Veidrad lugemiselamused

Raamatuid arvustades satud ikka lugema asju, mida muidu kätte ei võtaks.

Eelmisena lugesin teksti, mis oli sisult kole, kuid arvatavasti vajalik. Yhiskond vajab aeg-ajalt teateid tegelikkusest.

Hetk tagasi lõpetasin kohaliku noorkirjaniku romaani, mis maitses nagu tubli lõuatäis märga pappi. Iseenesest huvitav, polegi varem midagi sellist... tarvitanud.

Järge ootab vähese lugemusega fantaasiasõpradele mõeldud bestseller, mis on veel hullemini yledramatiseeritud kui "Eragon", ent vist mitte siiski nii kole nagu Terry Brooksi Shannara-seeria esmaköide. Kuigi kõik need kolm võinuks jääda eesti keelde tõlkimata.

Kahjuks ei saa ma nimesid mainida, kuna arvustused on veel ilmumata. Kui nyyd liiga palju lobisesin, siis võib-olla ei ilmu kah.


P.S. Miks jäetakse tänapäeval kolmikpunkti ja sellele eelneva sõna vahele tyhik? Minu lapsepõlves seda ei tehtud, nyyd aga kyll. Omast arust pole ma näinud isegi yhtki selle kohta käivad keelekomisjoni otsust.

Kord ennemuiste põhjendas yks võluv tytarlaps seda õnnetut tyhikut nii, et kolmikpunkt käib otse sõna lõppu, kui poolikuks jääb sõna, eraldatakse aga eelnevast, kui katkendlikuks jääb terve lause. Praktikas, tundub, topitakse seda tyhikut siiski kõikjale.

Äärmiselt kummaline.