Eesti tudengite laiskus ja sakslaste virkus

EPLis ilmus eile artikkel, kus kurdeti, et sakslased viitsivad tööd teha, aga Eesti tudengid on laisad. Facebookis tekkis yhe hea inimese õuel arutelu. Kommenteerisin pikalt ja mõtlesin lõpuks, et tõstan selle jutu siia ka. Mul on sellele kõigele muidugi ysna haruldane vaatenurk: astusin nimelt ylikooli 18 aastat tagasi ning õpin ikka veel.

Mida arutlejad siis rääkisid? Et seminar on muidugi tihtipeale mõistlikum vorm õppetööks kui loeng, paneb inimesed kaasa mõtlema. Et Eestis oli vähemasti mõned aastad tagasi kombeks nõuda tudengilt pigem loengu meeldejätmist ja ettemängimist kui kaasamõtlemist ja arutlemist. Et tudengid kysivad paremaid õppejõude ja seminare, aga reaalselt kohale minnes on kõigil materjalid lugemata ning kas lakitakse kyysi või istutakse veebis. Et eestlased teadvat fakte ja sakslased mõistvat arutleda... niivõrd, kui see faktideta võimalik on. No ja nii edasi.


***

Uuemal ajal piirab seminariharrastamist komme võtta tudengeid vastu sajakaupa. Sajapealise publikuga on fyysiliselt võimatu seminare teha, ole kui idealist tahes. Niivõrd kui ma kuulnud olen, peaks sama probleemi esinema muidugi ka Saksamaal - vähemasti kymmekond aastat tagasi polevat seal ylikooli sisseastumiseksameid olnud, tänu millele mõõdeti nt juura esimesi kursusi mõnel pool mitte sadades, vaid tuhandetes.

Mis õppejõudude kvaliteeti puutub, siis meil on see lihtsalt kõikuv. Viisteist-kakskymmend aastat tagasi, kui ajad olid segasemad, tegi mõni õppejõud värske materjaliga suurepärast tööd, samas kui teine luges ikka oma kakskymmend aastat vana konspekti ette. Praegu nihkub tasakaal siiski konspektide poole, kuna akadeemilises tööhõives pysimiseks tuleb usinasti punkte koguda ja ponnistada, aga loengute ettevalmistamiseks kulunud aeg ja vaev ei huvita kedagi. Yhel hetkel lõpeb ka idealisti jaks.

Seoste loomiseks on kõige paremad šansid igavestel yliõpilastel, kes on saanud õppida eri alasid ja kuulata aeg-ajalt lihtsalt huvitavaid kylalisõppejõude. Muidugi läheb neil kauem, ent saadud haridus on ka universaalne, lisaks hulgaliselt isiklikke sidemeid ja kogemusi, mida samuti tööturul vaja läheb. Eesti moodne ylikoolisysteem on aga masin, mille eesmärk on anda eriala, kui mitte suisa elukutse. Konveierilt väljastatud produkt sobib kindlasse nišši ning kui talle seal ruumi ei ole, jääb yle.

Muidugi, inimesed tahavad alati midagi muud kui seda, mida nad väidavad end tahtvat. Kord aastate takka rääkis meditsiinidoktor Aili Paju psyhhosomaatika nime all semiootikutele eeterkeha ja astraalkeha erinevustest. Tudengid naersid ta selja taga, ent olid õnnelikud, et saavad punktid kergelt kätte. Valimiste eel kostab samuti virin, et poliitikud valetavad ja sigatsevad - aga lõpuks jaguneb suurem osa hääli ikkagi Keskerakonna ja Reformi vahel. Mis seal siis vahet on?