Oh ajad, oh kombed: äng ja raev

Poleks arvanud, et ma kõik Kierkegaardi eestikeelsed väljaanded endale koju tassin - eriti arvestades minu kiindumust monoteismi kui niisugusse. Aga näe, alguses pisteti mulle pihku yks ja sellega koos ka tunne, et peaks tausta rohkem teadma.

Lõpuks syndisid need kaks tuhat tähemärki muidugi suuresti sirvimise, lappamise, maitsmise ja mekutamise, mitte usina töö ja konspekteerimise põhjal. Ent kes ei oskaks arvustada raamatut, mida ta praktiliselt lugenud pole? Millessegi syvenemiseks läheb niikuinii kauem kui nädal. Või kuu. Või mis tahes lõplik ajavahemik.

Kui ma need Kierkegaardid kõik nyyd enne raamatukokku tagastamist usinalt läbi loen, on see kyll ainumas asi, kust mu kohusetundlikkus välja paistab. Ehkki vaevalt saab inime midagi kuuma kirega võtta, kui ta kehatemperatuur pysib juba ysna mitu päeva 35,2 kandis (ja eile oli isegi 34,9). Ennast ajab ka juba pahuraks, kui uimane ma olen - aga ainult pahuraks, vihastamiseks ei jätku energiat.


***

Et raamatukogus ei tunne keegi huvi Kierkegaardi vaastu, ent yks tytarlaps lappas kataloogiarvutis tööpakkumisi CV Keskuse kodulehekyljel, on muidugi symptomaatiline.


***

Mitu raamatupealkirja on fraasis "Äng ja raev Põhjamaa Ateenas"?