Vale-Caesar ja rotid raamaturiiulis

Kõiges on syydi Mutrike.

Kui ma poleks päev läbi tema blogi lugenud, poleks ma sattunud sealt lõpuks ka Thredahlia juurde, kes käis Mehhikost Caesarit otsimas. Pyhabal nähtud Jamie Oliverist veel ei piisanud, ent see andis nyyd viimase hoobi, nii et kui kella kolme aegu kõht tyhjaks läks, kaevasin Wikipediast välja Caesari salati retsepti, haarasin lapaka kaenlasse ning suundusin kööki.

Ega ma muidugi kõigist klassikalistest koostisosadest kinni pidada viitsinud, pealegi on standardne Caesar minu jaoks kuidagi kõhnavõitu - ja kana mul kah temasse segada polnud. Nii et lisasin omal riisikol oliive, tilli, pool paprikat, yhe tomati, jupikese kurki ning paar praetud singiviilu. Riivitud parmesani asendasin Saaremaa juustu kuubikutega ning rooma salati tavalise lehtsalatiga.

Jamie' trikk saiapraadimisega kukkus ses mõttes läbi, et sai läks alt mustaks, aga saia peale asetatud singist rasv ikka enne korralikult välja ei sulanud, kui ta allapoole keerasin. Nii palju siis peentest ja ilusatest nippidest.

Kas ma muna ka õigesti valmistasin, ei oska enam ytelda. Niikuinii unustasin lõpuks mitu korda järjest mõne komponendi ära ja panin tuppatoomiseks pihkuvõetud taldriku jälle lauale tagasi. Kord läks meelest muna, kord tomat, kord kaste... Ääähh.

Aga nyyd, kolmveerand tundi hiljem, on yks leigevõitu kõhutäis igatahes valmis. Panen telefoni pilte laadima ja hakkan ise sööma.



Muuseas, ehkki ma tema n-ö päris ilukirjanduslikele katsetustele (nt spungiotsinguile) suurt kaasa elada ei osanud, mõjusid Mutrikese lood mulle ypris haaravalt. On, kellega samastuda, nagu ilmselt ysna paljudel kontorikoonlastel. Seda -rotid ostaksid.