Muusikaloend
Yks kena ja andekas inimene kirjutas hiljuti sellest, kui kergesti, alusetult ja samas nauditavalt võivad tekkida eelarvamused kellegi muusikamaitse põhjal. Olen ise tihti sama meelt olnud: lemmikmuusika ytleb inimese kohta palju. Ja ikkagi...
Mu muusikakaustast on viimastel nädalatel kasutust leidnud Lauren Hoffman, Flogging Molly, Chopin, Jacques Brel, Joan Osborne, Mozart, Dropkick Murphys, Laurie Anderson, Fannypack, Hailey Wojcik, Nine Inch Nails, Red Hot Chilli Peppers, Bonzo, Eire Og, Dido, Antonin Dvořak, Lou Reed, Paula DeAnda, Christy Moore, Blind Guardian, Beethoven, OPM, k d lang, Athenrye, Ana Laan/Rita Calypso, Tanita Tikaram, David Bowie, The Pogues, Cocteau Twins, Leonard Cohen, Kreatiivmootor, Dubliners, Debussy, Luka Bloom, Suzanne Vega, The Wolfe Tones, Dar Williams, Zoe Keating, Irina Rivkin, Luke Kelly, John Williams, Zoe Boekbinder ja loomulikult Amanda Palmer.
Mida me sellest järeldame?
Posts
34 märkust:
Mis asjaga sa statistikat teed?
Tegelikult saaks veel paremaid nimekirju, kui hakata uurima, mida inimestel kõvaketaste sügavikus leidub.
Ma ei suuda siin kuidagi korralikult fikseerida, mida ma õieti olen kuulanud, eriti kui kasutan JRiveri smart playlisti 100 juhuslikku lugu.
Statistikat teen ma statistikaametiga.
Ei, muusika asjus ikkagi lihtsalt peaga. Õnneks on see suhteliselt lihtne, kuna mul on kalduvus yht või äärmisel juhul paari muusikategijat yle ja yle ja yle kuulata, mõnikord isegi yhtainsat lugu. Nii et sellised asjad jäävad meelde; isegi minu mäluga.
(Mu kõvaketaste sygavikus - ja veel enam plaadiarhiivis - elab kummalisi loomi, keda inimsilmad ei ole kunagi näinud ja kes valguse käes kahtlemata ellu jääda ei suudaks.)
toreon! oop'i loendis on kõik mulle meeldinud autorid, Ramloffi blogis on peqa kõik lood mulle kuulamispäri ... ja Hitlerile ning Leninile lemmikmuusikana omistatu meeldib mulle ka. ja veel yht-teist- kuuendat...
tahax ka nyyd teada, mida minust või mu maailmavaatest selle põhjal võib eeldada
me järeldame et tegu on vaheldust armastava isikuga, kes ei ole verinoor ning eelistab artiste, kes pole mitte lihtsalt kuulsad vaid evivad ka tugevat stiilsusemomenti. Antud isiku kuulamisväli haarab endasse palju iiri(pärast) ega piirdu ainult mingil hetkel raadiotes mängitud staaridega - s.t. sel inimesel on võime leida muusikat ka väljaspool kõige ilmsemaid kanaleid.
Et mainitud on ka natuke (aga mitte palju!) klassikalist muusikat, võib tegu olla kas kergelt snooblusesse kalduva isiku või siis haritud, kuid demokraatliku maitsega isikuga.
Demosnoot või snobopaat?
Isiku kuulmekäik haarab endasse palju iiri ja asse.
pidnuks olema: iiripärast või iiri päritolu kraami
Aga kommentaare ju parandada ka ei saa.
...ja ma pidasin silmas haritud maitsega isikut, kelle seesama haritud maitse on ühtlasi demokraatlik. mitte haritud isikut, kelle maitse demokraatlik on.
Kuna ma ise olen väga harimatu, siis ma haritust üldiselt inimeste lahtritesse paigutamisel ära ei märgi.
*
Oop, kas -noot-paat käis minu kohta?
kui jah, siis peab seda närima ja.. seedima.
seekord Mascagni saatel
Eee... ei, ma panin need teisest diagnoosist kokku.
Mina olen hea meelega snoob, sest selline positsioon võimaldab mul olla inimeste ja elusituatsioonide suhtes üsna pirtsakas ja valiv.
Bachi polegi?
Ei ole jah. Eks ole teda omal ajal kuulatud kyll, aga ma pole temaga viimasel kymnel-viieteistmel aastal erilist sidet tundnud. Ei oskagi päris kindlalt öelda, miks. Võib-olla olen liiga pysimatu, nii et mul pole tema jaoks kannatust (erinevalt näiteks Matteusest).
Oop, mina järeldan sinu muusikalistist igatahes seda, et su meeleolu vaheldub päris kiiresti :D Mul endal umbes sama lugu - pool päeva klassikat ja teine pool nt hoopis Nirvanat, Panterat, Faith No More'i jne.
Samuti ma võin kedrata mõnd muusikapala järjest ca 50x, rääkida kõigile, et see on maailma parim, geniaalseim jne. lugu :D, kokkuvõttes olla sest täielikult vaimustuses, kuni see end kuidagi ammendab, nii et ma järgmised pool aastat seda üldse ei kuula.
Keit.
P.S.
Mulle endale tundub, et Bach on küll tehniliselt täiuslik, kuid samas kidagi kuiv, lausa matemaatiline. Või vähemalt niimoodi olen ma üritanud endale seletada seda, miks Bach mulle eriti ei istu.
Keit.
Mul kunagi üks kolleeg ütles, et inimesed ei tohiks oma muusikalist maitset piirata, vaid püüda olla nii avatud kui võimalik. Eriti kahju oli tal nn ühe-bändi-fännidest. Mul on ka nendest kuidagi kahju :D
Töötades koos verinoore inimesega viiakse mind vanurit kurssi igat sorti noorte metalmuusikaga. Tore on :).
Teisalt autos luban ma omale üksi sõites ikka vahel kräppi lausa, midagi sellist, mida kodus ei lubaks ega kuulaks sekundit kah mitte!
See ei tähenda, et ma ei kuulaks klassikat või alternatiivi, meenutaks lapsepõlvest mõnd kukrite lugu. Kõigesööja ilmselt.
Siin mainit tujude vaheldumine tuli ka tuttav ette. Vahel on hommikuid, kus mitte ükski toon ei sobi. Ainult vaikus.
aa kui ma üldse klassikalist muusikat ei kannata, kas ma siis pole snoob või ei poolda ma demokraatiat? muusikaharidust mul tõesti pole, kuid paljudele seda ikka jagunud on :D
Kuuuule, Keit - oled Sa kindel, et Sina ei ole mina? Kõlab kahtlaselt sarnaselt.
***
Jah, mulle meeldib snobism umbes samadel põhjustel kui Ramloffile. Kyllap seepärast vaimustas mind ka tänavuse Sherlocki õigustatud arrogants.
***
Pyyan kyll avatud olla, aga mõnes suunas ei taha. Pikkadel bussisõitudel olen õppinud jälestama Elmari raadiot. Minu poolest olgu, kuni ma teda ei kuule.
(Ehkki, jah, kasvavat noorsugu võib Elmar kyll halvasti mõjutada. Aga kõiksugu skaiplussid ja staareffemmid pärsivad samuti ajutegevust. Päästku noorsugu ennast ise.)
***
Ma kahtlustan, et eelnenud retoorikas samastati ikkagi klassika snobismi ja n-ö levimuusika demokraatlikkusega.
Võimalik, et siin väljendub rahvavalgustajaist intelligentide igavene dilemma: ideaalis tahaks ju kyll oma rahvaga yks olla, aga ausalt yteldes on rahvas lähisuhtluseks liialt loll ja kasimata ning ei avalda mingit soovi valgustatud saada; seda kõike ka muusikaliselt. Ole siis sellistes tingimustes õilis.
***
Mul pole ka muusikaharidust. Natuke kannatan selle all kyll: vahel kumiseb peas mõni viisijupp, mida on hirmus himu kirja panna. Aga ei oska ning lauluhäält pole samuti.
Kuna ka mul pole muusikaharidust (kuigi väiksena, st. 5-aastasena, käisin emale pinda, et ta paneks mind klaverit õppima, aga too ei tahtnud, sest ta ise ei salli muusikat) ja jälestan (eriti bussisõitudel, sest kus mujal seda nii väga sunnitaksegi kuulama) Elmari raadiot (mis paraku mõnikord üürgab ka kõrvaklappidest kostvast muusikast üle), siis jah, Oop, on täitsa võimalik, et mina olengi sina ja me varjunimi on Moody. :D
Keit.
Paistab, et vahel on tore ennast tundma õppida.
Muuseas, leidub ka elmaristunud kontoreid. (Muidu pole mul Maalehe rahva vastu midagi, tore punt, aga...)
kreatiivmootor on nagu heapoolne.
Heapool on nagu kreatiivmotoorne rahutus.
Igasugune pealesunnitud muusika on vastik, ise ikka tahaks valida mida ja kunas kuulata.
Viimasega nõus. Täpsustaksin ainult, et hoolimata sellest, et klassikakuulamine on jube snobism, on kümneid kordi suurem tõenäosus sattuda soovimatu popmuusika piirkonda kui soovimatu klassika piirkonda. ;)
Minu muusikaharidusega sõber ei suuda üldse klassikat kuulata, sest "seda on koolis nii palju kammitud, et ma ei suuda enam". Kuulab eksklusiivselt jazzi.
Aga kui ma oma playlisti vaatan, siis seal on igasuguseid asju, klassikast popini, aga ma kardan, et "itaalia vasakpoolse" templi ma sealt ikkagi külge saan küll. Kusjuures, arvatavasti popmuusika on rohkem see, mille alusel saab inimesi kuhugi liigitada, sest pop ongi suunatud teatud suurtele inimrühmadele. Mõnikord etnilisel, mõnikord klassikuuluvuse, mõnikord mingite põhimõtete alusel.
Ja ütle itaallastele, et De Andre' või Gaber on pop, nad hakkavad kohe vaidlema, et mismõttes pop, need on ju hoopis... hoopis... hoopis... Muusika on tegelikult ikkagi pop, aga sõnad on sinna uue Leopardi kanti mõnikord. Ma nimetan seda pungi pop-versiooniks ;)
Tegelikult ma armastan ka jazzi, sest see on abstraknte ja nii sürrealistliku ülesehitusega.
Iga natukes aja tagant kuulen või loen kedagi rääkimas, et Bach on matemaatiliselt kuiv, ja ei saa kunagi õieti aru, minu arust on peaaegu sentimentaalsuseni tundeline nagu üks barokimees (liiatigi sakslane) kunagi. Aga ega ma pole ka kõiki esitusi kuulanud ega üldse väga palju.
Kui ma matemaatiliselt korralikku harmooniat tahan, siis võtan pigem mingi keskrenessansi, sellise, mis ei ole veel maneristlikuks kätte ära läinud. Aga enamasti ei võta, igav hakkab.
Keskrenessansi muusika pole ilmselt piisavalt tuntud, et seda kusagil näiteks toodaks. Ma vaatan, et seda tegelikult antakse isegi omajagu välja, aga kuulab pigem suhteliselt kitsas ringkond.
Oot, kes teie jaoks õigupoolest sinna keskrenessanssi kuulub? Ockeghem ja Obrecht?
Kunagi kuulasin päris palju keskaja ja (pigem vist vara)renessansi muusikat, aga nyyd pole kuidagi sattunud. Plaadiriiulis yht-teist kyll leidub. Ju oli Tartus mugavam kontsertidel käia, Tallinnas tundub see kuidagi keeruline. Aega napib ja keegi ei tule kaasa ka.
Eurooplase jaoks on syrrealistlik J-pop. Või ka gagaku. Olen mõlemat kunagi natuke nuusutanud, ent ammu.
Ma siin kohe kuulasin ise oma kogust mõningaid renessansiaja muusika näiteks.
Ockeghem tundub kõla järgi jah, väga matemaatilisena, lausa tundevaesena. Palestrina juba veidi vähem.
Samamoodi on väga kindla matemaatilise struktuuriga näitaks ka Thomas Tallis, Nicolas Gombert ja Jacobus Vaet.
Rohkem ma hetkel näiteid kuulata lihtsalt ei viitsinud.
PS! Ma pole renessansi spetsialist, seepärast ei oska ka ütelda, kes neist on kesk- ja kes hilisrenessanss.
Huvitav, kuidas saab olla klassikalise muusika kuulamine snobism? Ma jäin kohe mõtlema.
Kõik sõltub kontekstist ja poosist. Mõne jaoks on. Mõne jaoks muidugi kuulub ka osa klassikast laiatarbemuusikasse - näiteks lõputult äraleierdatud "Aastaajad", "Väike öömuusika" ja, nagu ma kord plaadikaanelt lugesin, Straussi valss "Kosmoseodysseia 2010". Aga seegi on snobism.
Snooblus on yks anglosaksi poosidest: selg sirge, nina kõrgel, yks käsi tõrjuvalt ees ja huuled põlglikult kõveras.
Nujah, samas esineb päris palju ka vastupidist poosi: "ah, mina olen harimatu inimene" saadetud toonist, et haridus ongi üks võõras ja kahtlane värk, mis inimese ära rikub. Kas see poos ongi snobismist nii erinev, kui esmapilgul võiks arvata?
See võib olla yhest kyljest veendumus, et polegi mulle mingit eluvõõraste intjuligendikeste pläma vaja, teisest kyljest irooniline distantseerumine isehakanud kõrgkulturistidest (pyydes pareerida juba ette syydistusi asjatundmatuses).
Ahah, sain targemaks. Igatahes tore on teiega, viited olid ilusad, käisin just kuulamas. Ja mis teil Bachi vastu on :)?
Mul papa armastas enim Valgret ja Bachi ning mängis kodus ajaviiteks ja palju, seega ma pole vist erapooletu aga mulle vahel täitsa meeldib. Mul tuleb meelde see tunne, mis tekkis vanasti mängijat kõrvalt vaadates. Ses mõttes ma vist mõnda teost või pala kuulan "teistmoodi".
Njah, Josquini ja tema kaasaegseid mõtlesin peamiselt... 16. sajandi algust ja esimest pool (oleks öelnud "kõrgrenessanssi", kuhu see aeg kunstiajaloos vist liigitataksegi, aga muusikas hakkavad siis kõik kohe Lassust mõtlema ja temal on küll juba maneristlikke või varabaroklikke kalduvusi, mõnest tema kaasaegsest rääkimata.)
Teisalt, Encina on sama aja mees, aga mõjub ka muudele kehaosadele kui puhas intellekt, ja sama lugu on paljude selle aja hispaanlastega.
Post a Comment