Demagoogiaga tööpuuduse vastu

Eelmisele postitusele riigikogu infotunni tööturukäsitluse teemal tuli nii toredaid kommentaare, et vastan neile suisa eraldi jutuga.

Vastupidiselt yhe kommentaatori lootusele olen paadunud skeptik ning "keski demagoogilised võtted" mulle naljalt ei mõju. Aga reformi omad ei mõju samuti. Muuseas, tuletan veel kord meelde, et tegemist on sama erakonnaga, millel on Eestis millegipärast kaks haru.

Mind ei huvita, kes mida räägib. Mind huvitab see, kas jutul on sisu ning kas argumentatsioonil on korrektne struktuur või osutub kogu uhke retoorika lauseanalyysi käigus mulliks.


***

Ei, ma ei tsiteeri, vaid pigem tõlgin. Aga võin loomulikult ka pikemalt analyysida. Võtan näiteks sellesama ilkumise koha.


***

"Aitäh! Austatud peaminister! Tööpuudus on loomulikult väga tõsine probleem ja sel ajal, kui siin osad kuulutavad välja programme ja kulutavad omakorda nende programmide rahast suurema osa plakatitele, siis poolmärkamatult on Sotsiaalministeerium eraldanud aktiivseteks tööturumeetmeteks ehk siis reaalselt tööpuudusega võitlemiseks circa 700 miljonit krooni täiendavaid vahendeid. Üks meetmetest, mis selle käigus tehakse, on ka see, kui ettevõtja võtab pikaajalise töötu tööle, siis tervelt pool selle uue töökoha kuludest ehk siis selle töötaja palgast maksab riik kinni. Kas selles valguses ei tundu Keskerakonna ettepanek maksta kinni ainult sotsiaalmaksu osa kuidagi ajast maha jäänud? Aitäh!"

Teoreetiliselt tulnuks tolle vahva yrituse käigus esitada kysimusi tööturu kohta. Eelnenud lõigu ainus kysimus "Kas /---/ ei tundu Keskerakonna ettepanek /---/ kuidagi ajast maha jäänud?" on kysimus Keskerakonna, mitte tööturu kohta. Sisuliselt on tegemist yleskutsega "vastata" samas toonis repliigiga, mis "kysimusele" takka kiidaks.

Miks ma panen "kysimuse" ja "vastuse" jutumärkidesse? Sest tegelikult ei ole tegemist kysimusega, kuna esimene kõneleja ei taotle teiselt kõnelejalt infot. Samamoodi ei anna teine kõneleja esimesele soovitud infot, mistõttu ei ole tema repliik tegelikult vastus.

Mõni parem asjatundja võiks seda suhtluslõiku ka pragmaatika või kõneaktiteooria seisukohalt korrektselt iseloomustada; mina ytlen vaid, et "kysimus" väljendab tegelikult "kysija" suhtumist "kysimuse" objekti ning kutsub "vastajat" sama suhtumist kordamise teel kinnitama. Kahe osapoole vestlust, milles kinnitatakse kõnelejate vahelist sotsiaalset sidet, väljendades põlglikku suhtumist kellessegi kolmandasse, nimetatakse eesti keeles tihtipeale ilkumiseks või mõnitamiseks.


***

"Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Muidugi ma olen teiega nõus, aga ma ei tahaks siin hakata mingit parteipoliitilist debatti korraldama valimiskampaania teemadel – mida keegi tahab kampaanias serveerida ja mida mitte. Me võiksime rääkida siis ka kartulitest ja küttepuudest, mille soetamiseks abi vajavatele kannatavatele inimestele kulutatakse Tallinna linnas 600 000 krooni ja ainuüksi toimetulekutoetusi suurendatakse riigi tasandil 100 miljoni krooni võrra. Need on niivõrd erinevad suurujärgus, mida üks erakond propagandas kasutab ja mida riigis tegelikult puudust kannatavate inimeste abistamiseks eraldatakse. Minu meelest see ei ole see koht, kus taolisi debatte pidada.

Meenutagem natukene ajalugu. Iseseisvuse taastanud Eesti kõige suurem tööpuudus on olnud selle sama nn Vene kriisi järel 2000. aastal ja siis oli meil esimeses kvartalis koguni 96,7 tuhat töötut. Meenutagem, et 1999. aastal oli meil majanduskasv vaatamata sügavale kriisile pluss 0,3% ja ometi see kriis suutis toota siis pea 100 tuhat töötut. Hõivatute arv praegu ületab märgatavalt toonast hõivatute arvu, meil viimane teadaolev number on 592 tuhat hõivatut, aga 2001 oli meil hõivatud ainult 563 tuhat inimest, ehkki siis oli Eesti rahvaarv märksa suurem. Valitsus on pööranud töötusele ka tema võimuses olevate vahenditega tähelepanu. Aitäh!"

"Vastus" algab fraasiga: "...ma ei tahaks siin hakata mingit parteipoliitilist debatti korraldama valimiskampaania teemadel..."

Järgneb deklareeritud kavatsusele vastupidine: kyttepuud, kartulid ning jõudemonstratsioon riigi ja linna eelarvete suurust võrreldes.

Retooriline "Ma ei tahaks", millele järgneb ikkagi see, mida kõneleja justkui ei tahtnuks, on klassikaline demagoogiline võte. Ega ma polegi ytelnud, justkui oleks Ansip halb retoorik.

Kartulite ja eelarvete järel tuleb jutt sellest, et 2000. aastal oli meil suurem tööpuudus ning väiksem tööhõive; kena keik, kuid ei puutu asjasse.

Lõpetab peaminister kena sisutyhja väitega: "Valitsus on pööranud töötusele ka tema võimuses olevate vahenditega tähelepanu." Ei saa vastu vaielda, on tõesti pööranud tähelepanu. Oleks ka imelik, kui kõigi lehepealkirjade ja töötukassa sabade peale valitsusliikmetel kulmgi ei kerkiks.

Tavaliselt ei huvita inimesi aga valitsuse tähelepanu, vaid hoopis see, kas tähelepanule järgneb piisavalt mõjus ja asjakohane reaktsioon. Tõsi, Veskimägi selle kohta ei kysinudki.


***

Ida-Viru ja Kagu-Eesti regionaalne tööpuudus ning suure hulga töötute sotsiaalse kindlustatuse järsk langus (kui kasutada kantseliitlikku eufemismi) on tegelikult tõsised probleemid. Kui A esitab kysimuse, mida probleemiga ette võtta, siis ei ole sellele adekvaatne vastus ei B kinnitus, et probleem on olemas (Luigase juhtum) ega teemavahetus (Sarapuu ja yks Simsoni kysimustest).

Kui inimesel ei ole tööd ja majandusbuumi ajal paika pandud pikkusega töötuskindlustushyvitis otsa lõpeb, ei aita teda kuigivõrd ei koolituskaart ega vaimustunud hyyatused õppimise yleyldise kasulikkuse teemal. Tuhandekroonise töötutoetusega on raske ära elada ning koolitus toidab igapäevaselt vaid koolitajaid. Sellest, et koolituskaart on praegu vaid pilootprojekt ja selle tarvitamisega seonduvad raskused veel korralikult selgumata, ei hakka ma siin pikemalt rääkima.


***

Oma töö tõttu on mul pisuke aimdus nii sellest, mida Eestis tööturu olukorra parandamiseks ette võetakse, kui ka sellest, milliseid lahendusi katsetatakse teistes riikides. Arvatavasti veidi paremgi aimdus kui enamikul inimestel, kes saavad info minusuguste kirjutatud uudistest.

Tõsi, praeguseks on reaktsioon juba läbinud eitusfaasi (Pevkuri ametisseastumise aegne suhtumine "Ainult laisad on töötud") ning hakkab väljuma paanikafaasist. Paraku ei taha Eestis rakendatavad "meetmed" endiselt väljuda jutumärkidest.

Miks ma nii arvan, on muidugi pikem jutt ning sellest peaksin ehk hoopis palgatööna kirjutama. Enne seda uurin siiski järele, mida ytleb organisatsiooni poliitika: kas tööportaali toimetajal võib olla isiklikke seisukohti või on need samavõrd ebasoovitavad kui arvamustoimetaja ametis. Ei tahaks sellises asjas fataalseid vigu teha, sest koolituskaart ei aita arveid maksta.