Yhtne Eesti: No ja mis edasi saab?

Ma ei kavatsenud yldse Yhtsele Eestile minna. Aga kui siis eelmisel õhtul ootamatult võimalus tekkis, sygasin natuke aega kukalt ja tegin impulssostu. Ei kahetse.

Olin algusest peale skeptiline, kyllap seepärast vastaski yritus mu ootustele. Ehkki, jah, veel päev varem, isegi etenduse enda käigus pyyti jätta lahtiseks kysimus, kas ikkagi luuakse uus erakond või ei. Ma kahtlesin selles juba ysna algusest peale.

Ma olen näinud poliitikat piisavalt palju, et mõista: kui loodaks veel yks erakond, ei muudaks see midagi. Varem või hiljem imbuksid sinna ikka needsamad kutselised poliitikud. Ka riigikogus olulise hulga kohti saavutades tuleks ikkagi teha kompromisse, et midagi reaalselt ära teha. Sa ei saa ravida haigust, andes haigele rohkem viirust. Veel yks erakond oleks just more of the same.

Ei aita ka see, kui inimesed hääletavad aktiivsemalt nendesamade erakondade poolt. Mida see siis muudab, kui nad kõik saavad varasemast rohkem hääli? Ainult numbreid. Ja analyytikud saavad rääkida kodanike poliitilisest aktiivsusest.

Hullem veel, abi pole isegi sellest, kui needsamad demagoogia ja populismi vastu vaktsineeritud inimesed astuvad massiliselt erakondadesse. Sest nagu Yhtse Eesti saalis kenasti demonstreeriti, kasutatakse ebademokraatlikke võimusäilitustehnikaid yhel selgel ja lihtsal põhjusel: need töötavad. Pelgalt neile vastu olemisest ja saalis karjumisest pole erilist kasu.

Praktikas oleks vaja veel midagi, mida NO99 ei teinud, kuna nad pole ise tegelikult poliittehnoloogid. Et vastuhakk toimiks, tuleb täpselt teada, mida teha. Poliitiliselt aktiviseeritud inimesed, kes tahavad poliitikat seestpoolt muuta, vajavad praktilist manuaali, kui soovite, poliitilise partisanisõja käsiraamatut.

Mida teha, kui on teada, et järgmisele parteiyritusele koguneb juhtkond taas suurte volitusepatakatega? Kuidas korraldada erakonnaliikmete vaba suhtlust, kui kõik ametlikud infokanalid on juhatuse range kontrolli all? Kuidas koordineerida oma tegevust, et võimumonopoli vastased ei laguneks tuhandeks kildkonnaks? Ja - last but not least - kuidas teha nii, et kui klikk ykskord kukutatakse, ei saaks orjadest uued isandad, et systeem tõepoolest põhimõtteliselt muutuks?


***

Osalt on probleem yldse kutseliste poliitikute kasti tekkes. See on loomulik: kui inimene ei oska teha midagi muud peale poliitika, kardab ta sellest loobuda. Mida peaks tegema töötu poliitik? Kreenholmi kangrud ei tahtnud ka kudumisest loobuda, neid ei ahvatlenud sugugi tööturu uued väljakutsed ja ametivahetus. Heal juhul keskeas, halvemal juhul pensionieelikuna ei ole otsast alustada sugugi meeldiv.

Nii ongi meil juba hea hulk inimesi, kes võitlevad poliitikasse jäämise eest, sest nad teenivad sellega elatist. Põhimõtted on toredad, aga peret nendega ei toida.

Kui palju on Eestis professionaalseid poliitikuid, ma kindlalt ytelda ei oska. Aga ma arvan, et yle tuhande. Sadakond sellist on juba parlamendis. Lisame omavalitsused, parteistruktuurid, kõikvõimalikud nõunikud... Kaudselt sõltub kutselise poliitika olemasolust veel hea hulk inimesi, näiteks turundajad ja suhtekorraldajad.

Mida see tähendab? Me vajame ebaprofessionaalsemat poliitikat.


***

Poliitika on tänapäeval ysna tehniline. Selle eest võime tänada nii viimase kahe tuhande aasta tegevpoliitikuid ja retoorikuid kui ka politolooge, sotsiolooge ja turundajaid, kes on yhiskonna mõjutamise tehnikate kallal usinasti tööd teinud. Tulemus on tõepoolest muljetavaldav.

Kui vastane on tehniline, tuleb tema neutraliseerimiseks rakendada vastutehnikaid. Ka nendega on tegeldud juba kaua ja põhjalikult, neid tuleb ainult tundma õppida. Sedalaadi uurimused ja käsiraamatud levisid eriti 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, kui kontrakultuuris kõneldi palju Systeemile vastuhakkamisest ning õpetati, kuidas visata ebainimliku masina hammasrataste vahele mutrivõti.

Et NO99 kodanikud aktiviseeris ja politiseeris, on hea. Kollane meedia ja profipoliitika on tekitanud liiga palju mugavat passiivsust. Nyyd on politiseeritud kodanikel tarvis ka relva.