Instinktid on, mõistust pole vajagi

Pärast eelmise aasta lõpus toimunud enesekohitsemist on Päevalehest saanud aeglane leht, mida võib lugeda kord yle paari päeva, kaotamata midagi olulist. Nähtavasti pole kogu tööloogika veel paika loksunud, kuna arvamusrubriiki toimetatakse kaunis kummaliselt: väljast tellitud arvamuslood on tihti päris huvitavad, EPLi enda ajakirjanikud aga... noh, ytleme, ei ilmuta alati säravat mõistust.

Mikk Salu järjekordne jaburdus on suurepärane näide tekstist, mille autor saab ise ka aru, et ajab jama. Miks ta selle siis ikkagi lehte pani - kurat seda teab. Ehk on syydi hapukurgihooaeg ja harjumatu palavus?

Salu tahab, et samasooliste abielu Eestis ei seadustataks. Pealkirjas lubab ta tuua oma homofoobia toetuseks tuua kaks argumenti.

Paraku ei pea ta oma lubadust, kuna esimene neist on mitte argument, vaid tautoloogia: mina arvan nii, sest mina arvan nii. Tore, kui inimene teab, mida millegi suhtes tunneb. Aga miks peaks kogu ylejäänud yhiskond tema eelarvamuste järgi käima?

Teine "argument" on tegelikult harjumus: nii on ikka olnud, sestap olgu edaspidigi. Meie armas mõttetark taipab isegi, et sama loogika alusel peaks Eestis tänini pärisorjus kehtima, aga harjumus on ikkagi armas. Sestap soovitab ta rakendada enda pakutud reeglit yksnes neil juhtudel, mis talle meeldivad.

Kyll aga on tekst pikitud retooriliste nilbustega. Kord vihjab Salu asjassepuutumatuid näiteid tuues homoabielu samasusele intsestiga, kord mängib karikatuuritsedes feministide ja intelligentide vastasele vihale ("krunnidega tädid ja prillidega onud"). Loogikapuuduse õnnistab ta sisse Friedrich Hayeki pyha nimega, mis on viimasel ajal moes.

Retoorilise mulli sees peitub suurepärane subjektiivsus: teiste elu yle otsustamiseks pole tarvis mingit kõrgemat ajutegevust, piisab instinktidest ja urinast. Isegi Opus Dei maaletoojad, kes aeg-ajalt Eesti lehtedes moraali allakäigu pärast halavad, pretendeerivad oma võltsvagaduses mingile objektiivsusele. Ausus on kiiduväärt ja värskendav.

Ehkki Salu tekstis puudub igasugune mõistuspära, ei maksa seda siiski tyhiseks pidada. Autor kuulub nimelt arvukasse inimryhma, kelle esindajad levitavad mõnikord ysna olulistel positsioonidel sama mõttelaadi: olen väiklane ja rumal ning selle yle uhke!

Selliste inimeste olemasoluga on kindlasti mõistlik arvestada. Nendega nõustuma siiski ei pea.


P.S. Selles, et ennast mingil määral vist ikka veel mõtlevate inimeste leheks pidav EPL hakkas homofoobide häälekandjaks (mida ootaksin ehk pigem Postimehelt) ning suuresti mõttelagedaile orienteerunud Delfi on juhtkirjades võtnud mõistusliku positsiooni (muidugi tänu Rain Koolile), on tykike nauditavat irooniat nagu kirss šokolaadikommis. Jutt on kooruke, õpetus ivake.