maire Raadiku mantlipärijaks. Rutake, seltsimehed unetud! Konkurss toimetaja ametikohale kestab ainult 30. märtsini - ehk homseni.

Kui keegi ei tea - ja enamik inimesi arvatavasti ei tea ning kyllap ei tahagi teada -, siis Maire Raadik on legendaarne toimetaja, tänu kellele meil yldse midagi eestikeelse finantsterminoloogia sarnast on. Ehkki, jah, iga aastaga on seda yha vähem märgata.

Raadiku muistne (ehk viisaastakutagune) raamat "Panganduskeel" seisab eelmisest ametist saati minugi riiulis. Ega majanduslehe keeletoimetajal midagi paremat võtta ju pole. Muidugi on ka too yllitis eelkõige unistav mõtisklus teemal "mis oleks, kui meil oleks omakeelne terminoloogia", ent unistustest kaugemale pole keegi siiamaani jõudnud. Mis näitab, et pangas töötamise kõrvalt võib inimene keele heaks paljugi kasulikku teha, kuid selleks kutsutud ja seatud asutuses on ta maast ära lõigatud ja kaotab jõu nagu Antaios. Ei sealt tule enam midagi.

Nii et oh tule, noor ja tugev mees ja vaata ringi panga sees, tee pangakeeled teravaks ja kirjad puhtaks, säravaks. Mõnel vabal hetkel kysi aga, kus on Maire Raadiku endine kabinet, ning vii tolle ukse taha kimp leinasidemega lilli yhe kustunud unistuse mälestuseks. Toa uus asukas võib õite yllatunud olla. Ytle talle, et seal kummitab.

Teel tarkuse varasalvede juurde

Inimesed õpivad, et saada targemaks. Eks? Käisin minagi täna loengus, kus omandasin rea tarvilikke teadmisi.

* Ajakirjanik ei tohi mainida inimese erakondlikku kuuluvust, kui too pole erakonna ametlik esindaja.

(Kõik võivad teada, miks mõni tähtis asjapulk imelikku juttu ajab, kuid pole ilus seda avalikult välja ytelda.)

* Kodutute koerte varjupaiku toetada on ebaeetiline. See koer või kass, kes on tekkinud ei tea kuidas ja kel ei ole oma tulevikuprojekti, mis põhjusel on tarvis neid tõutunnusteta loomi varjupaigas pidada? Nad tuleks viia kohe veterinaari juurde ja magama panna. (Tõuloomad on muidugi iseasi.)

(Suurel osal kodututest pole tulevikuprojekti ja tõenäoliselt ka mitte tõutunnuseid.)

* Laste peksmist ei tohi keelata, sest nii sekkub riik pereellu ja see lõhub toimivad traditsioonilised peresisesed moraalisuhted.

(Naisi ei mainitud, aga kyllap kehtib nende kohta sama.)

* Inimene arenes selliseks, nagu ta on, turumajanduslikus traditsioonis.

(Syndikalism ja tsunftid, protektsionism ja kaitsetollid, riiklik regulatsioon ja absolutistlikud valitsemisvormid tulid eile õhtul kosmosest. Kui ahvid puu otsast alla ronisid, oli neil liberalism juba kaasas.)

* Sõna egalitaarne tuleb ladina sõnast equus, kuna Rooma ratsaväes olid kõik korraga kas hobuse seljas või jalgsi.

(Sõna kretiin tuleb kohanimest Kreeta.)

Teemaks oli, mõistagi, eetika.

Ettevaatust, Delli-ostjad!

Igasugust IT-nööki on viimasel ajal olnud rohkem kui rubla eest. Mõnest asjast pole kirjutada jõudnud, mõne lahendasin ise vähehaaval ära. Nyyd on jälle värske laks käes. Panen selle siia kirja, äkki jääb siis mõnel teisel samasse orki lendamata.

Mingil kummalisel usulisel põhjusel on Tallinnas kaks firmat, mis Delli lapakatele garantiiremonti pakuvad. Nagu tyypilises politseifilmis on hea politseinik ja paha politseinik, on meil hea teenindus ja paha teenindus.

Hea teeninduse nimi on IT Grupp ja see asub Pärnu maanteel kunagise Kalevi kvartali tagaservas. Ysna halvasti leitav, ent tasub vaeva. Minu esimene kogemus oli untsuläinud vindiga. Windows ei buutinud. Läksin sinna, jooksutati testid ära ja nenditi, et ei leia midagi. Prooviti siiski igaks juhuks teiste kõvaketast ja yteldi, et kuna tollega masin yles tuli, on viga nähtavasti vindis ning see vahetatakse tasuta ära. Tänapäeval pole see sugugi tavaline suhtumine; suur osa firmadest oleks leidnud, et kuna test midagi ei näita, on viga järelikult softis ja nende garantii alla ei käi. Au ja kiitus. Olen sealt iga kord arvuti kiiresti kätte saanud, mis pole kah ammugi igapäevane asi.

Arvasin naiivselt, et Dellidega käivadki asjad nii. Ostsin viimase lapaka pyhapäeva õhtul hirmsa kiiruga toonasest Kartulisalongist ning ei jõudnud asjaoludega õigel ajal tutvuda. Yhel päeval oli arvuti ekraan ilus sinine ning selgus, et mulle sympaatseks saanud teenindus mind enam ei taha. Selle asemel saadeti mind vahvasse paika nimega Max123 Veerenni ja Järvevana nurgal. Kui ma varem arvasin, et Kalevi kvartal on piisavalt urgas, siis Maxi otsides mõtlesin ymber.

Et pikk jutt lyhikeseks kokku võtta, ei osanud keegi mulle seal alguses ytelda, kaua tööga minna võiks; nädal hiljem polnud keegi veel midagi teinud ja kui vintsutatud looma ykskord kätte sain, olin kannatuse juba mitu korda kaotanud. Nenditi ainult, et vint oli õhtal ja kui soovin, võivad nad tunnitasu alusel lapakale uue Windowsi peale panna. Aitäh ei millegi eest, seda oskan ma ise ka teha.

Seekord ytles yles toitejuhtme pesa. Eile õhtupoolikul oli sõber nõus mu Järvevana teele ära viima, nii et kuulasin neiukese juttu, kuidas tehnik helistab "homme või esmaspäeval" ning mõtlesin, et tore, nädalavahetuse sess möödub seekord arvutita. Oli meeldiv yllatus, kui tehnik helistas juba täna hommikul ja teatas, et vahetas emaplaadi välja ning tulgu ma järele.

Loksusin bussiga sinnakanti, sumpasin Savisaare terrorirežiimi ja kohalike kinnisvaraomanike armust lumesulbis ning turnisin mehekõrgustel lumevallidel. Sain pärale ja tagasi ka. Kysisin veel igaks juhuks teenindajalt, kas emaplaat sai samasugune, ning sain ebamääraselt nõustuva vastuse.

Tulin kontorisse ja rõõmustasin: näe, mu eelarvamus ei olnud ikkagi õiglane. Teen kohe ära tänased statistikalood, laen aku ja võtan lapaka Tartusse kaasa.

Vara rõõmustasin. Windows teeb igal käivitusel restardi. Ilmselt vahetas tubli tehnik tõepoolest emaplaadi välja, aga arvutit hiljem käivitada ei yritanud. Milleks aega raisata, kui klient võib seda ise teha? Jama selgus muidugi kella viieks, mil Maxi kontor kenasti kinni pandi.

Ega sellest mõistuloost midagi targemat ei järeldu kui hoiatus teistele saatusekaaslastele: kui tahad osta Delli, uuri, kumb teenindus selle konkreetse poe selle konkreetse Delliga tegeleb (ja kas see ka kuu faasist sõltub). Arvestades tänapäeva lapakate viletsat taset, on teeninduse kvaliteet vähemalt sama oluline kui mudeli parameetrid.

Minul pole selle tarkusega enam midagi peale hakata. Kulutan esmaspäeval jälle paar tundi tööaega, lontsin Järverenni nurgale ja vaatan, mis eksperimente seal kuradi urkas minuga veel tehakse. Senikaua olen jalamees ning konspekteerin loengud ruudulisse kaustikusse. Hunt ise teab, kes mu käekirja pärast dešifreerida suudab. Maxi geniaalne tehnik?


P.S. Äkki ongi mõistlik netbook'idele yle minna ja kogu majapidamist netis pidada. Lugesin oma jutu läbi ning torkas silma, et siin on liiga palju juttu Delli vintidest. Kui taararaha eest ostetud netbook katki läheb, lööd ta naelaga seina ning ostad uue. 25-30K maksnud lapaka korral on nördimus ebaproportsionaalselt suur, samas kvaliteeti niikuinii ei ole.


P.P.S. Flexi kodulehelt vaadates selgub, et osa Delle võtab enda hinge peale veel mingisugune Servica ICT Mustamäel. Aina segasemaks läheb.

Võidab see, kes saab kõige varem pinsile

Päevaleht kirjutab:

Laste arvuga seotud soodustusi praeguse seaduseelnõuga muuta ei kavatseta ja nii pääseb ka tulevikus vähemalt kolm last üles kasvatanud lapsevanem pensionile aasta varem, kui vanaduspensioni aeg tegelikult kätte jõuaks. Nelja lapse puhul võidab kolm ja viie ja enama lapse puhul viis aastat. Viis aastat varem on õigus vanaduspensionile jääda ka lapsevanemal, kes on kasvatanud vähemalt ühte sügava või raske puudega last. Oluline on seejuures, et varem pääseb pensionile vaid üks lapsevanematest ja soodustuse saajas peavad lapsevanemad ise kokku leppima.

Käisin mineval nädalal naisuurijate seminaril. Sotsiaalministeeriumi neiu nentis, et yks kõige hullemaid probleeme on eestlaste oskamatus suhteid viisakalt lõpetada. Umbkaudu yheksakymmend protsenti yksikvanemaga peredest koosneb emast ja lapsest; masendavalt suur osa neist lastest ei näe aga isa kuigi tihti. Inimesed ei suuda minna lahku nagu täiskasvanud, leppides kokku lapse edasises kasvatamises, kulude kandmises ja kohtumisaegades. Yks põgeneb alimentide eest, teine ajab teda kohtuga taga ja kolmas peidab last esimese eest. Lahutuste arv yletas minu mäletamist mööda mõne aja eest abiellumiste arvu, ehkki need võivad nyydseks olla kohad vahetanud; igatahes on need arvud ysna ligistikku.

Kui suur osa inimesi, kel on olnud vähemalt kolm last, elab koos ja saab teineteisega kenasti läbi (need kaks ei käi tingimata koos) kuni pensionieani? Pakun huupi, et rohkem, kui yhelapselised - ilma igasuguse aluseta, pelgalt eelarvamuse põhjal. Aga ikkagi.

Mida sellise seaduse koostajad näha lootsid? Pensionieelikute surmaheitlust, millele sotsiaalministeerium võiks pileteid myya?

Rahvussuhted: eestlased, venelased, lätlased, hiinlased ja tšuktšid

Nägin nyyd siis ka yle pikapika aja bussis tegelast, kelle punasel seljalt ilutses uhke kiri "Russia". Mis salata, minugi esimene mõte oli: "Mida kuradit?" Järgnes veel ysna mitu mõtet ja bussist maha minnes mõtlesin: "No ja siis?"

Käin suvel aeg-ajalt ringi T-särgiga, mille rinnale on kirjutatud "Ireland". Kas keegi Eestis võiks tunda end seetõttu ohustatuna? Väga väheusutav.

Okei, see pole päriselt võrreldav, Iirimaa pole Eestile mitte naabergi. Kuidas reageerivad eestlased, kui näevad purupurjus lätlast, kes lehvitab punavalge plaguga ning räuskab, et varsti tulevad võidukad väed yle Koiva jõe ning siis nad alles näitavad kõigile, kuidas Lukass alus't teeb? 1. Hakkavad kõva häälega naerma. 2. Kutsuvad politsei, võtavad lärmitsejal natist kinni ning sunnivad maha rahunema (mitte tingimata selles järjekorras).

Kyllap selles asi ongi - väheses enesekindluses ja halvas huumorimeeles. Kui eestlased ei tunneks, et iga lällav vene jorss neid ohustab (erinevalt lällavast läti, soome, briti või uus-meremaa jorsist), oleks pool probleemi lahendatud. Enesekindlus on muidugi seotud hulga muude kaunite sõnadega, millest paari mu militaarse sõbra lemmik oleks kindlasti "kaitsetahe". Samas ei eita arukad inimesed, et veendumus enda kaitsevõimelisuses nakkab. Millal keegi viimati šveitslastega rinda pistis?

Moraali ja enesekindluse teema juurde sobib kenasti yks mu lemmikanekdoote.

Hiinlased kuulutasid tšuktšidele sõja. Läks siis Hiina diplomaatiline delegatsioon tšuktšide juurde, lootes uurida, palju vastastel väge on ja mäherdune on tehniline ettevalmistus. Laagrisse saabudes nägid: mehed istuvad kividel, ihuvad nuge ja saableid, mõnel õnnelikul on aga isegi vanaisade aegne ränikivilukuga pyss.

Hiinlaste saadik kysis tšuktšide pealikult: "Palju teil sõjaväes mehi on?" - "No oma kolmsada tuleb ära!" Hiinlane hakkas naerma: "Meil on ainuyksi maaväes sada miljonit sõdurit!"

Seepeale istus tšuktšide ylemus joonelt kivile maha ja puhkes sydantlõhestavalt nutma: "Issand halasta, kuhu me nad kõik matame?"

Mõtleme nyyd myndi teisele kyljele ja meenutame, et kindlasti elab Lätiski eestlasi, kes pärast kuuendat õlut lähevad tänavale räuskama, et meie mehed on teid, kuradi kuuevarbalisi, juba sada aastat tagasi peksnud nagu tohlas kaalikaid. Kas me oleme selliste rahvuskaaslaste yle uhked? Vaevalt kyll. Pigem tunneme piinlikkust. Aga eks iga rahva seas on mingi kogus lolle, kelle põhjal ei ole siiski mõistlik kõigi ylejäänute yle otsustada.

Teate, venelaste seas on neid ka.

Integratsioon ilma ministrita

Tean noort daami, kes ei suutnud keskkooli vene keele tundides viibimise jooksul keelt ikkagi isegi igapäevasuhtluse tasemel omandada, raamatute lugemisest rääkimata. Aga nyyd käib ta tihedalt läbi noormehega, kelle nimi on Jevgeni.

Rääkisin sellest kunagisele koolikaaslasele. Tema meenutas, et unistas koolipõlves, kuidas leiab ilusa musta peaga noormehe - peaasi, et venelane ei oleks. Aga nyyd õhkab tema teismeline tytar, et leiab kunagi ilusa tumeda peaga vene noormehe. Suhtumine on muutunud.

Mulle tundub, et me võime lõpetada integratsioonist ja rahvussuhetest lobisemise ning jätta selle järgmise põlvkonna hooleks. Nad saavad sellega ise suurepäraselt hakkama ja pealegi pole ilus teiste inimeste pereellu sekkuda.

Võib-olla olen ma täna kuidagi haruldaselt optimistlikus tujus. Samas - võib-olla ongi nii.

Kuidas õppida elama koos Linpus Linuxiga?

Ostsin põnnile netbook'i. Acer Aspire One nimeks, peal mulle senitundmatu opsysteem Linpus Linux. Kõik muidu ju tore ja kena, ent Linpus viskab ette command prompt'i ja arvab, et nyyd ongi kõik hästi.

Tootja kodulehe väitel on neil "dual-mode user interface" ja mis kõik veel, ainult mina ei oska seda käivitada ja keegi tuttavaist ka head nõu pole andnud. Kui see seal yldse ongi, sest katalooge mööda kolistades tundub, et masin on täitsa tyhi. Ilus must ekraan valgete tähtedega, meenutab unetult MUMEtud öid (ja päevi) Ylikooli terminaliklassides yheksakymnendate alguses. Nyyh, nostalgia.

Õnneks on netiavarustes siiski kyllalt tarku ja toredaid inimesi, kes ei hoia oma teadmisi vaka all. Lappasin hulga säherdusi nõuandeid läbi ning mõtlesin, et teen ka teistele omasugustele dumbuser'itele lyhikokkuvõtte. Niisiis:

1. Keevita endale mälupulk, millelt saad buutida Ubuntu.

2. ...


P.S. Samal teemal: siin, siin ja siin.
Fraas "... since the authors of linpus are at heart morons..." tekitab tõelist usaldust.

Reaalsushäkk

Ööl vastu Pyha Patricku päeva nägin unes vana ilusat mängu nimega Nethack. Õigupoolest oli sellest kyll uus kummaline versioon välja tulnud.

Nimelt käis mäng koobaste asemel vanas Pälsoni intris, kus sai ringi käia, inimestega suhelda ja asju maas yles korjata. Yhes yhikatoas isegi nägin kampa vanu tuttavaid Tartu jörujaid.

Korjasin sealt radika juurest hunniku asju, muuhulgas mäletan yht eksemplari EKP KK poliitikaajakirjast "Kommunist". Siis helises telefon ja keegi neist teatas, et ma võiks asjad tagasi panna.

Nagu selgus, oli Päntri lagede vahele tõmmatud suur hulk juhtmeid ning paigaldatud keeruline interfeiss Nethacki ja reaalsuse vahele. Mulle väideti kyll, et see olevat kohalik, aga mul tekkis kahtlane tunne, et tegelikult ulatab systeem märksa kaugemalt. Ysna Matrixi moodi - või, kui ma nyyd mõtlema hakkan, siis nägin sarnast arvutit viimati Kasaku Ennu romaanis "Vaba pattulangemise seadus".

Igatahes olid kõik yhika harjakapid ning mõned toadki täis seadmeid, mille kylge käisid vast ehk kahe-kolme rusika suurused erekollased lambid. Umbes samasugused nagu Tartus jõulukaunistusteks puude otsa riputatud punased lambipunad, ainult nood on vist suuremad.

Yks kunagisest kambast tuli täna Facebooki ja hakkas sõbraks. Võib-olla seda see siis tähendaski.

Päev varem nägin unes ilmasõda, arvatavasti siis järgmist. Otsest sõjategevust ei olnud, aga tagalaski oli ärev õhkkond. Sõjast siiski yksikasju ei mäleta. Kuidagi palju neid unenägusid, kui arvestada, et tavaliselt ei tea ma neist hommikul yldse midagi.

Peaks igaks juhuks midagi asjakohast guugeldama. Näiteks "reality nethack" või "nethack reality interface" või "nethack matrix". Või siis mitte guugeldama, samuti igaks juhuks. Sinine ja punane pill - kumb oli kumb?


P.S. Wow, Google on tõesti kiire. Panin jutu yles mõni minut tagasi ning see esineb juba otsingutulemustes. Vanasti tuli selleks oodata paar päeva kuni nädal.

Kuidas lypsta lolle ehk petitsioon.ee funktsionaalsusest veidi

Olen mitu päeva soe ja sõbralik olnud, vahelduseks võiks ka veidi sappi välja lasta. Ihumahlad peavad ikka liikvele pääsema, see on organismi fysioloogilisele talitlusele hea.

Paar nädalat tagasi kirjutas tehnokratt Peeter Marvet uuest toredast veebiportaalist nimega petitsioon.ee. Jutu järgi tundus suurepärane koht kõiksugu yleskutsetega vehkimiseks. Läksin ja proovisin siis ka.

Registreerimine, nimi, kysimus, tähtaeg... Makske 25 krooni ja meie admin vaatab taotluse läbi. Okei, mis see kahekymneviiekas siis hea nalja eest ära ei ole. Maksin raha ära ning jäin ootele.

Kui uues veebiprojektis on osa teksti ingliskeelne, ei ole selles midagi yllatavat. Eestis ei suudeta yhtki programmi lõpuni ära tõlkida. Et liitujalt nõuti nõustumist kasutustingimustega, mille link viis aga tyhjale lehekyljele, oli natuke naljakam. Aga noh, tegijal juhtub.

Takkajärele mõeldes oli see muidugi ohu märk. Samuti see, et ykski tegija portaali omaks ei tunnistanud. Kontaktiks oli miskipärast antud Eesti Omanike Keskliidu telefon. Veebiportaal, milles toimuvat admin justkui jälgima peaks, ning ainsaks kontaktiks on telefon? See on nyyd kyll veider mõtteviis.

Tegelikult polnud selle kohta muidugi sõnagi, kes on admin, millal ta oma tööd teeb, kuidas ta mind otsusest teavitab või kas äraytlemise korral raha tagasi saab. Nii et põhimõtteliselt ei kohustunud keegi millekski ja ma võiksin rahumeeli viimsepäeva laupäevani oodata. Nii hullusti siiski ei läinud. Samuti ei pidanud paika mu kahtlus, et Omanike Keskliit kogu ettevõtmisest midagi ei tea.

Päev hiljem uuesti sisse logides sain teada, et pean maksma 100 krooni avaldamistasu ning alles siis "teenuse haldur vaatab petitsiooni üle". Nii efektiivset ärimudelit tahaks paljudki: teenuse hind viiekordistub ilma, et keegi sõrmegi liigutaks! Ainult et kui naljategemine maksab 25 krooni asemel ka 125, pole sellise käitumise puhul mingit põhjust uskuda, et järgmiseks veel 400 krooni ei kysita. Mine tea, äkki maksabki?

Tõstsin Petsi kommentaariumis lärmi. Ei ole hullu, lohutas Pets, 100 krooni on kirjaviga ning kyll tuleb kohe keegi sõbralik onu ja tegeleb minu pisikese murega.

Nädal läks, ei kippu ega kõppu. Ainult Petsi kommentaarium korjas kasutajate nurinaid, muuhulgas privaatsuse teemal. Nimelt korjab petitsioon.ee inimeste identifitseerimiseks isikuandmeid, ent ei võta yhtki kohustust seoses nende käitlemisega. Suurepärane viis spämmiandmebaasi kogumiseks, seda poliitikud ostaksid.

Viis päeva tagasi vaatasin asja veel kord yle. Kõik ikka sama: kirjatöö on "ootel", maksa sada krooni, keegi ei reageeri. Kustutasin petitsiooni oma teada ära ning kirjutasin sellest ka Petsi juures. Nentisin muuhulgas, et vähemalt polnud ma ainus loll, keda lypsti: mina annetasin neile ainult 25 krooni, mõni andis aga oma hea nime lypsimasina reklaami tarvis.

Ja siis, kui mina olin valmis kogu yrituse unustama, syndis ime! Teisipäeval kirjutas mulle Omanike Keskliidu peasekretär Taavi Madiberk, et oli petitsiooni yles riputanud, makseteavitusega olevat neil raskusi ja äkki ma sooviksin kirjatyki kõrvale ka pildi panna. Rahast mitte sõnagi.

Mingil imelikul põhjusel on mul siiski tunne, et tänan neid lahke pakkumise eest, kuid ei soovi kasutada ei petitsioon.ee ega Omanike Keskliidu teenuseid. Huvitav, miks kyll? Pigem palun noorsandil mu konto ja andmed kustutada, kuna mulle kui kasutajale sellist võimalust ei pakuta.

Keskerakondlastest fännide väitel olevat Omanike Keskliit IRLi varifirma. Kodulehelt nimesid vaadates võib nii olla kyll: Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher, Tiit Ulas, Rein Kilk... Loodetavasti ei pane IRL siiski järgmist valimiskampaaniat vedama petitsioon.ee andekaid kommunikatsioonispetsialiste. Kui valijatega suheldakse sama edukalt kui petitsioon.ee kasutajatega, langeb valimiste järel riigikogust välja mitte roheline erakond, vaid IRL. Seda oleks ju nukker vaadata, yhest Rahvaliidust aitab täiesti.

Põhjus ja tagajärg

Keelek6rva juures arutletakse viimastel päevadel kodu-, kooli- ja muiduvägivalla teemal. Väitsin seal umbkaudu nii, et inimene kui kariloom õpib agressiooni matkimise kaudu, rakendab õpitut aga stressi tingimustes, kui nõu on otsas ja närv seetõttu must. Kes lapsena peksa sai, ei pruugi ise ärritudes fyysiliseks muutuda, ent tema puhul on see võimalus siiski tõenäolisem kui lillede-liblikate keskel kasvanud hipilapsel.


***

Tulin töölt kodu poole. Jupike enne kodutänavat jalutas lumisel teerajal vastu mammi, põlvekõrgune suukorvita koer rihma otsas mitme meetri kaugusel nuuskimas.

Kui peni mind märkas, hakkas ta kohe lõrisema ja kappas minu suunas. Mammi kiskus looma rihmapidi ligi, karjus "Mis ta sulle tegi, ah?" ning äsas koerale jalaga.


***

Ma virisen ka ikka iga asja yle, kunagi ei ole rahul.

Nuga, koer ja hammas

Mõtlesin, kuidas Pyha Patricku päeva tähistada. Välja mõtlesin.

Loomulikult on kõik toores ja esialgne ja, paraku, tõlgitud inglise keelest. No ja siis. Sellegipoolest.

Tekstid on pärit siit, siit ja siit.

***

Pat Boran

Sulenuga

See lõhnab ikka veel apelsinide järele
pärast aastaid, veedetuid sahtlis
koos nööpide, kirjaklambrite,
ymbrike, vanade prillidega...

kingitus sinult;
loodud lahutama,
on see ainuke asi,
mis veel kuidagi yhendab.


Mees on ainult sama hea...

Mees on ainult sama hea
kui see, mida ta ytleb koerale,
kui ta peab voodist tõusma
keset talvist ööd,
sest mingi kuradi koer haukus;

ja ta läheb ja avab ukse
särgi ja aluspykste väel
ja seal, auklikul jäätmaal,
mida kutsutakse mänguväljakuks,
leiab ta krantsi, yks käpp

tõstetud lootusrikkalt yles
ja näol ilme, mis ytleb: jumal tänatud,
hetkeks arvasin ma,
et olen ainsana ärkvel
selles jumalast mahajäetud linnas.


Louis de Paor

Pärilikkus

Ei saa eitada
verd, mis voolab minus
mu ema poolt,
jättes yhe hambakontsu
mu suulakke,
sygamisposti keset mu mõtete
põldu, ogamikivi,
mis karjub mu kyyru
oma mõistetamatus kirjas.

Panen paistes pöidla
tarkusehamba alla
ja kivi kõneleb
mu mõtete allilmast:
Sa olid alati must lammas
nagu kõik sulle kuuluv,
kõvad sõnad kui liivaterad
silmalau nurgas,
kõvasti kinni kui austrikarp.

Kui valgusetera
selle lahti kangutab,
on yks hammas viltu
mu poja suus.
See särab nagu pärl
tema täiuslikult viltuses naeratuses.


***

Nyyd lähen ja otsin endale yhe raske musta õlle ning marsin seejärel koju, tegemata töid lõpetama.

Tahaks, ei tahaks

Tahaks kirjutada sellest, kui kummaliselt jaburaid arvamusi vahel inimeste peades kasvab. (Näiteks, et kapitalistidest vereimejad raiskavad kogu raha žampanjale ning kreemikookidele, et õpetajad on ylemakstud ning et iga inimene tahab maksta kord kuus samapalju makse, sõltumata tuludest.)

Tahaks kirjutada sellest, kuidas saatsin veidi aega tagasi omaenese "Aulik emand või neidis!"-kirja (vihjates selle lõpus ropule rahvalikule ballaadile, mille kord masendushoos kirjutada võin).

Tahaks kirjutada sellest, kuidas mõne tasulise teenuse pakkuja hakkab liigutama alles siis, kui oled ta suurima apologeedi käest avalikult kysinud, mis tunne on (su enda kui kliendiga koos) pisisulidest hanitatud saada.

Tahaks kirjutada sellest, kuidas tööd on palju, ent raha ikkagi mitte. Et mõne inimese pärast on mure. Et ajakirjandus ei ole päris ja päriskirjanduse jaoks pole aega.

Aga vat ei kirjuta.

Kurat selle virinaga, jääb teiseks korraks. Selle jutu kirjutamise jooksul algas Pyha Patricku päev ja see on täiesti piisav põhjus kõigi jurade kiuste hea tujuga magama minna. Päälegi on maailmas armsaid inimesi, mystiliselt head kirjandust ning tihket rammusat musta õlut, kelle kõigiga ma kavatsen täna kokku puutuda.

Aitäh ja palju õnne meile kõigile.

Sissejuhatus retoorilisse epidemioloogiasse

"Unustatud sõdadel on kombeks mingil hetkel väga elavalt tagasi pöörduda," kirjutab Rain Kooli. Eks ole ma isegi sel teemal kirjutanud. Loodetavasti kirjutatu ka ilmub ykskord, praegu pyyan seda jälle vähehaaval tagant torkida.

Mõne aja eest suutsin mõned oma meelisteemad siduda ja hakkas tunduma, et äkki sain yhele osale hulluste levikumehhanismist pihta. Lyhidalt kokkuvõetuna võiks see olla umbes nii...

Inimesed loovad kõikvõimalikke abstraktsioone. Need on mõtlemise lihtsustamisel ylimalt kasulikud, ent kui unustatakse, et neid tegelikult olemas ei ole, synnib palju jama.

Näide: Tartus, aadressil Ylikooli misiganes (16 või 18 näiteks) seisab sammastega maja. Sealkandis on veel palju maju ja inimesi. Aga nad kõik kokku ei moodusta veel Tartu Ylikooli, see on ikkagi puhtabstraktne asjandus.

Aeg-ajalt on mugav ja praktiline käituda nii, nagu oleks kuskil tõepoolest mingi Ylikool. Näiteks antakse kellelegi medal ylikooli nimel medal, et mitte loetleda kõiki neid inimesi, kes selle medali andmist pooldasid, ning teises nimekirjas neid, kes medaldamise vastu olid. Või võetakse yliõpilane vastu ylikooli, mitte ei ytelda, et ta võib niisugustel ja niisugustel tingimustel õppida nende ja nende inimeste juures seda ja seda.

Kui keegi niimoodi pidulikult medali või vastuvõtupaberi yle annab ja kätt surub, samastab ta tihtipeale ennast kogu ylikooliga. See on naljakas, ent ei tee kellelegi kurja.

Kui aga keegi selle yliõpilase paberid ära kaotab ja iga asjassepuutuv inimene ytleb, et seda tegi ylikool, ei ole asi yldse nii tore. Või kui mingil põhjusel dekaan tudengi välja kutsub ja esineb teadaandega, et mina, teate, seda isiklikult ei poolda, aga ylikool, vaadake... yhesõnaga olete eksmatitud - siis teeb ta ise otsuse, ent lykkab vastutuse väljamõeldise kaela.

Sama protseduuriga levivad paljud retoorilised haigused: inimene samastab end abstraktsiooniga ning hakkab käituma täiesti uuel viisil. Me oleme karjaloomad ning suhtume yksteisesse ysna emotsionaalselt. Eriti tundelised oleme aga karja juhtide suhtes. Ning abstraktsioon seisaks justkui meist kõigist kõrgemal, sestap kipume tundma tema suhtes armastust, kohusetunnet, vastutust, syyd - või ka viha.

Inimene samastab end organisatsiooniga, riigiga, rahvusega. Isamaa kutsub, ehkki ta pole reaalselt eksisteeriv olend, vaid yldistus geograafilisest regioonist, selle asukatest ning nonde moodustatud organisatsioonidest. Rahvuse au käsib, ehkki seda au pole keegi kunagi näinud, veel vähem temaga suhelnud või tema koos lõunalauas istunud. Riik tuleb päästa, Issanda vaenlased hävitada, rahvusvaheline imperialism, kommunism või juutlus kukutada.

Ja nii juhtubki, et igati tavaline pereisa, kes muidu poleks mingil tingimusel midagi niisugust teinud, astub põlevil silmil ja erutusest värisedes naabrimehe majja ning laseb tolle koos kogu perega maha.

Iga inimene oskab enda tegusid õigustada. Miks ta seda siis teeb? Sest ta oli lojaalne. Ta oli kohustatud. Kõrgem ideaal kutsus teda. Kui vaadata laiemat pilti, oli tema tegu hädavajalik, ehkki tal isiklikult oli loomulikult väga kahju.

Haiguspuhangu ajal tundub see kõik äärmiselt loomulik, palavikust yles köetud aju usub mida iganes. Kui epideemia mööda läheb, on enamikul nakatunutest enda käitumise pärast piinlik, kuid nad rahustavad end sellega, et vastutab abstraktsioon, mitte nemad ise. Ja nii kuni järgmise usundi, riigi, rahvuse või muu ideoloogia kutseni.

Millistel tingimustel keegi mingi retoorilise haiguse suhtes vastuvõtlikuks muutub, on muidugi ylimalt individuaalne. Kindlasti on mõne inimese vaimne immuunsysteem nõrgem kui teisel, ent ka kõige kainema mõistusega inimesi annab teatud oludes nakatada. Kuidas retoorilisi haigusi ravida ja, mis veel olulisem, ennetada, on väga huvitav kysimus. Aga sellele ma praegu vastata ei oska.

Lollusepõhine majandus

Yhe varasema jutu sabas läks pikemaks aruteluks lolluse, majanduse, vastutuse ja muu säärase teemadel. Sotsiaalfilosoofia kontekstis räägitakse sel juhul paternalismist ja autonoomiast, mind on need asjad juba ammu huvitanud. Mõtlesin, et tõstan oma vastuse pigem eraldi postituseks ja jutustan kohe pikemalt.

Olen täitsa siiralt seda meelt, et riigi toimemehhanisme planeerides tuleb arvestada ka lolluse olemasoluga. Paraku ei ole lollus kahevalentne nähtus: 1 - loll, 0 - tark. On hulk inimesi, kes saavad omadega suure osa ajast hakkama, aga mõnel hetkel ei saa ka. Muuseas, inimestel on muidki isikuomadusi, mis nende elu keeruliseks muudavad. Nii et jätame lolluse hetkeks kõrvale ja räägime yldisemalt.

Leidub inimesi - ja sugugi mitte vähe -, kelle arvates laen on sissetulek. Nad on täiesti võimalised võtma palgapäeval SMS-laenu, ostma endale mõttetult kalli fotoka ja lennukipileti Inglismaale, tuiama seal natuke ringi ja siis istuma hädas pargipingil, kui raha otsa saab. Nad ei ole ise puhtpraktiliselt võimelised otsustama selle yle, kas neile tohiks laenu anda. Suurem osa ajast saaksid nad täitsa kenasti omaette elatud, kui neil natuke silma peal hoida. Tegeleks millegi kasulikuga ja ei teeks kellelegi kurja. Aga on asju, mida neile pakkuda ei tohiks - ja muuseas, kasiinod on veel yks näide.

On inimesi, kes saavad hakkama suure hulga töödega, kuid juhtimine ei kuulu nende tööde hulka. Tunnen paari seesugust, kes on endale ettevõtte teinud. Need firmakesed vaakusid hinge juba majandusbuumi aegu, yyrid-tarned maksmata, myygitegevus olematu, asjakorraldus hädaline ja palgad... noh, ytleme, et suure osa ajast mõttelised. Kui ylemuse peale karjud, saad midagi kätte ka. Selline inimene ei ole ydini pahatahtlik, ta võib midagi väga hästi osata, wnt juhiks ei sobi ta absoluutselt. Hea on, kui säherdune saab aru, et ta ei tohiks midagi juhtida. Aga kui ei saa? Muuseas, ma tean ka mõnd suurettevõtte juhti, kes on siiani hakkama saanud hea õnne ja teiste abi najal ilma igasuguse strateegilise planeerimisvõime või inimesetundmiseta. Kui poleks kyllaldaselt toredaid inimesi, kes teevad silmapaistvalt lolle otsuseid, ei oleks meil ka majanduskriisi.

Ning jah, loomulikult on suur hulk lollidest majandusotsustest seotud laenudega. Inimese loomus on juba kord selline, et suurem jagu meist lykkab võimaluse korral vastutuse kellegi teise kaela. Kui yhte kõrva karjub maakler "Osta maja ära!" ja teise pankur "Võta raha!", siis annab inimene yhel hetkel järele ning jookseb karjaga kaasa, lohutades end mõttega, et kyllap pankur ise teab, kellele raha annab. Sellel, muuseas, põhineb suur osa edukast turuspekulatsioonist: et lõigata kasu karjale vastassuunas liikumisest, peab kõigepealt olema kari. Et lolle pygada, peab kõigepealt olema piisav varu lolle.

Niisiis: lollidest pole mingit puudust. Või, kui soovite (ja mina tegelikult täitsa sooviks), siis inimestest, kes yhel või teisel hetkel yhel või teisel põhjusel teevad mitteratsionaalseid otsuseid. Näiteks keelduvad elamast ämma kapi taga ja võtavad kaela majalaenu, ehkki tööta jäädes seda maksta ei suuda. Praegu sylitavad verd ja maksavad - heal juhul. Keegi ei ytle, et ei võiks minna halvemaks.

Mõistlik on arvestada, et inimesed on meile antud niisugustena, nagu nad on. Eesti riigi olemasolu jooksul ei õnnestu tõenäoliselt nende psyyhikat kuigivõrd muuta. See tähendab, et kui inimeste reaalsete vaimsete võimete ja omadustega suudavad arvestada turundajad, spekulandid ja parteipoliitikud, siis oleks arukas mitte luua endale illusioone ning pysida ka riiki planeerides reaalsuse piires.

Kõlab kyyniliselt, ylbelt ja misantroopselt? Ainult selle kõrvus, kes tahab seda niimoodi kuulda. Kõik inimesed ei peagi samu asju oskama, ehkki iga yhiskond on oma nõuetes pisut yhekylgne. Mõnes teises yhiskonnas oleks jälle praegused juhid ja kuulsused õnnetud. Lõppeks olen ma natike kade mõnele sellisele, kes mõistab maalida või laulda, kuigi saab oma rahaasjadega veelgi viletsamalt hakkama kui mina. Või ei kõnele yhtki võõrkeelt. Või kirjutab ohtrate vigadega. Või... mida iganes.


P.S. Tegelikult on Delfis ylekaalus mitte töötud, vaid kontoritöötajad. Ehkki, jah, töötuid on seal ka omajagu. Ent nagu ma korduvalt rääkinud olen, tõuseb Delfi lugejate arv järsult hommikul kell 9 ja langeb 17 - äripäeviti. Kodus Delfit yldiselt ei loeta, nii piinlikult valusa ajaraiskamise eest tahavad inimesed ikka palka saada. Muidugi on Delfi kõige loetum veebimeediakanal kõigis sihtryhmades, aga treiali tööpingi kõrval lihtsalt ei ole arvutit.

Miks ma eestlaste väljasuremisse ei usu

Väikese Nõia puhkes järjekordne kurtmine, et praeguse kohutava majanduspoliitika tõttu põgenevad kõik eestlased maalt, tuleb yleyldine väljasutemine ning ka ilma ots pole enam kaugel. Vaidlesin seal vastu ja vaidlen siin ka. Vat ei usu mina seda ilmatut traagikat.

Ei koli enamik meist siit kuhugi. Kellel pole julgust, kellel on kohustused, kes ei mõista keeli, kel pole oskusi. Mõni on lihtsalt laisk ka. Virisejaid on märksa rohkem kui neid, kes tegelikult mõnele välismaisele töökohale kandideerivadki – rääkimata sellest, et CV täitmine ei tähenda veel kohasaamist ega konkursivõit reaalset töötegemist. Jutuks hea kyll.

Eks ole, jah, minejaid ka, aga tunduvalt vähem kui räägitakse. Ja on ka tagasitulijaid, kõige kiuste. Samamoodi oli neid minejaid-tulijaid tegelikult kolmkymmend-nelikymmend aastat tagasi, ehkki sellest praegu ei kõnelda. Et mõni eestlane vabatahtlikult BAMile läks, ei ole enam ametliku ajaloo osa. Õigeusku ja seejärel Krimmi või Siberisse minejaist pisut jutustatakse, ehkki mitte palju.

Inimesed on alati yhest kohast teise läinud, kui seda neile vähegi võimaldatud on. Kyllap on me mõttelaad paari sajandi pärisorjuse ja sunnismaisusega kõvasti muutunud; seepärast ei teagi suurem jagu kylarahvast yhtki kaardile kandmata kohanime, mis ylejärgmisest talust kaugemale jääb.

Kokkuvõttes arvan ma ikkagi, et eestlaste välismaale kolimises ei maksa näha rahvuslikku katastroofi. Kui piirid ei ole suletud, on inimeste liikumine täiesti normaalne. Ei kao nad ilma pealt kuhugi, suur osa saadab isegi koju raha. Ja ei käi see asi ka sedapidi, et kõik siit lahkunud assimileeruvad kolme aastaga, aga meile tulijad jäävad igavesti ykskeelseks.

Rahvad surevad välja kas siis, kui nad ise sellega lepivad – ja sinnapoole meie permanentne hala muidugi kaldub – või kui keegi tõesti sihikindlat genotsiidi rakendab – mis on tehniliselt tylikas ja rahaliselt kulukas, kuni rahvaarv juba algushetkeks alla tuhande ei jää.

Mul on suhteliselt isiklik suhe sumeritega. Neid polnud kunagi nii palju nagu eestlasi nyyd. Ometi suutsid sumerid pidada pikka aega niisugust kõrgkultuuri, et me siiamaani nende pärandit eneselegi teadmata kaasas kanname. Kaotsi läksid nad ka alles pärast mitut sajandit sõdu ning yleyldist nutulaulukirjutamist. Kuni me suudame tegelda elamisega, kulutamata kogu jõudu suremisele, ei juhtu eestlastega kah midagi.

Keeletoimetajat otsivad

Ma tean, et siin käib aeg-ajalt inimesi, keda sellised asjad huvitavad, mõnda isegi väga. Nii et reklaamin: tõlkebyroo nimega A&A Lingua OÜ otsib keeletoimetajat eesti ja inglise keelde. Töö algab suvest, konkurss lõpeb 1. aprillil. Tõsi, nad tahavad vähemalt 3 aastat Euroliidu tekstide toimetamise kogemust ning soovitavalt veel mõnd väga head võõrkeelt, nii et enamikule see ei sobi. Aga ehk on kellelgi siiski kasu.

Sõja aeg, kärbes ka liha.

Siduda ja eristada

Naljakas, kui erinevalt inimesed sama teksti loevad. Yks luulearvustaja kirjutas just säherduse lause:

Pealkirjade puudumise tõttu võib nende kahe vahele jäävaid tekste võtta ühe katkematu voona, kuid rütmi ja korduste ilmnemine sunnib eristama kindlaid lõike, mida saab käsitleda eraldiseisvate luuletustena.

Mina oma napi aruga mõtleksin just nii, et korduvad elemendid seovad teksti tervikuks, just nagu refrään kinnitab laulu identiteeti. Kui raamatus pole pealkirju, aga tekste miski ei yhenda, on tõenäoliselt tegu pigem eri luuletuste kui yhe pika poeemiga.

Aga see, et moodsa aja inimesed kõike lahjendada tahavad, ei yllata. Omal ajal oli isegi Shakespeare liiga kange, alles kui tubli sorts Unti sekka kallati, kannatas publikule vaadata. Coelhode aeg, Laozid ei suudeta lugeda.

P.S. Mitte, et ma tahaks arvustatud autorit Laoziga võrrelda. Mind huvitab yldistus; mõtte liikumissuund, mitte asukoht.

Puujumal ja tema jyngrid

Kas keegi teab, miks Eesti lehejuhid just Rupert Murdochit kopeerida tahavad? Kadastik räuskab oma lehes, ylistades avalikes kohtades pildistamise keeldu ja raputades Google'i poole pisikesi jõuetuid rusikaid. Hõbemägi on vaimustunud artiklite maksustamise mõttest. ÄP nurub iga loo sabas lugejailt: "Onju-kui-ma-selle-eest-raha-kysin-siis-sa-maksad-onju?" Kui vastuseks kõlaks yleyldine entusiastlik jaatus, oleksime sellest juba kuulnud.

Kõik igatsevad kasutada Murdochi suletud ajakirjanduse mudelit, ehkki vana jäär ise vaid lobiseb sellest ning on ylimalt kaheldav, kas keegi suudab hambapastat tuubi tagasi toppida. Lubas ta ehk vabatahtlike katsejäneste vahel mingi preemia välja jagada? Allkirjaga foto ja Fox Newsi mõtteline aastatellimus?

Mina nende pyhasse yritusse ei usu - minu arvates tuleb ajakirjanduse toimemehhanismi muuta radikaalselt, mitte kosmeetiliselt. Kui lugejad ei taha millegi eest maksta, pyyab vaid rumal inimene neid sundida. Ent kuna valitsejahärrad mitte minu rahaga ei mängi ning minu arvamust keegi ei kysi, eks lasku käia ning proovigu omal nahal järele. Muidugi ohustavad meediaisandate paanikahood ning pilvelossibuum ka mu enda sissetulekuid, aga kui päris halvasti peaks minema, kyllap ma ikka mingi elatise leiutan. Asutan näiteks ajalehe või hakkan teiste omadest kollaaže valmistama.

Siitkandi meediavyrstikeste iidolist jutustab pikemalt ajakiri New York. Lõbus ja õpetlik lugu - neile, kes õppida viitsivad.

Kurjad lilled

A.Z.Foreman on yks huvitav tegelane, kes tõlgib inglisse luulet hulgast keeltest - venest ja bretoonist pärsia ning heebreani. Tunaeile kirjutas ta sellest, milline on tema arvates hea luuletõlge. Foremani meelest peab hea tõlkija vaatama sihtkeelt vähemalt mingil määral kui võõrkeelt - ainult nii suudab ta tuua selle kirjanduslikku traditsiooni midagi uut ja väärtuslikku.

Kes mugandab tõlgitava liialt oma moodsa traditsiooniga, annab inimestele yksnes rohkem sedasama, mis neil juba on. Seepärast ongi Ezra Poundi ja Nabokovi tõlgetel pysiv väärtus, aga Pope'i Homerose-mugandused või Coleman Barksi vabavärsistus Rumist pigem piinlikud kirjandusloolised kurioosumid.

Mulle tundub, et kogu lugupidamise juures Tõnu Õnnepalu vastu ongi just see yks põhjus, miks ma tema Baudelaire'i tõlget ei talu. Rytmis ja riimis väljenduv range vorm on Baudelaire sõnumi oluline osa. Loobudes sellest vabavärsi kasuks, läks Õnnepalu kergemat, kuid ka libedamat teed. Leebe loomus, mis teha. Orast ja Laabanit võib aga syydistada kõiges muus, kuid mitte selles.


P.S. Märt Väljataga kirjutas kord enam-vähem samal teemal.

Ääremärkus Euroopa ja islami konfliktile

Tegelikult on islamiradikaalidel õigus: Euroopa humanistlikul sekularismil - või siis vähemasti yldisel humanismil - põhinev ilmapilt ja kultuur on tõepoolest agressiivne. Meil siin Firanjis räägitakse muidugi multikultuursusest, tolerantsusest, autonoomsusest ja muust seesugusest. Aga kui jälgida, kas me oma jutu järgi ka tegelikult käitume, ei ole pilt sugugi nii malbe.

Humanisti sallivus lõpeb ysna järsult seal, kus keegi teine pretendeerib oma õigusele olla sallimatu. Me sekkume ysna kiiresti ykskõik millise riigi siseasjadesse, kui seal võetakse kombeks abielurikkujad kividega surnuks pilduda või panna vangi need, kes rikuvad usutavasid.

Põhjus on lihtne. Humanism põhineb usul yldinimlikesse väärtustesse, see aga ei lase humanistil uskuda, et kellelgi oleks õigust neisse mitte uskuda. Teooria ning reaalsuse vahel on põhimõtteline vahe: miski ei keela eurooplastel uskuda, et keegi teine ei usu inimeste õigustesse ja vabadustesse, ent me ei saa aktsepteerida väidet, justkui neil olekski õigus eitada yksikisiku õigust usu-, sõna ja mõttevabadusele, inimväärsele või yleyldse elule. Parafraseerides äraleierdatud Voltaire'i: me oleme valmis kaitsma oma vastase õigust meile vastu vaielda ka selle inimese elu hinnaga, kes talt seda ära võtta tahab.

On täiesti loomulik, et niisugusel kultuuril tekivad naabritega konfliktid - olgu jutt siis kirikuriiklikust islamist, musta Aafrika nõiajahtidest või Hiina totalitarismist. Ammugi siis, kui tema kätes on reaalne majanduslik ja sõjaline jõud, mis lubab tal pidada ennast vähemasti yheks maailma sandarmeist.

Ei, ma ei väida, et tolerantsuse nimel tuleks humanismist loobuda. Ma arvan vaid, et teesklusest on kahju, mitte kasu. Hundil pole mõtet teeselda lammast. Seda enam, et ka teised asjaosalised pole lambad.

Loov geenius

Hommikul loeti mulle sõnad peale, et ma kuskilt otse läheks, lumi olla heinamaal rinnuni. "Mhmh," noogutasin. Kesse siin loll on? Ma lähen ikka sealt, kus rada kenasti tee peale viib, näe, jäljed siin ees ja... lõpevad pesunööri all ära. Viimased kymme meetrit polnudki lumi rinnuni, ainult veidi yle kubeme. Tihkelt lund täis topitud saapad ei kuiva ilmselt enne homset.

"Vara yles, hilja voodi läevad töö ja vile koos," ymisesin, riputades kontoriseintele pilte ja peegleid, mida keegi juba mitu kuud menetleda ei suutnud. Tund hiljem tulid töökaaslased. "Need on kõik ju viltu?" - "Viltu jah! Ja kui kellelegi ei meeldi, siis haamer ja naelad on siin!"

Tõlked on yleval, kohe läheb esimene lugu, siis tuleks neelata alla toimetatava raamatu saba, visata allkiri tõlkelepingule, kirjutada veel yks lugu ning minna kohtumisele autoriga. Kõike seda lähema kahe tunni jooksul. Aa, mapitäis ylikooli paberimajandust on kah endiselt ära saatmata.

Ja mida teen mina? Raiskan aja blogimisele. Nii nutikas minust.

Isiklik ja tihatav

Tegin yhel ööl ilusa pika tydrukuga juttu ning kysisin, miks ta ise Pessoad ei tõlgi. Arvas, et ehk ykskord tõlgibki, ent praegu veel ei tihka. Vabandasin isikliku kysimuse pärast. Pole hullu, kostis ta, ei ole siin midagi isiklikku.

Minu meelest ikkagi on. Minu arust on luule alati isiklik. Muidugi sõltub kõik lugejast, aga need, kes luulet isiklikult ei võta, ei loegi tavaliselt luuletusi.

Luule kuulub asjades sekka, mis isegi avalikuna ei kaota isiklikkust, nagu mälu, hirm või unenäod. Sa võid panna nad raamatusse või internetti, kuid nad on ikkagi ydini sinu jagu.

Just nimelt - ydini. Nad on alati sinu ligi, sulle lähemal kui ykski igapäevaasi iial pääseb. Sa kuulud samavõrd neile kui nemad sulle. Mõni ime, kui seesugune lähedus kellegi ära ehmatab ja eemale peletab.

Luule on lähedane, kuid ebausaldusväärne nagu joodik suguvõsa kokkutulekul: oma kyll, ent iialgi ei või teada, mida syndmatut ta järgmiseks kõva häälega välja partsatab, kõigi jõnglaste ja vanatädide kuuldes. Etteteadmine ei tee asja sugugi paremaks, kindlam on ohutusse kaugusse hoida.

Mis tihkamisse puutub, siis loomulikult on kõik kohad täis kogenumaid ja andekamaid. Minul pole kyll endast asjakohasemate inimeste leidmisega vähimatki raskust. Aga kui ma kõik nende hooleks jätan, mis lusti mul endal sellest on?

Yks mu lemmikuist mainis mullu, et sada aastat hakkab täis saama, meil oleks uut Poe "Kaarna" tõlget tarvis. Homme teen lauapealsesse kultuurkihti šurfi ning otsin pooliku käsikirja taas välja.