Väike Kafka, väike Kafka, rõõmus ja kraps...

Eile selgus, et uude töökohta minekuks pean täna kaasa võtma keskkooli lõputunnistuse. Tore kyll, aga minu majapidamises sellist paberit ei ole. Pärast paarikymmet kolimist, paari lahutust ja yht põlengut pole see muidugi eriline ime.

Kirjutasin ylikooli. Sealt arvati, et kuskil nende majapidamises on koolitunnistuse koopia kyll, ent seda tõenäoliselt välja ei anta. Kysigu ma ikka koolist. Ylikool võib ainult anda tõendi, et olen yliõpilane ning teinud nihukesi ja nahukesi eksameid ja arvestusi. Või siis (oletatavasti) ka tõendi, et olen neile keskkooli lõputunnistuse toonud. Äkki asutus usub neid, mine tea.

Helistasin oma kunagisse kooli. Pärast mõningast ootamist võttis vastu keegi naisterahvas, kes ennast ei tutvustanud, kuid oli hääle järgi otsustades tähtis. Tema selgitas pikalt ja põhjalikult, et nii lihtsalt need asjad ei käi.

1) Kõigepealt tuleb täita taotlus ja
2) maksta sajakroonine riigilõiv,
3) misjärel koolist võib vastavalt volitatud isik teha arhiivi järelepärimise minu kunagiste hinnete osas.
4) Seepeale tuleb hinded kanda EHISesse (mis on oletatavasti mingisugune andmebaas, Tähtsa Naisterahva arvates peaks ilmselt iga tsiviliseeritud kodanik seda lyhendit teadma).
5) Kui teade on avaldatud Ametlikes Teadaannetes,
6) võib kool mulle lõpuks tunnistuse koopia väljastada.
Aga see ei juhtu parimalgi juhul enne augustit.

Pealegi on koolidirektor praegu puhkusel, Tähtis Naisterahvas seevastu pole säherdusteks asjadeks volitatud. Augustis on aga tema omakorda puhkusel.

Igal juhul helistagu ma tagasi homme tingimata enne kella kahte. (Loomulikult ei ole kool sedasorti asutus, mis vaevuks oma kodulehele kirjutama, mis kellaaegadel temaga yhendust võtta tohib. Muidu hakkavad igasugused veel tylitama.) Lohutuseks lisati, et kõik senised soovijad on varem või hiljem oma lõputunnistuse ise yles leidnud, nii et otsigu ma usinasti.

Mõni ime, et inimesed peavad lihtsamaks dokumente võltsida või järgmine haridusaste lõpetada. Mina tundsin ennast tiraadi lõpuks igatahes nagu Josef K. Mõtlesin, kas loobuda töökohast või veenda asutust ylikooli tõendi kõrges väärtuses. Huvitav, kas Tõnis Lukas teab, millist imede aia mehhaanilist labyrinti ta valitseb?



Õhtupoolikul kirjutas mulle meie osakonna koordinaator, kes oli omal käel välja selgitanud, et vastu kõiki ootusi elutseb mu lõputunnistuse originaal tõepoolest juba kaheksateist aastat õppeosakonnas, on täie tervise juures ning nõus peremehe juurde tagasi pöörduma.

Lisaks suurtele sygavatele silmadele, malbele nukrale naeratusele ja luuleandele on me koordinaatoril ka kuldne syda. Ma ei suuda juba ammu kokku lugeda, kui palju kordi on ta mu naha päästnud. Nyyd lisandus siis veel yks. Kui ma kord kraadi kaitstud saan, olen valmis teda kätel ymber ylikooli kandma. Õnneks ei paista ta kuigi raske olema.