Kaubanduslikud lyhivestlused
Solarise Apollo.
- Vabandage, ega teil ei ole tänavust kuuendat Loomingut?
- Looomingu???
- Looming. Ajakiri.
- Ajakirji ei olje!
***
Pelgulinna Selver.
- Ei saa! Ainult piljdiga!
- Oot, miks ei saa? Ma võin sellele ymbrikule ise pildi peale joonistada.
- Hind ei olje!
- Myygil on, aga osta ei tohi?
- Ei saa!
***
Teeks mingi intelligentse ja vaimuka kokkuvõtte, aga ei oska.
Tunded: hämmeldus, mõistmatus, masendus ja natuke täiesti abstraktset viha.
P.S. Mirjam - prindi mu postitus välja, võta Apollosse kaasa ja ytle, et otsid tööd. Äkki on kasu. Mõni eestlane vast juhtkonnas ikka leidub, kes Loomingust kuulnud on.
Posts
19 märkust:
Mingi kaubanduskeskus sadama piirkonnas.
"Oi, see on miski uus näts teil müügil? Kas see on ka hea maitsega?"
"Kolmkjummend viis krooni."
Mnjah. Ma ei tahaks siit mingeid rahvuslikke järeldusi teha. Vabalt võib asi olla mitte keeleoskuses, vaid kultuuriruumis ja yldises arukuses. Olen nõus uskuma, et ka eestlastest myyjad ei ole Loomingut iial näinud, neid ei huvita tööandja kasum ega teisel pool letti seisja jutt kõige lihtsamal inimlikul tasandil.
Aga miski selles maailmas tekitab mus ikkagi hämmeldust. Kas ma peaksin ytlema, et ta mulle ei meeldi, või ei ole ma temast kunagi korralikult aru saanud? Miski kuskil oleks justkui valesti. Võib-olla olen see mina.
Ehk parafraseerides Kahte kaptenit:
Otsida sealt, kust kohe kindlasti ei leia.
Näiteks CD poest muusikat.
Aga olid ajad, kui raamatupoes müüdi avalikult Nicolas Bourbaki kogutud teoseid.
Komistasin keskkooliajal antikvariaadis yhe Bourbaki köite otsa. Suures vaimustuses ostsin ära. Mitte midagi ei saanud aru.
Kohe näha, et raamatud laiendavad silmaringi.
Pärnu raamatuogus sai vanemaid (nii pooleteise aasta vanuseid) Loominguid täis tasuta, kui ma viimati käisin. Kõrvuti vanade heade nõukogude raamatutega nagu "Õhukaitse maal" (viimane räägib lääne lennukitest ja sellest, mis on nende nõrkused).
Aga need juhtumid näitavad, milleks on vist ikagi tegelikult vajalik, et oleks mingi personalijuht, või keegi, kes vaatab, et sobivad inimesed oleksid sobivatel ametikohtadel. Lõppeks, peaks ju olema nii, et ka venelaste hulgas on kirjaoskajat rahvast, ma olen kuulnud, et nad teevad siin sellist oma väikest kultuuri, mis on meile nähtamatu, kus neil on oma pisike Loomingu Raamatukogu analoog.
For that matter, MINA võiksin seal raamatupoes töötada. Aga nad ei küsinud mult kordagi, kas ma sooviks.
For that matter, Mirjam töötas, aga nyyd enam mitte. Ja ta teab kindlasti, misasi on Looming.
Et eestlased kohalikust vene kultuurist midagi teadma ei vaevu, on muidugi häbiväärne. Kahjuks ei ole mul praegu häbi tundmiseks aega, nii et ma lykkan selle mõnevõrra edasi.
Mõnikord mulle tundub, et poe omanikud ei ole üldse huvitatud kasumist...
Käisin eile ühes spordipoes, kus ei märganud algul ühtki müüjat. Olles ikka juba tükk aega leti juures seisnud, läksin neid lõpuks ise otsima, ja ennäe imet, olidki kaks pahurat dressides päkapikku end riiulite vahele ära peitnud. Kauba kohta ei osanud nad aga midagi rääkida või polnud nad lihtsalt suhtlemisvõimelised. (eestlased olid - lollus ei eelista üht rahvust teisele)
Keit
Nojah, selle probleemiga, et hinda pole ja seetõttu müüa ei saa... sellega olen ka ise kokku puutunud... ajas vihale küll, kui soovitati homme uuesti tulla...
Aga see "jeesti keel" rääkiv seltskond pole ainult kaubanduses... kõiksugu klienditelefonides on ka selliseid tüdrukuid palju... seal näikse olukord selline olevat: kui eestlanna, siis hääle järgi otsustades juba aastaid ametit pidanud ja kogenud töötaja... või siis nooruke eesti keele selgeks saanud venekeelne tüdruk. Olgu, kliendi- ja infotelefonides on nad vähemasti ka noortena pädevad, aga üsna sageli tekib küll lisaseletamist, kui mitte-eestlanna ei taba asju, mida eestlanna nopiks lennult... siis mõtled, et järsku ikka oleks pidanud rahvuslikku kaadripoolitikat ajama.
Täiesti piisav põhjendus Nepaali kolimiseks võiks olla võimalus vaadata oma aknast iga päev Everesti tippu. Sama asja minimudelina
imetlesin oma raamaturiiulis mõnda aega neidsamu Bourbaki teoseid. Ei ole neist ka suurt midagi lugenud. Kõige jaburam asi selle matemaatika juures on hulgateooria.
Ja kui on olemas lõpmatu hulk lõpmatuid hulkasid, siis saab võtta igast hulgast ühe elemendi ja teha uue hulga.
Ja sellise jaburuse peal seisab matemaatika, vähemalt tänase päevani usutakse seda. Ja see jaburus annab endiselt
tegelikkusega mingiski kooskõlas olevaid tulemeid.
Mütoloogias on vähemasti olemas mingi loogika. Aga see, et võtad ja organiseerid igasugu hulkasid, nagu parajasti pähe tuleb ja siis avaldad kogutud teosed ja kõik loevad ja imetlevad,
see on tõeline müstika. Isegi auratransformaatorid on poisikesed matemaatikutega võrreldes.
Täna turumajanduslik otstarbekus enam miljonivaateid raamaturiiulile ei võimalda.
Aeg on muundunud peenrahaks ja kusagilt ei saa laenata hetke, et mõtiskleda valiku aksioomi paratamatuse üle.
Turumajanduslik otstarbekus tagab, et tänapäeval maksab Everesti tipp su raamaturiiulis kas väga palju või ei suurt midagi. Esimene kehtib eelkõige eestikeelsete väljaannete ja eriti perverssete soovide, teine vanema ja pisut levinuma kohta. Suurepäraseid raamatuid leiab antikvariaatidest 30-60 ning bookfinder.com-ist sajakonna krooniga. Ei taha neid eriti keegi.
Apollo myyb Bérangeri ja Rajametsa telliseid, 15 krooni tykk. Ja minu riiuliserval kerkivad kuhilad Atwoodi ja Lessingit. On muidugi põnevamatki, ent hakatuseks hea kyll.
Laagri Maksika kõrval on ehitus- ja sisustustarvete pood. Sealsed müüjad on eestlased ja üritavad iga hinna eest mitte müüa (kliendi mittemärkamine, küsimuste mittekuulmine, vastuste mitteteadmine, ... kuni selleni välja, et näidiseks olnud asi on ainuke omataoline ja näperdatu logiseva eest allhindlust ei tehta rohkem kui 5% (?!)).
Ma sõnastasin sellest tuleneva moraali endale nii: Tallinnas (või vähemalt Tallinna selles otsas) tööpuudust ei ole - või vähemalt selles sektoris - kui teenindajad võivad endale lubada demonstratiivset mittetöötamist!
Seekleid ehk ikka leiab - oleme need ju tasuks müüdud aja eest saanud.
Aga selle miljonivaate jaoks peab olema vähemalt mingigi lootus, et sul on see aeg, millal seda vaadata.
Kui keegi tiriks köiega Himaalaja mäestiku siia või parvetaks Estoniaga sinna, Nepaali lähistele, ei muutuks suurt midagi.
PS
Võib - olla oli selle müüja näol tegemist hoopis filosoofiga. Me ei müü oma poes igasuguseid ajakirju.
Äkki oli seal tagariiulis reas kõik tipitaka teosed.
Ka meie ajal on leida igasuguseid üllatusi:
Näiteks Tartu Tasku Rahva Raamatus on saadaval mingi Beethooveni sümfoonia partituuri teine osa.
250 EEK.
Keegi ei taha.
Okei nagu, välja mõtlesin. See on klienditeenindajate salajane ametiühing. See saboteerib poode ja kahjustab sellega kapitalismi, et see reo kärvaks.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis saab niimoodi seletada kõiki halvasti töötamise juhtumeid. Just nagu Poola vastupanuliikumine üritas punast sõjatehnikat võimalikult aeglaselt toota.
Eelmisel aastal otsisin Tartus Tasku "Rahva Raamatu" poes üht Karl Marxi teost. Nooruke müüjanna pani siis autori otsingusse, sudis ja sudis, kuni ütles nõutult, et paistab, et ei ole midagi. Seepeale kummardus ta kõrva juurde teine müüja, nooremapoolne meesterahvas, ja sosistas: "Marx kirjutatakse iksiga". Seepeale leidis neiu autori raamatud üles.
Nuta või naera, selline tase ülikoolilinna raamatupoes.
Keskpärasus ning soov saada tulemus kohe ja praegu, mitte aasta-kahe pärast. Väärtustatakse "saaks midagi kohe odavalt ja mugavalt kätte". Pealegi, lollid on alati kõige mõistlikumad kliendid.
Ma olen jälginud viimase aja Eesti Ekspressi identiteediotsinguid. Kui nad panevad kollase pealkirja, siis loevad seda artiklit paljud, aga kaotad populaarsust. Või kas kaotad, lähened lihtsalt slõhtulehe lugejaskonnale.
Mirjami puhul on loogika vastuolu raamatupoe soovides. Nad ei tea, mida nad tahavad. Ühelt poolt üritatakse tekitada raamatukogu, mitte supermarketi interjööri. Teenindajatelt nõutakse aga supermarketi / kingapoe käitumist. Lääne raamatupoode vaadates tundub see olevatki rahaliselt kõige tasuvam.
Kui paljud teist kõnnivad välja juuksuri salongist, kus juuksuritel on mobiiliga rääkimine täielikult keelatud? Mina kõnnin, aga ma olen erand.
Tööl on all valvelauas erinevad G4S valvurid. Üks mammi ei näe, ei saa aru ja ei suuda midagi teha. Kuid ta on odav, täidab kohta ja rohkem polegi vist vaja. Või nojah, 3h ei suutnud ta karjuva tuletõrje signaga midagi teha, teine kord ei saanud ust signalisatsiooni alt maha jne. Müüakse nii odavat kraami, kui õnnestub inimestele sisse sööta, olgu see soja täis keeduvorst või raamatupood.
Konkreetselt mina kahjuks raamatupoode enam ei talu. Väga paljud raamatud omavad minu jaoks seost sojajahu ja kanamassi täis topitud keeduvorstiga. Kusjuures aru ka enne ei saa, kui oled läbi lugenud/ ära söönud.
Fantaasia kirjastust ma kunagi mõnitasin, avalikult ja otse omanikke, nn sojajahu kasutamise eest. Nüüd on seal teised tuuled ja nad üritavad anda välja ka raamatuid. Aga sorry, mälestus keeduvorsti maitsest on jätkuvalt nii öökima ajav, et korralikuma vorsti eest enam raha välja käia ei taha.
Raamatute vorpimisest teavad selle blogi lugejad tõenäoliselt rohkem, kui mina. Kuhu ja kuidas pannakse sojajahu ja vorstirohtu.
Vast on need mõtte jupikesed mõistetavad.
Juhani
Hmm, Juhani andis ilmselt tahtmatult mulle vastuse selles osas, miks teenindajate töökvaliteet on tihti nii madal.
Nimelt puutun ma töö juures kokku päris tihedalt G4S töötajatega ja nende puhul võib päris kindlasti öelda, et motivatsioon endast parimat anda on madal, sest selle äärmiselt pingelise ja väsitava töö eest tasustatakse neid äärmiselt näruselt. Seega sellele tööle tähevadki need, kellel muud võimalust pole ning seepärast on nende hulgas ka palju pensioniealisi, vanemaid naisi ja eesti keelt halvasti oskavaid venelasi - põmst esindatud kõik tööturult "tõrjutud".
Samamoodi ei maksta müügitöö eest hästi ega oska kaupluste omanikud ka ilmselt muud moodi oma töötajaid motiveerida. Kõik kel vähegi võimalik, lasevad selle töö pealt kiirelt jalga ja järgi jäävad jällegi teadagi kes.
Keit.
G4S kiitleb sellega, et on Londoni börsil noteeritutest kõige suurema töötajate arvuga ettevõte.
G4Sist suurema töötajate arvuga ettevõttest tuuakse tihti näiteks Wal-Marti, mis on supermarketikett.
Minu arvates "ei ole (ette nähtud)" on täiesti kultuuriruumis kinni, mitte rahvuses või keeleoskuses... Vähese keeleoskusega inimesed on ju ära õppinud need fraasid, mida ise ka kõige enam kuulevad :)
Iga kord, kui Eestis mulle teenindusvõrgus üteldakse "ei ole ette nähtud", siis ma tunnen endas musta raevu tõusmas. Seni olen ainult ühe korra seljakoti kõva kolakaga vastu seina visanud, siis kui kodakondsus- ja migratsiooniamet ei tahtnud mulle anda templiga paberit selle kohta, et ma passi eest maksin. Nemad seletasid, et "aga Eesti raamatupidamisseadus" - mina jälle, et vaadake, et mul see paber läheb EL-le ja nad spetsiifiliselt küsisid templit. Siis tuli "aga meil ei ole ette nähtud". Mul olid õnneks paksud raamatud kotis, need tegid kõva plaksu, mille tulemusena ilmus tempel kapist välja ja osutus, et selle saab paberile lüüa küll:)
Aga minu lemmikvestlus klienditeenindajaga on olnud Tiigi kaupluses:
- palun üks pudel mineraalvett
- kas sidruniga või ilma
- sidruniga, palun
- (võiduka naeratusega) aga sidruniga meil ei ole!
Ja oleks siis seda "ilma" pakkunud, lihtsalt vaataski säravalt, et nüüd ei pea vist midagi müüma. Vanuse puhul muidugi võiks liigitada ta sinna klassi, et "nõukogude ajal olnud müüjate ülemklass defitsiidile ligipääsu tõttu", aga siiski, sellest liidust oli vestluse toimumiseks juba kaua möödas...
Ja sellest, kuidas ma mokakannu tihendit olen tahtnud saada... No raamatupoed on ikka paradiis :D
Post a Comment