Eetika kysimus
Oletame, et keegi on kirjutanud mõne mitte eriti salajase, õigupoolest isegi rahva ette saatmiseks mõeldud lause, mida internetis kohates ta siiski ei rõõmusta.
Kas selliseid lauseid peab, võib või tohib avalikult tsiteerida? Mis tsiteerimisele järgneda võiks?
Kas selliseid lauseid peaks yldse kirjutama?
Kysimus on, mõistagi, yleyldine ja põhimõtteline. Olen kohanud mitmel pool igasuguseid yksikjuhtumeid, aga need pole olulised. Mind huvitab printsiip. Shoot the messenger?
***
Muidu on kõik vaikne.
Ametnikud nahistavad paberites, homod kappides, siilid lehtedes. Sõnajalg pladistab kapi otsas ja ajab vett maha. Tolm rullib end toanurgas ja sygisene hämarus on ennast toas sisse seadnud. Enam ei lähe ta siit kuhugi.
Hämarust muuta ei tohi, see on eurodirektiiviga keelatud.
Posts
4 märkust:
Kas tsiteerimiseks, eriti kui tegemist mingi delikaatse teemaga, ei peaks enne siiski luba küsima?
Kuigi, mnjah, asju, mida kõva häälega ei julge välja öelda, võiks parem jätta ka kirjutamata... Siis pole mingeid probleeme tsiteerijate või lihtsalt saladuste edasi rääkijatega.
Keit
Mind huvitavad eriti just need tekstid, mis ei ole saladus. Inimene kirjutab need lootuses, et tema juttu loevad sajad, kui mitte tuhanded. Tema arust on sellega kõik korras, nii peabki olema, ega ta midagi halvasti kirjuta. Aga kui seda tsiteerida, hakkab ta (hypoteetiliselt) nihelema.
Mida sellisel juhul peaks arvama?
Ma arvan, et ta hakkas seda avaldatud teksti ehk kahetsema või vähemalt tabas teda mingi väike kõhklushoog selles suhtes, kui arukas see tekst ikkagi on. Ja väike kahetsus muutus lausa paanikaks, kui ta tabas ära, et selle teksti levik on nüüdseks tema kontrolli alt väljunud. Ka võis talle mitte meeldida kontekst, milles tema teksti tsiteeriti, sest see ei väljendanud tema meelest täpselt seda, mida tema öelda tahtis.
Aga kõiges selles võib ta süüdistada ikkagi vaid ennast.
Keit.
Noh, ma ei kõnelegi mingist konkreetsest juhtumist. Aga yldiselt on torganud silma, et valuliselt ei reageeri mitte inimene ise, vaid juba teised enne teda. Nii et jääbki teada saamata, mis ta ise arvanuks.
Enamasti on mul kyll tunne, et kardetakse organisatsiooni maine või vahekorra pärast teiste organisatsioonidega. Õnneks mitte alati, vahel mõeldakse ka inimeste peale. See kõlab minu jaoks märksa veenvamalt.
Post a Comment