Tore, et pyha. Aga miks?
Ilmar Raag kirjutab Päevalehes 20. augustist, iseseisvuse taastamisest ja muust toredast ajaloost. Mul tekkis sellega seoses paar kysimust.
***
Jutt algab sellest, kuidas Stalini ajal ei sobinud Tartu Ylikoolil olla vanem Moskva ylikoolist, mis asutati 1755. Seepärast tähistati 1952 TY 150. aastapäeva ning 1982 sai ta 350aastaseks.
Mina ei tea, mis täpselt on kirjas neis paberites, millega Aleksander andis käsu Tartus jälle kõrgharidust jagama hakata. Aga mul on kuri kahtlus, et need räägivad ikkagi ylikooli asutamisest, mitte taastamisest. Nii, nagu ka Gustav Adolf omal ajal ylikooli Tartusse asutas, mitte ei taastanud jesuiitide gymnaasiumi.
Põhimõtteliselt võinuks Eesti Vabariigis hakata rääkima ylikooli synnist 1583. aastal Báthory Istváni algatusel. Ainult et selleks polnud erilist põhjust. Rootslastega saadi hästi läbi, riigis võimutsesid luterlased ja katoliiklasi ei igatsenud keegi. Nii jäigi ylikool 1632. aastasse. No ja tänapäeval samuti.
Ajaloo kulgemist mõjutavad kõige rohkem poliitilised tujud neil hetkedel, kui seda ymber tõlgendatakse.
***
Hilisemast räägib Raag, et 1991. aasta putši aegu olla nõukogude vägede vastasseis lahenenud "alles siis, kui sisevägede käsuliini pidi saadi ühendus Moskvaga."
Olen lugenud artikleid kangelaslikest Eesti raadioamatööridest, kes seganud edukalt tankiyksuste sidet Venemaaga seni, kuni need omapead jäetuna käega lõid ja koju tagasi pöörasid. Au ja kiitus, pasundasid ajakirjanikud. Kui noored tehnikud aga ohustasid - õnneks ebaõnnestunult - ainsat võimalust lahendada konflikt kodumaal veretult, mis neist lurjustest siis arvama peaks?
Isamaalised ajalootõlgendajad, olge head ja võtke seisukoht. Ma vaatan huviga pealt.
***
Mis puutub jaanieelsesse võidupyhasse, siis võitu Landeswehri yle võib ysna mitutpidi hinnata. Mitu aastat tagasi Riia sõjandusmuuseumi sattudes avastasin yllatusega, et ka Landeswehri poolel sõdinud eestlasi. Vähemalt nii lätlased räägivad. Eesti armee osalust seal eriti palju ei mainitudki.
Miskipärast ei taha ma uskuda, et meie isamaaliste ajaloolaste suust voolab sulakulda, neist mõnisada kilomeetrit lõunas on aga ajaloovõltsijate pesa. Mine võta kinni, kus see tõde kahe vahel kykitab, kui ise juures ei olnud.
Eestlastel on kalduvus Landeswehri yletähtsustada. Mõni kuulutab suisa, et Laidoneri osaluseta valitseks Lätit tänini Balti hertsog ning kogu Teise ilmasõja ajalugu võinuks muutuda. Kahtlasevõitu, Saksa emamaa kukkus ju baltlastel tagant ära ning kohalikest ressurssidest poleks vasallriiki kuigi kaua pidanud. Või kes neid olekseid teab.
Ainult et... mida me siis ikkagi tähistame?
Posts
11 märkust:
Very interesting report indeed (I translated with Google)!
I'd feel very honoured if You'll be visiting me back and leave a comment "Eesti keeles".
Best wishes from Italy!
Onu ju Siililegi selge, et võitjad kirjutavad ajaloo. Nüüd kui me enam kaotajate killas pole, tuleb meil kirjutada uus ajalugu - niisugune nagu see täna poliitiliselt kõige kasulikum ja patriootlikum on. Samas, vastuolusid võiks muidugi vähem olla, aga peale mõne üksiku "suvorovi" ei märka neid nii kui nii keegi.
Kui ei usu, võta ette massitiraažis mitmetes keeltes paljundatud Keegani "Teine Maailmasõda" ja loe. Ühel leheküljel on Hitler geniaalne väejuht kes purustab ühe hoobiga rahuarmastavad XXX väed. Järgmisel leheküljel saamatu võimuhull kapral, kes sekkub vägede juhtimisse, segab ja susserdab.
Täpselt nii missugune tõlgendus parsjagu millise lahingu v. operatsiooni käigus "ametlik" on.
Ajalugu õppides kuulsin kõige ausama lause Jüri Kivimäelt - ajaloolase ja muinasjutuvestja vahe on meetodis.
Aga lastele tuleb muidugi midagi õpetada. (Õpivad selgeks, saavad suuremaks ja mõtlevad ise edasi, on ideaal. Kui ei mõtle, teavad vähemalt, millal lipp vardasse tõmmata. Kah oskusteave ju lõpuks.)
Lippudega on siin Euroopa esikus see häda, et lapsena selgeks õpitud lipp on varem või hiljem väga vale.
Keeganit peab siis lugema. Mulle meeldib huumor.
Ma ei saa aru nendest kommentaaridest. Kõik räägivad justkui midagi väga tarka...-aga mida? Mida te öelda tahate?
Moos hea, kaka paha. Sobib?
Noh, võtkem siis lippu kui sellist, eks ole. Kui ma siin Võidupühal läksin kümne-üheteist ajal lippu vardasse tõmbama, torises naabritaat, et nõukogude ajal oli vähemalt kord majas. Kell kaheksa kõik lipud lehvisid. Mille peale vastastnaaber, kah selline kõhukas taat, talle vastas, et vaadaku siis, et ta ise punast üles ei tõmbaks. Nii et kord olgu ikka majas.
(Mis tuletab mulle meelde, et ma pean minema ja täna kah lipu välja panema, et mitte punase laternana silma jääda...)
Mul hea rahulik. Oma maja pole, toas on yks lipp kogu aeg laual ja teine ripub köögis nõudekapi kohal. Roheline-valge-oranž.
Elevandiluu ranniku lipp?
Selle valiku taga on kindlasti mingi lugu :)
Jah, sellega on sihandne põnev lugu, et vandlirandlased on iirlaste antipoodid. Nahk on neil punane ja peas tedretähnid, no ja kõik muu peale selle. Hea, et need kaks kunagi ei kohtu, muidu toimuks plahvatus.
Tegelikult on Côte d'Ivoire'i lipp oranž-valge-roheline, ehkki praktikas käänatakse lippe ikka yht ja teist pidi. Yhe iiri laulu nimigi on "Orange, white and Green".
Elevandiluuranniku lipul tähistavat oranž savanni, valge rahu ja roheline metsa. Iiri lipul räägivad samad värvid vastavalt unionistlikke protestante, rahu ja katoliiklikke vabariiklasi. Mis näitab, et värvisymboolika on tavaliselt kamarajura, nii et seda tuleb võtta rahulikult. "Peace, man," ytles Katuse-Karlsson ja keeras uue joint'i.
Iirimaa ei tunud meeldegi, minu viga:) Ikka kipun oma oletusi liiga kaugelt otsima.
Aitäh selgitamast!
Post a Comment