Reklaam: Harrastusteatri väikesed kuriteod

Avastasin oma postkastist, et olen lubanud reklaamida teatritykki, ent selle siis yhel ja teisel põhjusel edasi lykanud. Juhtumisi on aga täna täiesti sobilik viimane hetk.

Käisin mõne nädala eest Vene tänaval tuttavas pööningutoas, kus Tammsaare teater etendas Éric-Emmanuel Schmitti näidendit "Kooselu väikesed kuriteod". Amatöörteatri kohta täitsa korralik töö, kiitus on asja eest. Ei näitlejad, lavastus ega kujundus anna põhjust nuriseda ning isegi tekst on parem kui ma Schmittilt oodanuks.

Éric-Emmanuel Schmitt on paaril viimasel aastal miskipärast moes. Mina puutusin tema loominguga kokku kuus-seitse aastat tagasi, nähes videokassetilt kunagi ka Eestis näidatud filmi "Vabamõtleja". Pagana hea film oli: teravmeelne ja tempokas, heade näitlejate ning meeldejääva muusikaga. Kahju, et seda hiljem kuskilt saada pole õnnestunud; vaid kord nägin yhel torrentisaidil hollandi subtiitritega koopiat. Paraku ma seda keelt ei mõista ning ka prantsust mitte eriti.

Positiivse mulje põhjal läksin mullu vaatama sedasama "Vabameelset" Vanemuise näidendina, ehkki peaosas oli pigem Jan Uuspõld. Pettusin mitte niivõrd Uuspõllus või lavastuses, kui just tekstis endas. "Oscari ja Roosamamma" haibist olen eemale hoidnud, hiljuti lugesin odavmyygist saadud "Milarepat" ja ei arva sest midagi. Olen, jah, pirts, ja Coelho laadis pseudovaimsust ei armasta. Aga aitab autori põhjamisest, "Kuritegude" lavastus mulle ikkagi meeldis.

Esmapilgul jäi mulje tyypilisest Prantsuse salongikomöödiast, nii nagu Baskin neid juba aastakymneid zombi järjekindlusega harrastab. Eks ta selles traditsioonis on kirjutatud ka, kuid märksa väiksema rõhuga koomikal kui tol õhtul teatrisse kogunenud publik seda eeldas. Nende kohta käis pigem Dostojevski ytelus: "Näita näppu ja juba naerab." (Tsiteerin, mõistagi, ebatäpselt.)

Kogu etenduse aja on laval vaid kaks inimest. Lavastaja Anne Velt tegi seevastu triki ja vahetab paare õhtu jooksul ysna mitu korda. See muudab lavastuse huvitavamaks ja sygavamaks: kui mitmel viisil saab sama rolli näha? Kui erinevalt annab seda tõlgendada? Kuidas erineb sama osa psyhholoogiline struktuur, kui seda esitab kord 30- ja kord 50-aastane? Mõnel pool mujal on seda võtet varemgi rakendatud, ent "Kuritegudes" autor seda ette ei näinud.

Harrastusteatrile omaselt on eri paaride mäng muidugi eri hääduses, kuid igayht annab huviga vaadata, kyllap osalt just tänu vaheldusele. Pisikest ruumi on osatud ära kasutada, nii et sinna mahub ysna palju liikumist ning ka muusika toetab kenasti tegevust.

Kuuldavasti saadi litsents ainult kymneks etenduseks ja kevadega on suurem osa neist läbi. Minul õnnestus tuttava primadonna kaudu koht reserveerida ning toodi ka lisatoole, kuid saal on ikkagi ysna pisike. Aga soovitan ikkagi proovida, ehk veab.

A. H. Tammsaare teatri koduleht on siin, pikem jutt etendusest siin ja autori artikkel Wikipedias siin.

Järgmised etendused toimuvad 24. mail kell 19 ning 3. ja 6. juunil kell 19. Sama seltskonna lasteetendus "Roheline preili ja teisi liivi muinasjutte" on 6. juunil kell 12.