Troll seisis ristmikul, oodates rohelist tuld. Tavaline oktoobriõhtu: hämar, kuid mitte veel pime, värvitu linn, porise ilmega puud, hall autorivi, vihmamärg asfalt, paaris-kolmes põhivärvis kilgendavad tuled.
Valges mytsis vene neiu seletas hoolikalt sissepakitud põnnile naeratades: "Sa muudkui lobised-lobised-lobised... Ole vahepeal natuke vait ka, vaata aknast välja. Näed: tuled ja linn, kui ilus on..."
Äkitselt oli jah ilus.
Käisin eile raamatuesitlusel. Sirvimise põhjal tundub täitsa hea olema, eks millalgi loen põhjalikumalt läbi ning arvustan ka.
Yks noorsand tunnistas seal poolihääli, et kui ma hämarasse ruumi astusin, mõtles ta esimese hooga, et Kalev Kesküla tuli.
Ehk peakski hakkama inimestele Kesküla tegema, nii nagu Egon Nuter teeb Merd ja Andrus Vaarik Oravat. Kummitaks karsklasi ja kutsuks neid pattu kahetsema.
Elu niigi lyhike. Joogu parem veini, saab sumedam.
Praeguseks paistab kogu eurotemaatika olevat kenasti maha jahtunud. Mõni veel turtsub ja uriseb, mõni kasutab viimast võimalust kahtlemiseks, aga yldist hysteeriat ja lärmi isamaa reetmise teemal pole. Kyllap on abi sellestki, et ei toimu rahvahääletust, mis võiks läbi kukkuda, nagu juhtus näiteks Suurbritannias. Põhimõtteliselt ei lubakski lepingud meil loobuda, Maastrichti kriteeriumide täitmisele järgneb euro nagu sygisele lumi - mitte sama vääramatult kui tellis maa poole kukub, ent siiski ysna tõenäoliselt.
Ei mäletanudki, et yks mu lemmikuid on samal teemal ka laulu teinud. Tervitan sellega siis kõiki vankumatuid eurovastaseid. Et jätkuks ikka salvedes pyssirohtu ja kõrides kaeblikku häält, millega rahvusvahelisest kommunistide, imperialistide ja vabamyyrlaste vandenõust laulda.
Beautiful South: The Root of All Evil
If Euro replaces the pound,
It's still likely to be shiny and round
Rich may switch the way they feel rich
But not the man who's alive, and the man who is drowned
Keeping pound only makes sense
If you're worth more than 99 pence
Those who have a lot and those who have not
Remain francs, marks, pesetas and cents
If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound
Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat
Head or tails can't have been won on
Whose head graced, whatever was spun.
If Queen's head's not on money they've got
It's still business, and money's still fun
If money is the root of all evil
What does that make lover of pound?
We'll be eating frogs and modelling clogs
And you'll be hunting French and Dutch with a hound
Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat
Now a nation goes to the vote
So our country has its name on the note
Same set of people, same boat
Need their name in the back of their coat
Niidule oli toimetamine kaaslooming – nii põhjalik ja järjekindel oli ta oma missioonis. Pärast käsikirja trükkiminekut oli mõnigi autor küsinud, kas mitte panna Heldur Niitu kaasautoriks.Nii kirjutas Rein Veidemann reedel Postimehes Keele ja Kirjanduse pikaajalisest toimetajast.
Vahel on mõni teema õhus. Vahel ei ole ka, sa ise lihtsalt leiad seda igalt poolt nagu siga pori.
Lugesin just Kirill Jeskovi "Viimset sõrmusekandjat", mis on põhimõtteliselt samasugune mõõga ja mantli lugu spetsnazi ajaloolisest rollist nagu "Sõrmuste isand", millele Jeskov oponeerib, ainult pisut vähem romantiline.
Eks ta nii kipub ikka olema: ametlikus narratiivis räägivad võitjad pateetiliselt häält väristades õilsusest ja yllusest, revanšistlikus ajalookirjutuses aga tigetsevad kyynilised kaotajad, kirjeldades muda, verd ja muid elunaudinguid. Kumbki kirjeldab teist poolt kurjana, aga kaotajad yritavad anda enda headust edasi vihjetena, mitte otsesõnu ja fanfaarihelide saatel.
Sarnastest asjadest tuli lugeda hiljuti yhe koolikursuse raames, kus joosti tuuletiivul läbi anarhismi. Hoolikalt suunatud löögid võimukandjate pihta ärritavad terrorirežiimi aina suuremale jõhkrusele, kuni kodanikel villand saab ning algab yleyldine reoluutsija. Eks ses oleks justkui teatud loogika. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Mõnikord tundub ikka, et võtaks need võtmed ja virutaks sinna naervasse näkku...
Ainult et praktika pole nii lihtne. Palju need anarhistlik terror ikka on saavutanud? Gandhi aga pani oma satyagraha toel terve suure riigi pysti. Mis muidugi kiiresti lagunes, sõdib tänini iseendaga ja vehib tuumarelvaga. Elu on mitme otsaga. Ykski teguviis ei toimi kyllalt hästi, et seda yleyldiseks meetodiks kuulutada.
Lõpuks komistasin Facebookis yteluse otsa, mis sisuliselt samasse teemasse läheb:
"Teoreetiliselt võib kujutleda olukorda, kus relvastatud sekkumine varases staadiumis võib hoida ära ulatusliku konflikti. Probleem on selles, et vägivalla tulemust ennustada on väga raske, kui mitte võimatu. Selle õiglus ei ole algusest peale garanteeritud - see selgub alles hiljem. Kindel on vaid see, et kus on vägivald, on alati ja vältimatult ka kannatus."Autori nimi oli kunagi Lhamo Dondrub ja ta on yldiselt ysna mõistlik vana.
Kui keegi saab kelleltki midagi nõuda - millegi valmistamist, kirjutamist, maksmist, mida iganes -, on tegemist võimuga. Aga võimu läheduses keel muutub, nii nagu valgus kaldub gravitatsiooniväljas kõrvale. Selleks pole vaja kellegi tahet ega tööd, see toimub ysna iseenesest.
Nii tekivadki kummalised neologismid ja seni tavapärased sõnad hakkavad tähendama midagi, mida nad eluski poleks arvanud end tähendavat. Nad põgeneksid kriisates, kui saaksid. Ent juba on hilja.
Oletame, et keegi on kirjutanud mõne mitte eriti salajase, õigupoolest isegi rahva ette saatmiseks mõeldud lause, mida internetis kohates ta siiski ei rõõmusta.
Kas selliseid lauseid peab, võib või tohib avalikult tsiteerida? Mis tsiteerimisele järgneda võiks?
Kas selliseid lauseid peaks yldse kirjutama?
Kysimus on, mõistagi, yleyldine ja põhimõtteline. Olen kohanud mitmel pool igasuguseid yksikjuhtumeid, aga need pole olulised. Mind huvitab printsiip. Shoot the messenger?
***
Muidu on kõik vaikne.
Ametnikud nahistavad paberites, homod kappides, siilid lehtedes. Sõnajalg pladistab kapi otsas ja ajab vett maha. Tolm rullib end toanurgas ja sygisene hämarus on ennast toas sisse seadnud. Enam ei lähe ta siit kuhugi.
Hämarust muuta ei tohi, see on eurodirektiiviga keelatud.
Jälle tundub mulle, et inimesed kardavad liiga palju. Paikades, kuhu nad suurel hulgal kogunevad, nõrgub hirm ylevalt allapoole nagu vihmavesi katkise katusega majas.
Kardetakse väliseid rünnakuid. Kardetakse sisemist õõnestamist. Kardetakse näida mitte piisavalt töökas. Kardetakse kaotada mainet, väärikust, positsiooni, tööd. Väärtust kellegi silmis, vahel ka iseenda. Kardetakse otsustada, kardetakse jääda vastutavaks. Kardetakse rikkuda reegleid, nii kirjutatud kui ka kirjutamata. Mõnikord neidki, mille olemasolu võib yksnes oletada. Kardetakse mõelda, kardetakse tunda. Kardetakse omaenese hirmu, kardetakse seda endale tunnistada.
Tahaks neid kuidagi aidata, aga ega mina ka ei oska, mul on vaid mõned aimdused. Pealegi on see kõik jube väsitav.
Väga väsinud peast hakkab tunduma, et ehk on kartjatel õigus. Mõistan ma neid niigi, see kõik on nii väga inimlik. Aga mõistmine ei tähenda õigeks tunnistamist, veel vähem omaksvõttu.
Kust ma tean, et nii tegelikult polegi? Äkki peaks mina ka kartma?
Ma kardan inimeste pärast.
Yks kena inimene karvustas just VAT Teatri "Misantroopi". Olen seda lavastust kirjades mitut puhku kommenteerinud, nii et korjan need jutud siia kokku.
Lyhidalt kokku võttes: ebalen natuke, kuid mulle see lavastus siiski pigem meeldis.
Oli jah jant. Olid jah äärmuseni karikeeritud rollid. Oli jah palju tordiga näkku löömise laadis nalju. Ning kui ma arvan, et seal oli muudki, ei ole ma sugugi kindel, kui palju sellest muust tuleneb rohkem must endast kui tykist. Aga see pole ju minu mure, eks?
***
Mulle meeldis mäng kõigi nende tinglikkustega: joonistatud lavakujundus ja muu atribuutika, tegelaste riietele õmmeldud nimesildid, kostyymivahetused... Teatud mõttes on ka karikeeritud rollid yks sihandne tinglikkus. Umbes nagu Pekingi ooperi või no maskid.
Kui seda tõlgendust vaadata umbes samasuguse võõrastusega nagu no-teatrit või animet, kus näod peavadki olema veidrad ja liigutused liialdatud, liialdus on yks tinglikkuse rõhutamise viise ja selles toimivad omaette hoopis uued skeemid, muutub kogu komplott päris huvitavaks. Näiteks oli igas rollis seda vähem jämekoomikat, mida suurema sympaatiaga autor/lavastaja/publik sellesse suhtus (või suhtuma pidi või suhtuda võiks).
Mitte, et mulle veidrat tunnet poleks jäänud. Aga eks see on minugi jaoks vist niisugune yhekordne trikk, millega yks kord võib läbi saada, teist korda enam ei pruugi.
***
Yks ysna viimati pähe tulnud mõte oli umbkaudu selline. Moliére kujutas oma komöödias liialdatud tyype, karikatuure. VAT pööras aga need pahupidi: karikatuursus on välispidine, kaugele näha. Nii jääb ruumi mõelda, mis neis seespool olla võiks.
***
Mis vahe on Célimène'il ja Arsinoél? Yks kaotas selle, mida tal ei olnud, teine selle, mis tal oli ja võinuks olla. Lisaks muidugi positsioon seltskonnas, ehkki Célimène'ile jäi ilmselt rohkem aega, et kaotatut tasa teha. Eetiliselt? Inimesed nagu inimesed ikka. Tõenäoliselt ei mõelnud kumbki õelutsedes kurja teha, neid huvitasid nende endi pisikesed eesmärgid ja kõik muu oli kõrvalprodukt. Kui puid raiutakse jne, pealegi on mõni laast lendamise ära teeninud (või igatahes on nii mõnus mõtelda).
Koos elada ei kannataks ma kummagagi (ehkki yhega olen vist elanud). Célimène'is tundus rohkem soojust alles olevat, vähemasti selle rollijoonise põhjal. Selle kaudu pääseb inimesele ligi, läbi hirmudest ja kaitsereaktsioonidest. Samas, kes teda täpselt teab. Ega seda palju järel olnud.
Molière muidugi kujutaski karikeeritud tyypide kaudu ajastut, nii nagu Aristophanes oma "Pilvedes" (kuhu, erinevalt "Misantroobist", oli jämekoomika juba sisse kirjutatud; kultuursed inimesed, ärge lugege, ropp ja kole tykk on).
Kumb on parem, Célimène või Éliante? Mispoolest parem? Éliante pääses lavale suhteliselt vähe, tema ainus silmatorkav joon oli passiivsus. Tahaks kyll Alceste'i, ent kui ei saa, mis siis ikka, võtame järgmise. Näide kirjanike tyypilisest hädast: positiivseid kangelasi on palju raskem huvitavaks kirjutada kui negatiivseid. Pahed ja kired on igayhel erinevad, ideaal aga yhtviisi sile ja ymar nagu kera. Veereb hästi, pole kuskilt kinni hakata.
***
Eelmine kord arvasin sellest lavastusest nii. Nyyd mäletasin end olevat hoopis positiivsemalt arvanud. Lõppkokkuvõttes jäi mulle parem mulje siis, kui arvan end mitte nii hästi arvavavat kui siis, mil arvasin mitte nii hästi. Segane? Jah, olen kyll. Aga mis see siia puutub?
***
Mäletan yht ennemuistset televersiooni "Misantroobist" kostyymidraama stiilis, mille vahele lauldi laulukesi. Muuhulgas näiteks hoopis teisest ajastust pärit François Villoni ("Ma prantslane, Pariisi kodanik..."), keda Molière'iga yhendas vaid armastus võllanaljade vastu. Väidetavalt lavastanud selle (ja peaosalenud ses) 1986. aastal Noorsooteatris Lembit Peterson. Ega kellelgi ei juhtu salvestust olema?
P.S. Näe, veel yks arvustus. Ega ma neid seni uurinud olegi.
A: Kui lapsed tänapäeval kodu mängivad, siis keegi ei taha isa olla. Ytlevad, et ma olen parem koer.
B: Mispärast?
A: Isa läheb hommikul ära tööle ja tuleb alles õhtul, tema on mängust väljas. Aga koer on kogu aeg kodus.
pool sibulat
veerand keedupeeti
kaks lehte hiina kapsast
viis lusikatäit marineeritud peeti
kahe sõrme jagu ersatsvorsti
yks tomat
kolme sõrme jagu kurki
sidrunipipart
peterselli
tillisoola
Tõenäoliselt sobinuks salatisse ka ananassikonserv, aga seda parasjagu polnud. Arvatavasti kysla. Mõne arvates kindlasti köömned. Vorst polnud tingimata vajalik, halvemaks ka ei teinud.
Kõrvale rukkileiba, kuuma õunamahla ja antibiootikume.
Elisa netipulga kord väljaostnult võid selle vaid sisse soolata: yhildumatus Linuxiga ei ole teenindaja jaoks mingi põhjus, et võiksid selle tagastada. Maksa, raisk! Ja nii 24 kuud.
Tele2 iseteenindusse võid sõnumeid saatma siseneda vaid juhul, kui oled parooli viimasel ajal uuendanud või sul on telefon. Kui telefoni juhtumisi maha unustasid ja peaksid kellelegi sõnumi saatma, on see su hädine isiklik mure ning Tele2 ei huvita.
Elioni äratusteenusele helistades vajuta 1, oota, siis vajuta veel mõningaid numbreid ning kuula, kuidas poole klõpsimise käigus algab pidev piibitamine. Ah et öine automaatteenus ei toimi? Helista meie klienditelefonile kell 9-23. Muul ajal ei ole Sinu mured teps mitte meie mured.
Armsad Eesti telekomifirmad! Tänan teie peaideolooge, teenusejuhte ning standardteenindajaid.
Kurat teid kõiki võtku!
Pärast mõningasi kõhklusi ostsin poest juustulaadse toote. "Hollandi juustulaadne," ytles etikett. "Päritolumaa: Belgia". Ei mingit valmistajat, anonyymse autori taies.
Hiljem lisandusid korvi veel leivalaadne toode, vorstilaadne toode ja paar tomatilaadset toodet. Et kõik arvutimärssi ei mahtunud, ladusin nad kilekotilaadsesse tootesse.
Jõudnud kodulaadsesse tootesse, pyydsin valmistada poesaagist mõned kuumad võileivad. Leib alla, tomat ja juust peale, vahele sidrunipipart ja soola - nii see ju teadupärast käib.
Juustulaadne toode vastas ootustele. Ei sulanud. Võdises kuhja otsas pehme kallerdisena, ilmselt oli tal kylm. Maitse järgi ma teda kyll juustuga segi ei ajaks.
Tomatilaadsel tootel puudus vana hea ymar mekk ehk umami, oli pelgalt miski loodetavasti vitamiine sisaldav orgaaniline ollus. Kui keegi muistseid ulmefilme tunneb, siis "Soylent Green" on ysna sobilik assotsiatsioon. Vorstilaadne toode ei maitsenud liha (hehee, nukker nali) ega isegi mitte jahu järele. Leivalaadne toode ei ajanud pepri, see on igatahes pluss. Ega ma ehtsat aganaleiba proovinud pole, võrrelda ei saa. Esimese ilmasõja aegsest sakslaste saepuruleivast olen ka yksnes raamatuist lugenud. Tõstsin toote igaks juhuks pliidist kaugemale.
Kõht täis, lugesin natuke õpikulaadset toodet. Selle põhjal on midagi konkreetset kokku kirjutada ysna raske, ent tuleb: kursuselaadse toote raames oodatakse mult seminaritöö laadset toodet. Õnneks on teised juba oma margi maha pannud.
Otsisin kapist natuke veinilaadset toodet ja kallasin endale klaasikese. Maitses nagu pahaksläinud puuviljamahl. Mitte viinamarjamahl, midagi ersatsmultinektari sarnast. "Valmistatud Euroopa Liidus," ilguksid ampelomaanid. Tegelikult muidugi Tilburgi linnas, tuntud veinimaal Hollandis.
Põhiline lootus on, et peagi tuleb unelaadne toode ja näitab midagi, mis ei puutu sellesse elulaadsesse tootesse.
P.S. Vabandatagu mind delikaatsete isikuandmete paljastamise pärast, aga kursuselaadse toote raamesse kuulub diskussioonilaadne toode ning ma tõesti ei suuda hoiduda tsiteerimast yhe sealse kaastudengi kysimust: "Kas elukorraldus - kasvatus lähtub nn orianduslikul eeldustel ehk inimesi haritakse eliidile (sh. ärieliidile) vastavalt, oleks/on reaalsust arvestavale anarhistile vastuvõetav?"
Mis asi on eesti keeles "lähtub orianduslikul eeldustel", mida tähendab "haritakse eliidile vastavalt" ja mis on sel tegemist "oriandusega"?
Mu hämmelduse ajendit täpsemalt formuleerides: kas see on tõesti ylikool ja miks ma siin olen?
Rain Kooli tähistas Sirbi 70. synnipäeva kysimisega, kas meil sellist kultuurilehte ylepea tarvis on. Vasta: jah, on kyll. Mis sellest, kui ei mõika. Samamoodi oli mõnel mehel 1944. aasta sygisel tarvis lyhikeses perspektiivis täiesti mõttetut tankirusikat, mis osutus äärmiselt vajalikuks 45 aastat hiljem. Kurat, laske vähemalt paar pauku õhkugi!
Mind see õhkupaugutamine ikkagi natuke häirib. RK ise ju loomustab ka Sirpi nõndaviisi:Lakanud olemast ühiskondlik arvamusliider, lakanud loomast Eesti rahva kultuuri-, mõtlemise ning sisuliselt kogu olemise ühist fooni.
Mõneti on mul sellest ikkagi kahju. Ma ei arva, et see peaks tingimata nii olema. Et seda tuleks võtta nii enesestmõistetavalt, nagu Sirbi praegused tegijad paistavad võtvat. Tundub, et saaks paremini, kui tahaks. Kui vähemalt yritakski mitte yksnes pilvi kõmmutada.
Aga ega ta, tyhi, naljalt kuhugi kao. Enamiku eestlaste jaoks on Sirp nagu kodumaine põllumajandus: ise me selle saadusi suurt ei tarbi (leibki võib tulla Lätist või Soomest, piima igayks enam ei joo ja kyyslauk kasvab Hiinas), ent põhimõtteliselt tahaksime, et ta alles oleks. Nii igaks juhuks, sentimentaalsetel põhjustel. Mõnikord purjus peaga on ilus vaadata.
No palju õnne sellegi puhul.
Kardetavasti on kusagil inimesed, kes peavad õhtul koju tulles lastega umbes niisugusi dialooge:
- Kas sul on käesoleval aruandeperioodil kooliväliseks teostamiseks ettenähtud õppetegevused juba ellu viidud?
- Jooksval perioodil puuduvad vastava operatiivdokumendi andmetel niihästi eelmisest perioodist ülekantud kui ka käesoleval perioodil algatatud inim- ja ajaressursinõudlikud tegevused. Kas sellistel tingimustel on võimalik teostada füüsilise kultuuriga seonduvaid tegevusi välitingimustes?
- Välitegevusi võib möönda eeldusel, et operatiivdokument on ajakohastatud vastavalt aruandeperioodi nõuetele. Kooskõlasta nõuetele vastavus kolleegidega telefoni teel kommunikeerudes!
Mul on pisuke pelg, et tunnen mõnd säherdust.
Posts
All Comments
