Poliitiku eetika ja ametniku eetika

"Poliitiku eetika erineb ametnikueetikast eelkõige selle poolest, et poliitikud saavad oma mandaadi valijatelt. Poliitikud töötavad poliitikaid välja, ametnike osaks jääb poliitika elluviimine," kirjutas täna noorroheline Andre Zahharov.

Kohe näha, et alles noor ja roheline.

Poliitiku eetika erineb ametniku eetikast eelkõige selle poolest, et ametnik loodab jätkata sama töö tegemist elu lõpuni, poliitiku jaoks lõpeb aga iga nelja aasta takka maailm. Töö tulemus huvitab poliitikut ainult juhul, kui see tuleb enne valimisi, ametnikule seevastu on kasulikum tööd mitte kunagi lõpetada.

See on ysna loogiline. Kui inimene osaleb mingis protsessis, mis teda toidab, on tema huvi yldjuhul sellest edaspidigi söönuks saada. Ega siin pole midagi imelikku, imetajatel ongi säherdune komme: elu läbi syya. Mõnel putukal näiteks ei ole, nemad söövad ainult yks kord elus. Kyllap neist saaks siis ka efektiivsemad ametnikud. (Gregor Samsat mäletad?)

Välisvaatlejat huvitab tulemus. Tema arvates on kõik kõige paremini, kui siblimine jõuab ykskord lõpule, asi on tehtud ja eesmärk saavutatud. See on teleoloogiline lähenemine: alustame lõpust ja siis kerime filmi algusse tagasi.

Sisevaatlejat huvitab protsessi jätkumine, täpsemalt tema enda osaluse jätkumine selles. See on protsessipõhine lähenemine: ideaalne eesmärk on nagu silmapiir, millele saab lähemale liikuda, kuid mitte kunagi pärale jõuda.

Ärge öelge nyyd, et see ei ole eetiline. Soov mitte nälga surra on vägagi eetiline, enamasti sõltuvad töölkäijaist ju lapsed-mehed-vanaemad-kassid ja muud pudulojused.

Nii et enne kui järgmine kord nurised valelike ja lyhinägelike poliitikute või iga liigutusega asjatult venitavate ametnike kallal, mõtle, kui paljud inimesed sõltuvad nende tööst kõige otsesemalt: sellest, et nad ka homme ja ylehomme sedasama tööd teeksid. Mõtle nende laste ja vanemate peale, tõmba selg kyhmu ja lontsi edasi läbi vaimse lobjaka maal, mille igavest novembrit valitseb Protsess.