Valitsus on riigikogu pantvang

Ylikooli endine rektor Aaviksoo toetab praegust rektorit Karist Delfis suurepärase demagoogiaga, ehkki pyyab viimase retoorikat mokaotsast leevendada.

Isegi kui Aaviksoo tunnistab, et ylikoolide politiseerimise oht pole asjatu, kuulutab ta järgmises lauses, et meil on "yldine kahetsusväärselt neurootiline suhtumine igasugu poliitilistesse otsustesse". Mulle meeldib ta lai haare: milleks piirduda akadeemilisele vabadusele vee peale tõmbamisega, kui võib hakata ka riigiametite sundparteistamise ja erakondliku korruptsiooni eestkõnelejaks?

Formaalne vastutus eelarve ja rahaliste kohustuste eest lasub küll ülikooli akadeemilisel nõukogul, ent see organ ei ole sisuliseks finantsmajanduslikuks tegevuseks ülikooli kui terviku huvides objektiivsetel asjaoludel võimeline, piirdudes valdavalt kildkondlike huvide tasakaalustamisega ning hoolitsedes eelkõige selle eest, et keegi ei saaks midagi rohkem kui kadedus lubab.
...
Pealiskaudsed sildistamised stiilis „ülikooli ei saa juhtida nagu äriühingut“ või „poliitikud hakkavad rektorit valima“ meid tegelike probleemide lahendamisel edasi ei vii. Mina soovitaks küll seda seadust tõsiselt võtta ja kui väljapakutud variant ei sobi, võib minna ka vähemradikaalset teed ja nimetada nõukogu riigikogu poolt täielikult ülikooli enda poolt esitatud, ent ülikooliväliste isikute hulgast.

Nii et ainult ylikoolivälised isikud on võimelised käituma ylikooli kui terviku huvides, kuna ylikoolist lahkudes kaovad inimesest kildkondlikud huvid ja kadedus? Ehk oleks siis kindlam valida nõukokku yksnes algharidusega inimesi, kes ei seostu yhegi "oma" ylikooli, teaduskonna ega õppejõuga?

Naljakaid kohti on teisigi, näiteks väide, et Briti systeemis puuduvat valitsemisnõukogul "igasugune pädevus sekkuda ylikooli akadeemilistesse otsustesse", ehkki too otsustab eelarve, arengukava ja struktuuri. Milliseid akadeemilisi otsuseid saab teha sõltumatult eelarvest, arengukavast ja struktuurist? Liikudes Aaviksoole praeguseks tuttavamasse valdkonda: milliseid kaitsepoliitilisi otsuseid võiks ta teha, kui tal poleks mingit mõju oma ministeeriumi eelarvele, arengukavale ja struktuurile?

Huvitaval kombel sobib Aaviksoo argumentatsioon, miks akadeemiline nõukogu on rektoril vaid jalus, yhtlasi põhjendamaks, miks riigikogu on valitsusel jalus ja ylearune.

Teadupärast ilmutavad meie parlamendisaadikud alatasa kildkondlikku ehk parteilist suhtumist, mis ei saa kuidagi olla riigi kui terviku huvides. Sisuliseks finantsmajanduslikuks tegevuseks ei ole riigikogu seepärast võimeline, mistõttu on valitsus paljuski riigikogu pantvang. See on tõsine probleem.

Pealiskaudsed sildistamised stiilis "riiki ei saa juhtida nagu äriühingut" meid tegelike probleemide lahendamisel edasi ei vii. Mina soovitaks minna vähemradikaalset teed ja nimetada riigikogu täielikult Eesti kodanike enda poolt esitatud, ent Eesti-väliste isikute hulgast.

No ja ongi mõttetult tylika demokraatia probleem lahendatud. Kõva kätt ja nuuti, seltsimehed!