Tibumäng

Organisatoorne tegevus on syrreaalne ja vahva. Paari nädala eest jõudsin arusaamani, et iga organisatsioonisisene ettevõtmine sarnaneb ingliskeelse nimega chicken game'ile ehk siis tibumängule. Kes lööb põnnama? Ameerika filmides mängitakse seda näiteks autosõidul: kimatakse kuristiku, veoauto vms takistuse poole ning see, kes varem ära keerab, on kaotaja. Sama lollust võib harrastada veel mitmel moel, fantaasiarikkamad saavad Darwini auhinna.

Seltsides, yhingutes ja muudes vabatahtlikes anarhismiasutustes käivad asjad samamoodi. Kui eesmärk on yhine, konkreetseid ylesandeid aga käsuliini pidi ei jagata, on kõik nõus, et midagi oleks vaja teha. Tähtaeg ligineb, aeg tiksub, inimesed aga nendivad, et "peaks", "võiks" ja "oleks vaja". Huvilisemad ytlevad, et "andke mulle teada" ja "see, kes teeb, peaks kindlasti ka". Ning yhel hetkel ei pea kellegi närvid vastu ja nõrganärviline teeb asja ära. Siis saavad teised yrituse järel teed juues tänitada, et see pole hästi, too on pahasti ja kes yldse asja nii hilja peale jättis? Nemad ei tee nii mit-te-ku-na-gi.
Ja sulatõde voolab nende huulilt nagu kanarbikumesi.
Ei teegi.

Kusjuures mõni inimene on arendanud ootamise kunstiks, mida viljeledes võib saata mööda kogu elu. Tuleb ainult kuulutada mingi asi suure aplombiga välja, kyll keegi selel ära teeb. Siis saab minna kohale, pidada ava- ja lõpukõne, tõsta baketil klaasi ja võtta vastu kiidusõnu suurepärase töö eest.
Mystilised tegelased.

Sotsiaalsete struktuuride salajane elu on yldse yks põnev ja kirev nähtus. Sellest peaks kunagi raamatu kirjutama. "Kuidas jääda ellu ja lõbustada inimesi" või midagi seesugust.