Uus rohi kasvab läbi vana

Kandsin täna blogiservast rea linke maha, eelkõige just roheliste blogilaibakesi. Ei tea, miks nad niimoodi teevad. Ju on samasugused nagu päris inimesed, sellepärast.

Tunne on ikka nagu Philip Larkini luuletust "Viige yks koju lastele" lugedes. Eestikeelset vaadake viimasest Vikrist.
Larkin on yldse hea. Terav ja hea.

Teisest kyljest vaatasin oma fiidriiri läbi ja sain umbes sama palju linke juurde. Vähemalt yks yteldi mulle otse, mis on väga kena.

Looduses säilib tasakaal, kevaded-sygised on yhekorraga, on yks ja seesama.
Ja ikkagi mäletame me oma lemmikloomi ja matame neid, kuni elame.