Säästuloogika: mine, kuhu tahad

Briti uus valitsus tegeleb samuti säästmisega. Kummalisel kombel teevad nad seda mõnes punktis meiega võrreldes vastassuunas.

Näiteks kahandatakse synnitoetused jõukatele peredele 250 naelale 50 naelale ja vaeste omad 500 naelalt 100 naelale, seitsmeaastaste toetused peatatakse augustis sootuks. Järgmise aasta jaanuarist ei maksta enam ka synnitoetust. Sealjuures on britid syndimusega samamoodi hädas kui meie ning kogu ylejäänud Euroopa.

Kohalike omavalitsuste eraldisi kärbitakse 1,165 miljardi naela võrra, see on ysna sama suund kui meil. Aga selle tasakaalustamiseks antakse omavalitsustele vabamad käed eelarve suhtes, samas kui Eestis keeratakse kruvisid koomale. Tõsi, meie omavalitsustel on keskeltläbi ka ysna korralik laenukoormus, mida mõnel pool - näiteks Tallinnas - ka raamatupidamistrikkidega maskeerida pyytakse.

Eks Briti valitsuskultuur on yldse muidugi nähtus omaette. Lugesin just hiljuti yle kaks asjakohast raamatut: "Jah, härra minister" ja "Jah, härra peaminister". Osa tuli tuttav ette, osa tekitas kahtlusi. Osa ei tekitanud ka. Meil siin lihtsalt pole veel sellist sajandite pikkust traditsiooni. Korralik byrokraat on ju nagu muru, see tahab kolmsada aastat igapäevast hooldust. Nii et Suurbritanniaga (või, enam veel, Hiinaga) võrreldes on Eesti byrokraadid ja poliitikud suuresti amatöörid.

Võib-olla sellepärast me brittide loogikast aru ei saagi.

Savisaar aitab Strandbergil uusi "rohelisi" värvata

Marek Strandbergi juhitav roheliste juhatus kuulutas homseks ja ylehomseks välja Erakonna Eestimaa Rohelised yldkogu. Ilmselt loodeti, et vastased ei saa tööpäeval kohale tulla ja klikk surub kõik vajalikud hääled volitustega läbi. Tubli on aga see, et klikivalitsus ei jää lootma juhusele.

Yks mu sõber tuli täna minuga skaibis rääkima.
Temaga tuli nimelt rääkima omakorda tema sõber, et oleks vaja yht piiiisikest teenekest. Nimelt astugu ta yldkogu ajaks rohelisse parteisse ja hääletagu õigesti. Roheliste seas olevat kaks fraktsiooni: yks, eesotsas Strandbergiga, tahtvat jääda iseseisvaks; teine tahtvat liituda Keskerakonnaga. Nood oleks nyyd tarvis eemale peletada.

Sõber kysis minu käest, mis teil seal õigupoolest toimub.
Strandbergil ei vedanud. Ma rääkisin tegelikkusest.

Näiteks sellest, et arvamused jagunevad Führeri arvamuseks ja valeks arvamuseks. Et erakonna raha kanditakse juhatuse liikmete, nende sõprade ja sugulaste puukfirmadesse. Et erakonnale on esitatud arveid alates 19 700 krooni eest sulepeade ostmisest (mis lõpuks õhku haihtusid) ning lõpetades parkimistrahvi ja mõlkis esirauaga. Et Strandbergi hunta yritab siiamaani kinni mätsida seda, kuidas valimiskoosolekule veetud metskapten Mart Saarso keset Kärdlat autost välja valgus ja (seni) potentsiaalsete valijate silme all kusema hakkas, kuni ta autosse tagasi magama topiti. Et siiamaani on erakonna ainus funktsioneeriv väljaanne vabatahtlike tööga ning annetuste toel ilmuv Kortsleht; Roheline Teataja ning Grüüne on pelgalt valimiste aegne Potjomkini kyla. Et Suure Juhi lemmikstiil võõraste inimestega tutvumiseks on nende peale veerand tundi järjest telefonis karjuda. Et neid, kellele ei meeldi 1990ndate alguse pisiärimehe mentaliteet (äkki saab veel kuskilt tuhat krooni vasakule nihverdada?), yritati erakonnast välja heita - ainult neid on liiga palju, kõiki lihtsalt ei saa, muidu langeks liikmeskond alla seaduses nõutud tuhande kynnise. Ja et loomulikult pole Keskiga liikumist keegi pooldanud, see on Võrdsetest Võrdseima katse levitada paranoiat, ei midagi muud.

Head homset yldkogu. Kui värvatud tankistid järsku "valesti" hääletavad, muutub elu huvitavaks. Vaatame, kas Keskerakonnaga hirmutamine aitab.


P.S. Ah et kust mina seda kõike tean? Ma olen endine revisjonikomisjoni esimees. Mulle meeldib olla vaikselt informeeritud, aga täna lihtsalt sai kõrini.

Poliitiline viirusetõrje

Eile yllatas McAfee mind seisukohaga, et KavkazCentri lehel pole soovitav käia. Miks? Sest see "radikaalne, ylduudised, poliitiline või arvamus". Mis ajast on viirusetõrjel poliitilised vaated?
Igaks juhuks kontrollisin paari lehekylge. Edgar Savisaare blogi, Eesti valitsuse kodulehte, BarackObama.com-i ega Activism.net-i ei blokeeritud. Al-Jazeerat ka mitte. Imelik, ypris imelik.

Eesti tudengite laiskus ja sakslaste virkus

EPLis ilmus eile artikkel, kus kurdeti, et sakslased viitsivad tööd teha, aga Eesti tudengid on laisad. Facebookis tekkis yhe hea inimese õuel arutelu. Kommenteerisin pikalt ja mõtlesin lõpuks, et tõstan selle jutu siia ka. Mul on sellele kõigele muidugi ysna haruldane vaatenurk: astusin nimelt ylikooli 18 aastat tagasi ning õpin ikka veel.

Mida arutlejad siis rääkisid? Et seminar on muidugi tihtipeale mõistlikum vorm õppetööks kui loeng, paneb inimesed kaasa mõtlema. Et Eestis oli vähemasti mõned aastad tagasi kombeks nõuda tudengilt pigem loengu meeldejätmist ja ettemängimist kui kaasamõtlemist ja arutlemist. Et tudengid kysivad paremaid õppejõude ja seminare, aga reaalselt kohale minnes on kõigil materjalid lugemata ning kas lakitakse kyysi või istutakse veebis. Et eestlased teadvat fakte ja sakslased mõistvat arutleda... niivõrd, kui see faktideta võimalik on. No ja nii edasi.


***

Uuemal ajal piirab seminariharrastamist komme võtta tudengeid vastu sajakaupa. Sajapealise publikuga on fyysiliselt võimatu seminare teha, ole kui idealist tahes. Niivõrd kui ma kuulnud olen, peaks sama probleemi esinema muidugi ka Saksamaal - vähemasti kymmekond aastat tagasi polevat seal ylikooli sisseastumiseksameid olnud, tänu millele mõõdeti nt juura esimesi kursusi mõnel pool mitte sadades, vaid tuhandetes.

Mis õppejõudude kvaliteeti puutub, siis meil on see lihtsalt kõikuv. Viisteist-kakskymmend aastat tagasi, kui ajad olid segasemad, tegi mõni õppejõud värske materjaliga suurepärast tööd, samas kui teine luges ikka oma kakskymmend aastat vana konspekti ette. Praegu nihkub tasakaal siiski konspektide poole, kuna akadeemilises tööhõives pysimiseks tuleb usinasti punkte koguda ja ponnistada, aga loengute ettevalmistamiseks kulunud aeg ja vaev ei huvita kedagi. Yhel hetkel lõpeb ka idealisti jaks.

Seoste loomiseks on kõige paremad šansid igavestel yliõpilastel, kes on saanud õppida eri alasid ja kuulata aeg-ajalt lihtsalt huvitavaid kylalisõppejõude. Muidugi läheb neil kauem, ent saadud haridus on ka universaalne, lisaks hulgaliselt isiklikke sidemeid ja kogemusi, mida samuti tööturul vaja läheb. Eesti moodne ylikoolisysteem on aga masin, mille eesmärk on anda eriala, kui mitte suisa elukutse. Konveierilt väljastatud produkt sobib kindlasse nišši ning kui talle seal ruumi ei ole, jääb yle.

Muidugi, inimesed tahavad alati midagi muud kui seda, mida nad väidavad end tahtvat. Kord aastate takka rääkis meditsiinidoktor Aili Paju psyhhosomaatika nime all semiootikutele eeterkeha ja astraalkeha erinevustest. Tudengid naersid ta selja taga, ent olid õnnelikud, et saavad punktid kergelt kätte. Valimiste eel kostab samuti virin, et poliitikud valetavad ja sigatsevad - aga lõpuks jaguneb suurem osa hääli ikkagi Keskerakonna ja Reformi vahel. Mis seal siis vahet on?

Raamat jahtub laual

Vahel on tore olla raamatuarvustaja. Praegu istuvad mu laual ridamisi Indrek Hargla "Frenchi ja Koulu reisid", Yukio Mishima "Kuldne tempel", Alan Bennetti "Tema majesteet lugeja" ning Paavo Piigi "Kokkuplahvatus"; Mart Kanguri "Kuldne põli" on veel tulekul. Tunne on, nagu ootaks ees mitmekäiguline pidusöök. Aaahh, nämm!

Nojah. Ainult et mul on teisi rolle ka. Näiteks tudengina teen pyhapäeval eksamit ja tõlkijana raban raamatu kallal, nii et pole hoo ja hoobi vahet. Siis olen ma veel palgatöötaja ja kultuurihuviline ja pereinimene ja vabatahtlik ja...

Mis teha, pidusöök peab veidi ootama. Seni närin kuivikuid.

Päikesepoisid: Kord saja aasta takka kordub sama Kevadtorm

A: Tulin just Kevadtormilt. Mis vahepeal põnevat syndis?
B: Ah, ei midagi erilist. Las ma mõtlen... Strandberg viskas roheliste seast 20 inimest välja, ebademokraatlikkuse tõttu.
A: Kõlab loogiliselt.
B: Ei, nende ebademokraatlikkuse tõttu. Siis oli Rahvaliidu kongress, Ojuland õnnitles Rahvaliitu iseseisvaks jäämise puhul.
A: See on ju Haige Mõistuse Syndikaadi uudis.
B: Ei, rahvusringhääling. Pealegi täiesti loogiline: Ojuland loodab, et Rahvaliit liitub sotside asemel tema erakonnaga.
A: Reformiga?
B: Ei, Keskerakonnaga.
A: Õige kyll, tema erakonnal on ju Eestis kaks kontorit.
B: Jah, nii hääletab Eestis varsti kolmveerand valijaist yhe erakonna poolt. Europarlamendi aruandluses näeb see väga hea välja. Mis veel? Aa, Estonial on uus kriminaalõiguse kontseptsioon.
A: Kellel?
B: Rahvusooperil Estonia. Nad usuvad, et inimestel ei tohi vastu nende tahtmist kehaosi eemaldada, välja arvatud rullnokkadel. Rullnokad loendatakse järgmise rahvaloendusega ja nad hakkavad kandma riietel kollast kuusnurka.
A: Tahan Kevadtormile tagasi. Tsiviileluga võrreldes tundub lahtise taeva all ööbimine ilma telkmantlita täitsa meeldiv.
B: Hilja.

Sotsiaaldemokraatlik erakond tahab olla moes

"Oma hambad saadan ma sotsidele,
sest neil ju omi ei ole."
Nõnda ytles ilus tydruk Mirtel Pohla
ja andis paki postitädi kätte.

See-eest on sotsidel mõndagi muud,
millega hambaid asendada passiks.
Nuut, käerauad, toimikud, gaasiballoonid,
kilbid, kiivrid, jälitustegevuse seadus
ja värskelt välismaalt tellitud,
peaaegu pruukimata veekahur.

On mure tööpuuduse pärast, tööhõive pärast,
tööturu, -tervishoiu ja -ohutuse pärast.
(Aga sotsiaalministeeriumi ei ole.)

Edukas koostöö koalitsioonis,
mis toob mõned soojad toolid,
rahu ja rõõmu ja kultuuripealinna,
myydimaksud ja paagimaksud
ja maagimaksud ja pyygimaksud
ja hulga karikatuure vuntsidega sylekoertest.

On mälestused ametiyhingutest,
nõdravõitu streigikatsetused ja
verevaesed meeleavaldused.
(Aga vererohkeid õnneks ei ole.)

Kirev kogu väärikaid veterane
ja grillil panetunud noorbroilereid.
Varsti saab erakond ka oma Ryytli,
ning ei saaks öelda, et ilma löömata,
kuigi nina sai veriseks hoopis teine
ja ta on ka ise yks Kurb Kuju.

Yks mees on isegi tööd teinud,
oskab kõnelda Youtube'is keeles, mida keegi ei mõista,
hoiupõrsast pygada ja lambakarja lypsta,
kypseid vasikaid puu otsast alla tuua,
nagu tegi omal ajal kuningas Arthur.
Endine Võru puusepp ja transporditööline,
kyllap ta praegugi Brüsselis komiteede istungite ajal
vaikselt nurgas tooli käetoe kallal taskunoaga nokitseb.
(Yks mees nägi unes taevalikku vendlust...)

Yks põhimõttekindel daam on olnud viies erakonnas,
ehk jõuab veel kuuendassegi,
kui Issand elupäevi annab ning rännutee kutsub.
Head teed talle tulla ja minna!
(Yks naine nägi unes taevalikku armastust...)

On roos, punane lipp, tööd väärtustav majandusmudel,
võrdsus, õiglus ja solidaarsus.
(Aga "Internatsionaali" ei ole.)

Tõsi ta on, vanamoeliste inimeste sõnul
ei sobi seda kõike korraga kanda.
Kuid Ženja Fokin õpetab, et nii on just kõige õigem:
"Värvidest võiks proovida mitte kanda ühte tooni,
sest see annab välimusele nagu kombensiooni mulje."
Ykski erakond ei taha ju näha välja nagu kombensioon,
mida see siis ka ei tähendaks.
Sel valimishooajal pole kombensioonid lihtsalt moes.
Aga sotsid tahavad olla.

Reklaam: Harrastusteatri väikesed kuriteod

Avastasin oma postkastist, et olen lubanud reklaamida teatritykki, ent selle siis yhel ja teisel põhjusel edasi lykanud. Juhtumisi on aga täna täiesti sobilik viimane hetk.

Käisin mõne nädala eest Vene tänaval tuttavas pööningutoas, kus Tammsaare teater etendas Éric-Emmanuel Schmitti näidendit "Kooselu väikesed kuriteod". Amatöörteatri kohta täitsa korralik töö, kiitus on asja eest. Ei näitlejad, lavastus ega kujundus anna põhjust nuriseda ning isegi tekst on parem kui ma Schmittilt oodanuks.

Éric-Emmanuel Schmitt on paaril viimasel aastal miskipärast moes. Mina puutusin tema loominguga kokku kuus-seitse aastat tagasi, nähes videokassetilt kunagi ka Eestis näidatud filmi "Vabamõtleja". Pagana hea film oli: teravmeelne ja tempokas, heade näitlejate ning meeldejääva muusikaga. Kahju, et seda hiljem kuskilt saada pole õnnestunud; vaid kord nägin yhel torrentisaidil hollandi subtiitritega koopiat. Paraku ma seda keelt ei mõista ning ka prantsust mitte eriti.

Positiivse mulje põhjal läksin mullu vaatama sedasama "Vabameelset" Vanemuise näidendina, ehkki peaosas oli pigem Jan Uuspõld. Pettusin mitte niivõrd Uuspõllus või lavastuses, kui just tekstis endas. "Oscari ja Roosamamma" haibist olen eemale hoidnud, hiljuti lugesin odavmyygist saadud "Milarepat" ja ei arva sest midagi. Olen, jah, pirts, ja Coelho laadis pseudovaimsust ei armasta. Aga aitab autori põhjamisest, "Kuritegude" lavastus mulle ikkagi meeldis.

Esmapilgul jäi mulje tyypilisest Prantsuse salongikomöödiast, nii nagu Baskin neid juba aastakymneid zombi järjekindlusega harrastab. Eks ta selles traditsioonis on kirjutatud ka, kuid märksa väiksema rõhuga koomikal kui tol õhtul teatrisse kogunenud publik seda eeldas. Nende kohta käis pigem Dostojevski ytelus: "Näita näppu ja juba naerab." (Tsiteerin, mõistagi, ebatäpselt.)

Kogu etenduse aja on laval vaid kaks inimest. Lavastaja Anne Velt tegi seevastu triki ja vahetab paare õhtu jooksul ysna mitu korda. See muudab lavastuse huvitavamaks ja sygavamaks: kui mitmel viisil saab sama rolli näha? Kui erinevalt annab seda tõlgendada? Kuidas erineb sama osa psyhholoogiline struktuur, kui seda esitab kord 30- ja kord 50-aastane? Mõnel pool mujal on seda võtet varemgi rakendatud, ent "Kuritegudes" autor seda ette ei näinud.

Harrastusteatrile omaselt on eri paaride mäng muidugi eri hääduses, kuid igayht annab huviga vaadata, kyllap osalt just tänu vaheldusele. Pisikest ruumi on osatud ära kasutada, nii et sinna mahub ysna palju liikumist ning ka muusika toetab kenasti tegevust.

Kuuldavasti saadi litsents ainult kymneks etenduseks ja kevadega on suurem osa neist läbi. Minul õnnestus tuttava primadonna kaudu koht reserveerida ning toodi ka lisatoole, kuid saal on ikkagi ysna pisike. Aga soovitan ikkagi proovida, ehk veab.

A. H. Tammsaare teatri koduleht on siin, pikem jutt etendusest siin ja autori artikkel Wikipedias siin.

Järgmised etendused toimuvad 24. mail kell 19 ning 3. ja 6. juunil kell 19. Sama seltskonna lasteetendus "Roheline preili ja teisi liivi muinasjutte" on 6. juunil kell 12.

Teadus peab kohanema tegelikkusega

Karta on, et seda leiutist tabab paljude teiste omataoliste saatus. Tootmisõigus müüakse "vana mersu hinna" eest kuhugi lombi taha. Klaasi toodavad peotäie riisi eest muud rahvad. Meie osaks saab teadusinstituutide ülalpidamine, teadlaste koolitamine, neile teadustöö võimaldamine ja meteoorisähvatusena meediat läbiv kuulsus Eesti teadlaste saavutusest. Ja edasi tirazeerime mingi prillidega totaka palgiparvetaja uudisi sellest palju me joome, kui lollid, oskamatud, laisad, saamatud jne eestlased on.
O. Oja

Eesti teadlased leiutasid klaasi,
mille saab lihtsa nupuvajutusega
muuta läbipaistmatuks.
Vaatame asja praktilisest seisukohast.

Ei ole mõtet leiutada asju,
mida meie siin kasutada ei oska.
Mida teeb eesti kylamees klaasiga,
mis ykskord paistab läbi ja teinekord ei paista?
Mida teab tema fyysikast või keemiast
või mida ta sellest teada tahab?
Me kõik oleme ju käinud koolis.
Mida mäletame sellest meie
või meie naabrimehed?
Kes teaks räni elektronvalemit?
Nii teebki teadlane mõttetut tööd,
myyb selle sandikopika eest võõrastele maha
ning kylamees on tema peale pahane. Õigusega!

Teadlaste töö on teha leiutisi,
mis vastavad ymberkaudse yhiskonna
vajadustele, oskustele ja võimetele.
Tulgu alla oma elevandiluutornist,
astugu lihtsate inimeste sekka,
istugu poetagusele trepile
ja vaadaku ringi.
Mida suudab yks harilik eestlane teha,
mida ta jaksab ja tahab?
Millised probleemid tema ees seisavad,
mis mured pitsitavad tema
pisikest koerasydant?

Tavaliselt seisab poetrepil istuvate meeste
karmis tuules ja talvisel unnapyygil parkunud
palgete ees poolik kaheksakraadine õlu.
Muret on, teadagi, palju.
Õlut on samas vähe,
pealegi on see lahja ning kallis.
Tuleks leiutada niisugune õlu,
mida mahuks pooleliitrisesse pudelisse
vähemalt kaks liitrit.
(Ja palun mitte jupsida klaasiga,
mida vaadates pole aru saada,
kas seal sees õlut on või ei ole.
Õige õlu on plastmassist pudelis.)
Tuleks leiutada karuäke,
mis on vähemalt 16-, aga parem isegi 32-kraadine.
Ja mis peamine, õlu peab olema odav.
Isegi töötu abiraha eest peab lihtne töömees
seda iga päev endale lubada saama.
Kuhu me muidu jõuame? Kas me siis sellist,
kalli ja vähese õllega Eestit tahtsime?

Jah, Eesti teadlaste ees seisab veel palju
lahendamata, kuid pakilisi, kahtlemata suurt
yhiskondlikku huvi äratavaid probleeme.
Kääri aga käised ylesse
ja asu aga tööle kallale!
Enne siiski instituudi tagatrepil päikese käes
yks väikene õlu või kaks,
nautides kaunist kevadilma.
Ei ole veel ykski yhiskonna vastu saanud,
ei ole keegi nii kangest puust.
Ykski inimene ei ole saar.


P.S. Vt ka originaaluudist.

Holden Caulfield

I've got lots of fake friends
They've got lots of fake phones
And whenever I call them
They're never at home

Minul selliseid libasõpru ei ole. Tõsi, mul pole sõpru kunagi eriti palju olnud. Ei ole ma eriline peo hing. Aga mul on ysna hulgaliselt häid tuttavaid ja mõned sõbrad, kellega koos on mitu puuda igasuguseid asju ära söödud. Olen inimeste suhtes valivam kui personalijuht tööpuuduse aegu.

And you make me feel like Holden Caulfield
When you act like such a phony
Still I wish that you'd phone me
Phone me

Jäin hiljuti sel teemal mõtisklema, kui Facebookis tahtis mu sõbraks hakata inimene, kellega kokku puutudes tekib mul iiveldus. Nojaa, mul on seal selliseid "sõpru" kyll, kellest ma eluski kuulnud pole ja ilmselt ei kuulegi. Olgu siis peale, ma suhtun neisse neutraalselt. Aga nimetada mis tahes kontekstis sõbraks kedagi, kes mul sydame pahaks ajab? Nii hästi ma selle hea uue ilmaga kah kohanenud pole. Ja ei kavatsegi.

I left lots of messages
I left a trail
Leading here to where I'm sitting bitter, cynical
I left lots of letters guess they're lost in the mail
Oh I left lots of litter to mark where I've failed

Muuseas, kas teie teadsite, et "Friends" on tegelikult doksari? Mina ei teadnud, kuni paar päeva tagasi nägin yht osa oma silmaga. Tõesti uskumatult vahva. Ja see kellegi sisenemise või repliigi peale tulev naer - seda ei lasta lindilt, neil on selle jaoks spetsialist.


Sõnad ja muusika: Hailey Wojcik. Sõbrad: Oop.

Alfa ja bet

Syndis kirjavahetuses yhe kena inimesega.
Viimane märk on muidugi proportsioonist väljas, aga täpsemalt ei viitsi nikerdada. Võimalik, et ajasin midagi sassi. Eks huvitav ongi mäng mõttega, mitte teostus.

Päikesepoisid: Kuidas jalutada Žižekit

A joined Ljubljana's latest pseudo-academical fashion-stanza and bought Žižek's new "Living in the End Times" for bed-time reading. Definitely NOT taking it to the park-bench, though...

B: Ja millised pargiraamatud valitsevad Ljubljana pseudoakadeemilist moelava?

A: Täpselt seesinane. Hoida seda kahes käes, kõrgel enda nina ees, nii et kõigile oleks paista... :S

B: Sa oled nagu tytarlaps, kes ostab endale Manolo Blahniku kingad ja kannab neid siis toas, teel köögist elutuppa ja elutoast kempsu. Sala-fashionista.

A: Jah. Ja kui ma olen Žižeki piisaval määral kapsastunuks "sisse kandnud", võib tekkida oht, et käin temaga õueski... Sala-fashionista, nice.

B: "Mis eile tegid ka?" - "Ah, ei suurt midagi, käisin Žižekiga õues jalutamas."

A: Ma panen ta lühikese rihma otsa...

B: Jah, muidu ajab jälle naabri Lacani taga ja kus siis selle pahanduse ots.


(Algtekst.)

Nagu kaks tilka vett

Täna tekkis yhe jutuajamise käigus kohatu paralleel.


Kookabarra, miss Eriagent.


Sandra Bullock, naerulind.

Naeratajad

Kirjutasin just hiljuti loo Nordea reklaami põhjal, mida ma polnud tänaseni näinudki: naerata teenindajale, see ei maksa midagi. Delfi kommentaatorid esinesid muidugi endises hääduses ja väitsid, et myyjale naeratada on kuritegu, kiiret tööd tegeval inimesel peab laskma segamatult kannatada.

Mõtlesin eile õhtul, mitut inimest ma tean, kelle naeru mitte keegi järele ei suuda teha. Paar tykki ikka on.

Ja siis pani yks salakaval loomake F-Booki selle. Mul ei ole pikasõidubussis piisavalt taskurätikuid. No mis teha, silmad on märja koha peal.

Mitu kirjaviga leiad sina riigikogus esitatud järelepärimisest?

Kui minister kinnitab of record, et venekeelset jaama ei tule ja see on regioonis mõttetu siis miks talitab ta kuu hiljem oma sõnadele vastu.

Allikas on siin.

Esitajad: Marika Tuus, Heimar Lenk, Kadri Simson, Mailis Reps, Nikolai Põdramägi, Valeri Korb, Toomas Varek. Seitse inimest, kellest ykski ei mõista eesti ega inglise keelt? No palju õnne nende erakonnale.

Tõsi, Toomas Varek on ka see intjuligent, kelle arvates oli 14. sajandil kirjutatud Hiina klassikalise romaani "Kolmevalitsus" autor "punakirjanik". Kui ma peaks kunagi väsima teda mõnitamast, siis puhkan natuke ja mõnitan edasi. Valjuhäälne juhmus väärib karistust.

Viru veri ei virise

Jäin yhe tuttava Virumaalt pärit tytarlapse yle mõtlema. Mis inimene ta sihuke on, ei nurise ega porise? Eestlane kohe kindlasti mitte.

Ehk on see mingi psyhhofysioloogiline puudus? Kyllap ta lihtsalt ei oskagi viriseda, isegi kui tahaks. Nagu kord yhes risotooriumis lauldi: "Tal puuduvad seks näärmed." Ponnistab ja higistab, palju tahab, välja tuleb ikka ainult lõkerdus.

Kui samm edasi minna, saaks sellest ju ilusa reklaamilause või loosungi: "Viru veri ei virise!"

Ja õige kah.

Peaaegu et lapsepõlvemälestus

Ilus oleks nyyd ytelda, et olen põnnist peale madrigale armastanud. Et jah, too kunagi Alba suurepärases esituses kuuldud ainus teadaolev autentne kolmehäälne "Aquila mistan'doligi"... No näe, juba jutt läkski metsa. Aga ei, ilus lugu oli kyll.

Leidsin midagi uut ja huvitavat

Hailey Wojcik


P.S. Kuni järgmise meeleolumuutuseni on poliitikast kõrini. Mul on väga ebameeldivad kogemused koos uppujaga põhjaminekust ja ma keeldun seda veel yks kord tegemast. Päästan ainult neid, kes ka ise ylespoole ujuda tahavad.

Luuletaja koostamine

Kirjanike Majas Benjamin Zephaniah.

koostamisel

(oletatavasti J. Rooste)

Usinad luuletehnikud askeldavad montaažiliini ääres.
Töö keeb nagu kuningas Kambysese köögis.
Täna on suure luulepeo eelõhtu,
ega ei saa ju siis riskida sellega, et
luuletaja koostamine homseks lõpule ei jõua, et
tal mõni jupp esinemisel puudu jääb,
näiteks luulekeel või värsisoon, et
tal käsi rahva ees kyljest kukub
või tuigub ta hooldusvigade tõttu lavale,
anžambmaani täis nagu tara-
kan.

Tööriistad, mõõdikud, täppistehnika
lendavad mööda yyratut luulehalli kui piiritajad.
"Kes kurat virutas ära mutrivõtme number 10?"
nõuab ägedalt tehnik, kes parasjagu
monteerib luuletajale värsijalga alla.
Keegi ei tea. Ju viruskundra ta viis.

Kiireks läheb. Tuleb tarvitada ajutisi lahendusi,
leppida täisriimi asemel kahe poolikuga,
tõmmata read otse läbi lehe, kylge pööramata,
kasutada luuletaja biograafias ilmunud kogude asemel
kylmunud lugusid.

Homseks, homseks on luuletaja kindlasti koos.
Keskööl kõmiseb kõu, taevane välk imetakse
tsehhikatusel turritavasse piksevardasse.
Arutust elektrist saab kirjanduslik inspiratsioon.
Festival võib alata.



***

Vt ka Tallinna kirjandusfestival.

Yhtne Eesti: No ja mis edasi saab?

Ma ei kavatsenud yldse Yhtsele Eestile minna. Aga kui siis eelmisel õhtul ootamatult võimalus tekkis, sygasin natuke aega kukalt ja tegin impulssostu. Ei kahetse.

Olin algusest peale skeptiline, kyllap seepärast vastaski yritus mu ootustele. Ehkki, jah, veel päev varem, isegi etenduse enda käigus pyyti jätta lahtiseks kysimus, kas ikkagi luuakse uus erakond või ei. Ma kahtlesin selles juba ysna algusest peale.

Ma olen näinud poliitikat piisavalt palju, et mõista: kui loodaks veel yks erakond, ei muudaks see midagi. Varem või hiljem imbuksid sinna ikka needsamad kutselised poliitikud. Ka riigikogus olulise hulga kohti saavutades tuleks ikkagi teha kompromisse, et midagi reaalselt ära teha. Sa ei saa ravida haigust, andes haigele rohkem viirust. Veel yks erakond oleks just more of the same.

Ei aita ka see, kui inimesed hääletavad aktiivsemalt nendesamade erakondade poolt. Mida see siis muudab, kui nad kõik saavad varasemast rohkem hääli? Ainult numbreid. Ja analyytikud saavad rääkida kodanike poliitilisest aktiivsusest.

Hullem veel, abi pole isegi sellest, kui needsamad demagoogia ja populismi vastu vaktsineeritud inimesed astuvad massiliselt erakondadesse. Sest nagu Yhtse Eesti saalis kenasti demonstreeriti, kasutatakse ebademokraatlikke võimusäilitustehnikaid yhel selgel ja lihtsal põhjusel: need töötavad. Pelgalt neile vastu olemisest ja saalis karjumisest pole erilist kasu.

Praktikas oleks vaja veel midagi, mida NO99 ei teinud, kuna nad pole ise tegelikult poliittehnoloogid. Et vastuhakk toimiks, tuleb täpselt teada, mida teha. Poliitiliselt aktiviseeritud inimesed, kes tahavad poliitikat seestpoolt muuta, vajavad praktilist manuaali, kui soovite, poliitilise partisanisõja käsiraamatut.

Mida teha, kui on teada, et järgmisele parteiyritusele koguneb juhtkond taas suurte volitusepatakatega? Kuidas korraldada erakonnaliikmete vaba suhtlust, kui kõik ametlikud infokanalid on juhatuse range kontrolli all? Kuidas koordineerida oma tegevust, et võimumonopoli vastased ei laguneks tuhandeks kildkonnaks? Ja - last but not least - kuidas teha nii, et kui klikk ykskord kukutatakse, ei saaks orjadest uued isandad, et systeem tõepoolest põhimõtteliselt muutuks?


***

Osalt on probleem yldse kutseliste poliitikute kasti tekkes. See on loomulik: kui inimene ei oska teha midagi muud peale poliitika, kardab ta sellest loobuda. Mida peaks tegema töötu poliitik? Kreenholmi kangrud ei tahtnud ka kudumisest loobuda, neid ei ahvatlenud sugugi tööturu uued väljakutsed ja ametivahetus. Heal juhul keskeas, halvemal juhul pensionieelikuna ei ole otsast alustada sugugi meeldiv.

Nii ongi meil juba hea hulk inimesi, kes võitlevad poliitikasse jäämise eest, sest nad teenivad sellega elatist. Põhimõtted on toredad, aga peret nendega ei toida.

Kui palju on Eestis professionaalseid poliitikuid, ma kindlalt ytelda ei oska. Aga ma arvan, et yle tuhande. Sadakond sellist on juba parlamendis. Lisame omavalitsused, parteistruktuurid, kõikvõimalikud nõunikud... Kaudselt sõltub kutselise poliitika olemasolust veel hea hulk inimesi, näiteks turundajad ja suhtekorraldajad.

Mida see tähendab? Me vajame ebaprofessionaalsemat poliitikat.


***

Poliitika on tänapäeval ysna tehniline. Selle eest võime tänada nii viimase kahe tuhande aasta tegevpoliitikuid ja retoorikuid kui ka politolooge, sotsiolooge ja turundajaid, kes on yhiskonna mõjutamise tehnikate kallal usinasti tööd teinud. Tulemus on tõepoolest muljetavaldav.

Kui vastane on tehniline, tuleb tema neutraliseerimiseks rakendada vastutehnikaid. Ka nendega on tegeldud juba kaua ja põhjalikult, neid tuleb ainult tundma õppida. Sedalaadi uurimused ja käsiraamatud levisid eriti 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, kui kontrakultuuris kõneldi palju Systeemile vastuhakkamisest ning õpetati, kuidas visata ebainimliku masina hammasrataste vahele mutrivõti.

Et NO99 kodanikud aktiviseeris ja politiseeris, on hea. Kollane meedia ja profipoliitika on tekitanud liiga palju mugavat passiivsust. Nyyd on politiseeritud kodanikel tarvis ka relva.

Enesepromo ehk Kuidas parseldada luulekogu

Sain luulekogu käsikirja kokku ja tylitan sellega nyyd kirjastusi. Kirjastused ei taha. Suurem jagu tõrjub viisakalt, mõni ei vasta ka yldse. Enamjaolt nenditakse, et neil pole mu vastu isiklikult midagi,

Uurin nyyd Kultuurkapitali paberimajandust, värban soovitajaid ning mõtlen, mida teha annaks. Ehk oleks rahataotlemise ja muu säherduse kõrval mõtet tegelda ka turundusega? Näiteks riputada siia või muudesse säändsetesse paikadesse aeg-ajalt näidiseks paar luuletust yles. Lugeda mõni linti ja panna Youtube'i. Uurida, kas keegi ehk ka endale eksemplari broneerida tahab. Oleks nii-ytelda kaasavara, millega kirjastuste vahet käia - näe, mul kymme (sada, tuhat) ostjat juba olemas. Iseasi, kui tõsiselt nad seda võtaksid, surnud hingi on veebis ju lihtne genereerida. Aga ikka parem kui paljas vesi.

Eks ma olen tegelikult rohkem vaikselt nurgas istuja ning märkamatult mööda seinaääri hiilija, ei taha pyyne peale ja prožektorite ette. Oleksin palju rõõmsam, kui leiaksin kellegi teise mu tekste lugema. Aga mis sa hädaga teed.

Mõtlen veel selle yle.

Depressiivne faas

Eks see on mul juba pikka aega nii, et meeleolu kõigub maniakaalse ja depressiivse faasi vahel. Maniakaalses sebin ringi, askeldan, korraldan, innustan, laulan ja loon ja ehitan. Tutvun uute inimestega ja tõmban nad kaasa, mis tahes jabur yritus mul ka parasjagu käsil on. Seoste loomine seostumatu vahel käib mul sujuvalt.

Depressiivses faasis olen veendunud, et millestki midagi välja ei tule, ise olen inimestele vaid tyytu ja kõik kättevõetu pudeneb sõrmede vahelt maha kui liiv. Aeg nurka pugeda, tekk yle pea tõmmata ja vaikides masenduses marineerida.


***

Yks tänane yritus jäi ära. Ega keegi mind sinna ei kutsunudki, oleksin kontvõõraks tryginud.
Yhele ma ei läinudki, sest noh, kylm ja märg ja vaevalt ma seal targemaks saan.
Yht asja, mis ma kirjutasin, ei taha keegi. Milleks toppida inimestele tarbetut?
Yht asja, mida ma kirjutada mõtlesin, ei taha kah keegi. Või noh, hädapärast ja pika hambaga, kuid tasuta ja virisedes. Ehkki see langeb rohkem juba rubriiki "Initsiatiiv on karistatav".
Tervis vindub. Parem kui nädal tagasi, aga mingi lust see kah pole.
Asjad, mis välja peaks tulema, ei tule.
Inimesed kaovad kuhugi ja kui nähtavale ilmuvad, ei mäleta midagi. Ega nad peagi.
Kes alt veab, on sedavõrd syytu näoga, et tekib kahtlus: äkki ta tõesti ei saa millestki aru. Siis pole ju mõtet nuriseda ka. Olgu peale, mu oma viga.
Keda mina olen alt vedanud, suhtub kuidagi nii kummaliselt, et ma ei tea ise kah enam, mida enesest arvata.
Kõik keerukad ning üllad ettevõtted teelt targutuste tõttu kalduvad ning kaotavad teo nime.
Hambad katki ja haridus väike, ei taha kumbki ise paraneda.


***

Võtan aja maha ja panen poe kinni. Vaatame, millal see yle läheb.

Veel jõe- ja linnavaateid

Ettevaatust, pikk ja piltlik postitus. Keda sellised ei huvita, hoidku heaga eemale.

Lubasin nimelt juba mitu päeva tagasi mitmele inimesele, et näitan öist ja hommikust Tartut ka. Päris selle rakursi alt teda enamasti ei nähta.

Täitsa linna moodi kohe. Pole ime, et mõni Budapestiga võrdleb.

Kahelt poolt Plaskut.











Kui uputus lõpeb, saab teha sadamasse ilusa ruuge liivaranna.


Võrdluseks paar pilt koridoriakendest. Eks mõni peab ka sellist vaadet nautima.

Linnavaade peegeldusena Plaskult.



Järgneb "Käime katuseid mööda" eriväljaanne. Tegelikult siiski mitte katuselt, vaid Dorpati konverentsikeskuse rõdult.

Mulle meenutavad need naljakad asjad kirikukelli.



Ahhaa keskus näeb välja nagu observatoorium. Kui neid kupleid natuke teise rakursi alt pildistada, taustaks pystine Tigutorn, saaks nähtavaks Tartu linnaarhitekti obstsöönne huumorimeel.

Kummaline korralikult roostes raudobjekt. Aga väga ilusasti roostes.

Lähedalt meenutab puitu, kas pole?



See ja järgmine kaader on kui kaks tilka vett. Telefonipildid on hägused, aga yldiselt ei saa arugi, et yks on peegeldus, võetud umbes kymne sentimeetri kauguselt Tasku järjekordsest peegelaknast. Ainult et kumb?



Lõpetuseks koht, kust postitus algas. Hotelli otsasein, kõige ylemine korrus.