1912

Ei ole just palju asju, millest rääkida inimesega, kelle ranne on kaks korda jämedam kui käsi.

Käisin tänaeile haiglas oma vanaema vaatamas. Kas ma olen kunagi kirjutanud, et ta on syndinud 1912. aastal ja et ta mäletab Vene revolutsiooni? Et tal on nii terav keel, et mu ema kardab seda siiamaani?
Loodetavasti ei ole. Kaldun oma eraelust paranoiliseltki vaikima. Mis on hea.

Mu vanaema pole kunagi eriti suur olnud. Nyyd on teda poole vähem. Tema haprad lokid on pisikesed ja peadligi ning luud veel hapramad kui juuksed. Aga ta on sama jutukas ja terav kui vanastigi, just nagu ta alati on olnud. Kõik see, mis on tema, on ikkagi alles. Ehk tuleb ta sellest veel ometigi välja.

Ta saab mais 95.

Haiglas rääkisin temaga sellest, et ta ei taha midagi. Kõik toiduasjad saatis tagasi, maasikateni välja. Lilledest oli siiski hea meel. Inimesed toovad haigetele miskipärast palju rohkem syya kui lilli.

Haiglas mõtlesin, et välja minnes hakkan nutma. Siis tulid elu ja inimesed ja ei andnud millekski selliseks enam aega.
Lähen duši alla ja vesi viib kõik minema. Mineviku, tuleviku ja aja.