Vaade jõele

Kiire on olnud kogu aeg, ei jaksa blogimist ette võtta. Aga nyyd ma lihtsalt ei saa teisiti, vaid pean blogima. Sest mul on asi, mida ma ammu olen tahtnud: jõevaade.

Kui mulle yteldi, et tööandja on minult kysimata broneerinud mulle personalikonverentsi vahele toa hotellis, pidasin seda igati ylearuseks. Mul on Tartus ulualune olemas, sealjuures toiduga, ning pealegi tulin ma linna juba eile. Kui konverents algab 10 hommikul, on minu jaoks hommikul Tallinnast tulema hakata igas mõttes liiast. Seitsme aegu hommikul ma, vabandage, magan.

Otsustasin, et kasutan selle võimaluse ikkagi ära. Ehkki Dorpati hotell on arhitektuuriline õnnetus ja meenutab väljast kõige rohkem mõnd parteikomitee hoonet, seostuvad mul sellega igati meeldivad mälestused. Lisaks heale teenindusele ja muule mõnusale meenutab see mulle Ardmore Hoteli Dublinis ning see lisab yhele mälestustekihile veel teisegi.

Aga mu vaimustuse põhjus on lihtne: sedapuhku sain ma endale tõepoolest jõevaatega toa. Oleks keegi seda omal ajal pulmade puhul pakkunud - toona vaatasime aknast Tasku ylimalt romantilist ehitusplatsi. Koridoridest avanes samuti vaade kõrvalasuva ärihoone akendesse, nii et lootsin kõige hullemat. Aga ei, minu aken on kõige ylemisel korrusel otse jõekääru kohal koos yleujutuse ja uppunud pinkidega.

Siin need vaated siis on, hädised ja teralised nagu öised telefonipildid muiste. Aga ikkagi: jõgi! Nii vähe on õnneks vaja. Või, noh, vast ehk et saaks seda kellegagi jagada. Ja mida ma siin siis praegu teen? ;)