Kus on toimetaja koht?
Niidule oli toimetamine kaaslooming – nii põhjalik ja järjekindel oli ta oma missioonis. Pärast käsikirja trükkiminekut oli mõnigi autor küsinud, kas mitte panna Heldur Niitu kaasautoriks.Nii kirjutas Rein Veidemann reedel Postimehes Keele ja Kirjanduse pikaajalisest toimetajast.
Tänapäeval tehakse selliseid soovitusi vaid irooniliselt. Toimetaja ylesanne on olla märkamatu isegi juhul, kui autor on pooleldi kirjaoskamatu. Võimetus ennast väljendada, rumalus ja harimatus on mõnikord autori omapära, tema ainulaadne stiil.
Oska hinnata seda, mis inimesel on, nõudmata seda, mida ei ole.
Posts
7 märkust:
"Toimetaja ylesanne on olla märkamatu isegi juhul, kui autor on pooleldi kirjaoskamatu. Võimetus ennast väljendada, rumalus ja harimatus on mõnikord autori omapära, tema ainulaadne stiil."
Aga miks peaks seda üldse toimetama, kui on võimalik avaldamata jätta? :)
Keit
Just nimelt: kui on. Aga kui ei ole?
Enamasti ei ole toimetajad ise ettevõtete omanikud, nad saavad yksnes palka. Ka vabakutselistele makstakse raha selle eest, et nad tekste avaldamiseks ette valmistaksid. Kui ei valmista, siis ei maksta.
Tekstide valimine on enamjaolt toimetaja eest juba ära tehtud ning kui ei ole, läheb tellitud tekstist loobumine ikkagi keeruliseks: kiiresti tuleb leida asendus, autor võib olla kellegi olulise inimese tuttav, äraytlemine rikub vajalikke suhteid jne jne jne.
See on juba kord toimetajate saatus, et nad on kõikjal tugistruktuur, mitte põhiprotsessi osa. See tähendab: alamakstud, esimestena koondatavad ning räägivad siis, kui kana pissib.
On muidugi erandeid, kuid need eeldavad hulka arukaid inimesi vahetus ymbruskonnas ja ka siis peab toimetaja enda kehtestamise nimel vaeva nägema. Olgu siis kõva hääle, paksude raamatute või isikliku sarmi abil.
No aga siis ongi kaks võimalust: kas toimetaja on piisavalt tugev isiksus, et ennast kehtestada või tuleb tal sibitseda...
K.
Eks ta tavaliselt yhel või teisel viisil läheb jah, või kuidagi nende kahe äärmuse vahelt.
Tugevusest, muuseas, ei piisa. Nagu yhes anekdoodis yteldi: "Arst peab olema mitte yksnes julge, vaid ka tark."
See meenutab seika minevikust, kus toimetajale jäeti 500lk dokumendi toimetamiseks 1 nädalavahetus. Tegemist oli asutuse aasta strateegiliselt oluliseima dokumendiga, mida jagati üleriigiliselt. Tasu mõttes oli tegemist kuupalgalise inimesega...
Teoreetiliselt saab sel juhul muidugi viidata töölepinguseadusele. Nädalavahetusel töötamise eest tuleb eraldi maksta või anda muul ajal vabu päevi. Aga praktikas pole siin midagi tavatut.
Olen märganud, et toimetaja ülesanne on olla märkamatu isegi juhul, kui autor on täiesti kirjaoskamatu:)
Post a Comment