Uus misantroopiahoog ehk Läheb aina paremaks

Yks kena inimene karvustas just VAT Teatri "Misantroopi". Olen seda lavastust kirjades mitut puhku kommenteerinud, nii et korjan need jutud siia kokku.

Lyhidalt kokku võttes: ebalen natuke, kuid mulle see lavastus siiski pigem meeldis.

Oli jah jant. Olid jah äärmuseni karikeeritud rollid. Oli jah palju tordiga näkku löömise laadis nalju. Ning kui ma arvan, et seal oli muudki, ei ole ma sugugi kindel, kui palju sellest muust tuleneb rohkem must endast kui tykist. Aga see pole ju minu mure, eks?


***

Mulle meeldis mäng kõigi nende tinglikkustega: joonistatud lavakujundus ja muu atribuutika, tegelaste riietele õmmeldud nimesildid, kostyymivahetused... Teatud mõttes on ka karikeeritud rollid yks sihandne tinglikkus. Umbes nagu Pekingi ooperi või no maskid.

Kui seda tõlgendust vaadata umbes samasuguse võõrastusega nagu no-teatrit või animet, kus näod peavadki olema veidrad ja liigutused liialdatud, liialdus on yks tinglikkuse rõhutamise viise ja selles toimivad omaette hoopis uued skeemid, muutub kogu komplott päris huvitavaks. Näiteks oli igas rollis seda vähem jämekoomikat, mida suurema sympaatiaga autor/lavastaja/publik sellesse suhtus (või suhtuma pidi või suhtuda võiks).

Mitte, et mulle veidrat tunnet poleks jäänud. Aga eks see on minugi jaoks vist niisugune yhekordne trikk, millega yks kord võib läbi saada, teist korda enam ei pruugi.


***

Yks ysna viimati pähe tulnud mõte oli umbkaudu selline. Moliére kujutas oma komöödias liialdatud tyype, karikatuure. VAT pööras aga need pahupidi: karikatuursus on välispidine, kaugele näha. Nii jääb ruumi mõelda, mis neis seespool olla võiks.


***

Mis vahe on Célimène'il ja Arsinoél? Yks kaotas selle, mida tal ei olnud, teine selle, mis tal oli ja võinuks olla. Lisaks muidugi positsioon seltskonnas, ehkki Célimène'ile jäi ilmselt rohkem aega, et kaotatut tasa teha. Eetiliselt? Inimesed nagu inimesed ikka. Tõenäoliselt ei mõelnud kumbki õelutsedes kurja teha, neid huvitasid nende endi pisikesed eesmärgid ja kõik muu oli kõrvalprodukt. Kui puid raiutakse jne, pealegi on mõni laast lendamise ära teeninud (või igatahes on nii mõnus mõtelda).

Koos elada ei kannataks ma kummagagi (ehkki yhega olen vist elanud). Célimène'is tundus rohkem soojust alles olevat, vähemasti selle rollijoonise põhjal. Selle kaudu pääseb inimesele ligi, läbi hirmudest ja kaitsereaktsioonidest. Samas, kes teda täpselt teab. Ega seda palju järel olnud.

Molière muidugi kujutaski karikeeritud tyypide kaudu ajastut, nii nagu Aristophanes oma "Pilvedes" (kuhu, erinevalt "Misantroobist", oli jämekoomika juba sisse kirjutatud; kultuursed inimesed, ärge lugege, ropp ja kole tykk on).

Kumb on parem, Célimène või Éliante? Mispoolest parem? Éliante pääses lavale suhteliselt vähe, tema ainus silmatorkav joon oli passiivsus. Tahaks kyll Alceste'i, ent kui ei saa, mis siis ikka, võtame järgmise. Näide kirjanike tyypilisest hädast: positiivseid kangelasi on palju raskem huvitavaks kirjutada kui negatiivseid. Pahed ja kired on igayhel erinevad, ideaal aga yhtviisi sile ja ymar nagu kera. Veereb hästi, pole kuskilt kinni hakata.


***

Eelmine kord arvasin sellest lavastusest nii. Nyyd mäletasin end olevat hoopis positiivsemalt arvanud. Lõppkokkuvõttes jäi mulle parem mulje siis, kui arvan end mitte nii hästi arvavavat kui siis, mil arvasin mitte nii hästi. Segane? Jah, olen kyll. Aga mis see siia puutub?


***

Mäletan yht ennemuistset televersiooni "Misantroobist" kostyymidraama stiilis, mille vahele lauldi laulukesi. Muuhulgas näiteks hoopis teisest ajastust pärit François Villoni ("Ma prantslane, Pariisi kodanik..."), keda Molière'iga yhendas vaid armastus võllanaljade vastu. Väidetavalt lavastanud selle (ja peaosalenud ses) 1986. aastal Noorsooteatris Lembit Peterson. Ega kellelgi ei juhtu salvestust olema?



P.S. Näe, veel yks arvustus. Ega ma neid seni uurinud olegi.