Kyberpunk ja eesti kirjandus

Pirate Bay praegune kohtuasi on puhtakujuline kyberpunk. Kogu syydistuse tuum on selles, et ehkki maailm on muutunud, eelistavad meelelahutuskorporatsioonid sellest mitte midagi teada ning hoida kinni vanast ärimudelist. [Reklaam: Kõige põhjalikum eestikeelne ylevaade on Larko man.]

Meelelahutustööstus on vana ja karm nähtus. Põhimõtteliselt sai uusaegne lustiäri alguse Kolmekymneaastase sõja aegu, mil hakkasid ilmuma esimesed ajalehed sõjateadetega. Toonases ajakirjanduses olid kenasti yhendatud ärihuvid ja verejanu.

Kui sõda läbi sai, olid inimesed juba harjunud lehti lugema ning lehetegu jätkus. Pikka aega koosneski meelelahutus suuresti ajalehtedest ja teatritest, pluss ringirändavad palaganid, mis oli kyll ysna vana äri. Kui lehemyyjad ja protestandid kirjaoskust laiemalt levitasid, oli turgu ka rahvaraamatutele. Sisuliselt võib selle kollase kirjanduse hulka lugeda ka yksikuil paberilehtedel myydud laulusõnad - et enamasti oli tegu poliitilise pila ja jutustustega populaarsete kriminaalide elust, pluss vagakirjandus ja muud jenoveevad.

19. sajandi lõpus pani Pierre de Coubertin alguse uuele ärile, mille suurust ta vaevalt kujutleda oskas. Alguses võisid olympiamängud ju amatööride võistlused olla, aga praeguseks pole suvalisel kiiresti sibaval kokapoisil pjedestaalile asja. Kyll võib ta medaliomanikega rohkemal või vähemal määral seostuvat nänni myyes rikastuda. Rahvasport võib ju tervisele kasulik olla, ent Maradona nime ja numbriga T-särgil või ragbimatši teleylekandel pole rahvamasside tervisega midagi pistmist. See on puhas äri.

Umbes samal ajal või natuke varem sai korralik bisnis ka helisalvestamisest. Eks muusikatööstus ise virutas alguses kah kõikjalt, kust sai. Kuskil New Yorgi või New Orleansi agulis viise treivale neegrile ei kippunud keegi peale tema algse kirjastaja pennigi maksma, kõik kopeeriti ja tiražeeriti. Autoriõiguseni jõuti alles omavahelise kisma käigus.

Lisame siia filmid ja televisiooni ning tulemuseks ongi praegune yhiskond, kus ykski kurat ei oska ytelda, kui suur osa majandusest tegelikult meelelahutustööstuse käes on. Eks varasematel aegadel tegid seadusi need tööstusharud, kelle käes siis kõige rohkem raha oli. Shakespeare'i-aegseid teatreid võis edasi-tagasi ja kinni-lahti kamandada, nagu syda lustis. Katsu aga praegu seda kinodega teha.

Varem oli lustiäri sunnitud muutuma, sest ta ei jaksanud ise seadusi kehtestada. Nyyd oleks tal justkui seda võimu, seega pannakse seadusandjad USAs kirjutama seda, mis parasjagu kasulikum tundub - meenutame näiteks loomingu avalikku domeeni mineku tähtaegade hiljutist pikendamist. Ja kuna maailma naba asukoht on eri andmetel kas Los Angeleses või New Yorgis, on lihtsam mitte hakata väiksemates riikides poliitikuid ära ostma, vaid kõva häälega peale käratada-

Norra valitsusele esitas IFPI hiljuti ultimaatumi: kas sulgete oma riigist ligipääsu Pirate Bay'le või anname teid kohtusse. See aeg on möödas, kui korporatsioonid suhtlesid riikidega kui alamad subjektid või isegi võrdsed; praegu jagatakse käske. Nagu yteldud, kyberpunk.

Soomes soovib Nokia oma seadusi ning selle avalik salgamine ei kõla eriti veenvalt.


***

Eks sel myndil on muidugi ka teine pool. Mõni korporatsioon yritab just nimelt muutunud maailmas äri ajada. Google on alustanud programmi, mille käigus kõik kättesaadavad raamatud skännitakse arvutisse ja riputatakse veebi.

Kui autor seda just nimme ei soovi, ei ole tekstid siiski algusest otsani kättesaadavad, vaid yksnes jupiti. Olgu siis mingi osa teksti algusest, mille järgi võib lugeja otsustada, kas ta seda osta soovib, või otsingute jaoks, et mingi teema kohta kirjandust otsides võiks leida, kes ja mida sellest kirjutanud on või millisest raamatust tsitaat pärineb.

Olgem ausad, eesti kirjandust netis praktiliselt pole. Peamiselt levitavad omi tekste veebis grafomaanid. Pole seal Tammsaaret ega Traati, suurem jagu sellest on maetud raamatukogudesse. Rääkimata muidugi igasugusest tõlketegevusest. Me ise võime ju korrutada, et Kross justkui võib-olla peaaegu oleks napilt saanud Nobeli, ent rahvusvahelises mastaabis ei tea eesti kirjandust keegi.

Mina isiklikult eelistaksin muidugi täies mahus kättesaadavaid tekste. Olen ostnud ysna palju raamatuid, mille häädust olen varem yhel või teisel moel oma hambaga järele katsuda saanud. Sama käib muusika ja filmide kohta: loomingu vaba levik internetis mitte ei langeta, vaid tõstab myyginumbreid.

Muidugi võiks ju poeski raamatuid lapata ja muusikat kuulata, ent ma olen vanamoeline inimene. Minu jaoks on poes raamatuid lugeda ikkagi veider ja ebamugav. Ehkki mul on tuttavaid kyll, kes seda tegemas käivad.

Aga pool muna on kah parem kui tyhi koor. Teisest kyljest on see kõik maitse asi. Nagu viimatisest Päevalehe loost näha võib, eelistavad näiteks Berk Vaher ja Kivisildnik igal juhul tyhja koort. Kuradile kõik lugejad; peaasi, et ykski vastik tegelinski nende kulul hõlptulu ei teeni.

Omalt poolt soovitaksin neile kenadele inimestele vastu tulla ning eemaldada nende tekstid ka raamatukogudest ning ajalehtedest. Las loevad teineteist ise, kui tahavad. Kõige tähtsam on ju, et inimesed oleksid õnnelikud.


P.S. Et Google avaldas Päevalehes kuulutuse ja loeb sellega teatud tähtaja järel lepingu jõustunuks, võib muidugi tunduda kohutavalt ylbe ja hirmus. Samas tasub siinkohal mõelda kahele pisiasjale.

Esiteks tahaks ma näha, kuidas keegi hakkab kontakteeruma yhekaupa kõigi eesti kirjanikega. Eriti veel keegi, kes pole eesti kirjandusteadlane, bibliograaf, postitöötaja ega kaitsepolitseinik. Pakun, et selleks on vaja ysna mitut täiskohaga inimest ysna mitmeks aastaks.

Lisaks kirjanike nimekirja koostamisele (kes siis on kirjanik ja kes ei ole?) ning ylesotsimisele peaksid nad selgitama heale hulgale kirjatsuradest, misasi on internet ja millega seda syyakse. Eesti ja USA autorikaitseseadused veel sinna otsa. (Muuseas, pole sugugi kindel, kumma alla eestikeelsete tekstide USA serveritesse panek käib. Rahvusvaheline internetiõigus on endiselt äbarik.)

Yhesõnaga, hea hulk vaeva ja jama, mis ennast eesti kirjanduse lugejaskonda arvestades tõenäoliselt lähiaastatel ära ei tasu.

Sellega jõuame teise punkti juurde: iga tehingu puhul tasub mõelda, kes on sellest rohkem huvitatud. Tõenäoliselt poleks Google'i reklaamikäive eesti kirjanduse pealt kuigi suur. Adwords on ennast kyll eestikeelsele reklaamiturule sisse söönud, aga mastaabid jäävad leheveebidele ja portaalidele ikkagi oluliselt alla. Pigem on kysimus ettevõtmise täielikkuses ja võrdsetes võimalustes. Mida ytleksid eestlased, kui selline ettepanek oleks tehtud vaid lätlastele ja soomlastele, ent mitte meile?

Jah, loomulikult tahab Google osa reklaamitulust endale. Kui nemad seda projekti ei tee, on tulu mõlema osapoole tulu ymmargune null. Aga kui protsessima hakatakse, saab selle raha mujalt kergema vaevaga. Eesti kirjandus jääb sama tundmatuks kui ta senini on - ja ega tema tuntus Eestis endas pole kah suurem asi. Nii et eestlaste huvi ennast reklaamida võiks olla tugevam kui Google'i huvi obskuurse keelega jamada.


P.P.S. Kui keegi ei usu, et on inimesi, kes loeks arvutist mitmesajalehelisi raamatuid, siis mina olen yks. Juba Fictionwise'ist yksi olen ostnud paarsada yllitist, pluss kõikvõimalikud muud allikad. Vaevalt ma ainuke olen. Arvestades, et suurt osa e-raamatutest saab lasta endale ette lugeda, on ilmselt ka kuulajaid hea hulk - näiteks autojuhid ja vanainimesed.

Õnneks on valik suur: kui midagi mulle sobivas formaadis ei pakuta, võtan midagi muud. Tehnilise erialakirjandusega on vahel raskusi, ent ilukirjanduse puhul töötab selline asendus ysna hästi. Neid autoreid, kelleta ma elada ei saa, on siiski ypris vähe.