Fotohäda

Mullusel Austria-reisil muutusin paar korda ka päris ehtsaks turistiks ning pyydsin klõpsida tänaval juhuslikke inimesi. Yhel ristmikul märkasin seltskonda kirevas rõivas santlaagreid.

Proovisin salamisi pildistada, aga nad ikkagi märkasid seda yritust. Ning olid mul kohe kõpsti nina all: olevat selline kaunis vana komme, et pildistaja peab neile raha andma. Kui palju? kysisin murelikult, mõteldes tingida. Sydametunnistuse järgi, vastati mulle särava naeratuse saatel.

Kaapisin siis oma tengelpunga põhjast pudi kokku ja mõtlesin: igayks võiks vähemasti yhe õlle ikkagi saada, muidu pole see raha ega midagi. Aga kui yks õlu maksab neli-viis eurot, teeb see kuue peale... Ida-Euroopa turisti jaoks kole palju.

On mul sydametunnistus? Ei ole? Ohkasin ja pistsin neile liigagi ymmarguse summa pihku. Poseerima seltskond ei kippunud. Kui nad edasi marssisid, oli minu tuju lõplikult rikutud. Paar tundi polnud enam erilist tahtmist yldse midagi pildistada. Milleks ja miks ja yleyldse.

Nii et transaktsiooni tulemuseks oli yksainus foto, mille tegemise aegu pyydsin juba fotokat taskusse torgata. Hurraa.

Minu seni kõige kallim pilt.

***

Mitmesuguste asjaolude tõttu tuleb mul praegu oma lehelugusid ise illustreerida. Tunaeile märkasin Balti jaamas ilusat värvilist prygiautot, eredates kuhvtides mehed ymber askeldamas. Vaat' kui tore, rõõmustasin. Kui jäätmemajandusest kirjutada tuleb, saan kohe ilusa foto juurde.

Tegin klõpsu, panin fotoka kotti ja läksin apteeki. Järsku tekkis sappa minu selja taha oranžis rõivas mees. Ei tahtnudki teine midagi osta, kysis hoopis, kas ma tean, et pildistada ei tohi.

Jutustasin talle puisevõitu vene keeles vastu, et olen žurnalist, pildistasin mitte teda, vaid autot, ning et tänaval yldiselt ikkagi tohib kyll. Kuulas mu ära, rehmas käega ning läinud ta oligi.

Prygiauto, mida pildistada ei tohi.

Nojah, nii palju siis andmekaitsest. Hea, et peksa ei saanud. Yldlevinud arusaam paistabki olevat, et nyydsest peale ei tohi mitte keegi mitte kuskil mitte midagi pildistada. Tegelikult on selles asjas kyll mõningad juriidilised nyansid, aga mitte eriti huvitatud kuulajale on neid mõnikord raske selgitada.

Tänaval pildistamisest on mul selleks korraks igatahes kõrini. Peatuses seisvate taksode lähedal fotoka kättevõtmisest ma parem isegi ei mõtle. Pilte oleks aga vaja, eriti töötavatest inimestest ja mittetöötavatest inimestest. Soovitavalt peaks nad ka pildi peal olema ilmselgelt mittetöötavad.

Honorarifondi mul ei ole ning tööalast atribuutikat ka mitte. Aga kui keegi oleks nõus tasuta modelliks hakkama, teeks see mulle palju rõõmu. Palun fotolavastusele oma labidas ja kirka kaasa võtta.