Lyhike žanriteooria ajakirjanikele

Vanad kalad õpetavad ikka, et yks hirrmus tähtis lehekirjandusžanr on uudis ning selle sabas tolkneb mitu vähem tähtsat, millest näiteks olemuslugudele ja juhtkirjadele pole keegi teooriat teha viitsinudki. (Vanade kalade teadmised pärinevad mõistagi 1990ndate algusest, veel vanemad kalad ei teadnud vanade kalade arvates lehetegemisest midagi.)

Uudiseid tuleb teadupärast teha nii, et alguses on "kes-miks-kus-millal-mida" (mitte tingimata selles järjekorras), pealkiri võtab uudise sisu lyhidalt ja selgelt kokku ning pakub uut infot, juhtlõik on yhe lause pikkune ning kõik sellele järgnev on põhimõtteliselt taust, mis teksti saba poole on aina mõttetum. Ah jah, pealkirjas ei tohi olla passiivseid verbe, näiteks "olema".

Sellest õpetusest tuleneb palju imelikke tavasid. Näiteks selgitab see, miks juhtlõikudes on hirmpikad värdlaused - stilistikat ei õpeta ajakirjanikele keegi, nii et lihtsam on järgida käsulaudu formaalselt, mitte tahta sisulist selgust ja kergestiloetavust. Õnneks ei tea ajakirjanikud lauseõpetusest midagi, aga grammatikud nutavad muidugi verd.

See on vahva formalistlik skeem nagu Proppi muinasjutumasin. Skeem on tore ning töötab suurepäraselt pressiteadete ja BNSi/Reutersi laadis tooruudiste puhul, mida paraku aina vähem ilmub. Kyljepikkuse loo juures on sellega juba ysna vähe teha.

Laias laastus jagunevad žurnalistide kirjutatud tekstid lehelugudeks ja ajakirjalugudeks. Neisse viimastesse tuleb suhtuda põlastavalt, õpetavad vanad kalad. Paraku ilmub neid aina rohkem. Lehelood edastavad tõepoolest infot yhe konkreetse syndmuse kohta ning poetavad näpuotsaga tausta lisaks.

Vanasti ilmusid lehelood lehes, sest leht oli kiire, ajakirjalood aga ajakirjades, sest need olid aeglased. Nyyd on leht aeglane ja internet kiire. Paberlehe põhiväärtuseks muutuvad aina enam arutlused ja taustad, fookus nihkub uudistelt ära.

On muidugi inimesi, kes loevad näiteks aktsiahindu ajalehest. Aga aina vähem, sest järsu languse korral ei suuda nad reageerida. Enamik uudiseid on õnneks siiski veel aeglasemad, nad ei vanane nii ruttu. Ent lugejate tarbimisstruktuuris on paberlehed paigutunud teise kohta - ja seepärast vanad õpetused ei tööta. Paberuudis on aeglane, tema lisaväärtus võiks olla pigem põhjalik taust, suur ülevaatlik infograafika või kellegi kommentaar.

Tänapäeval on lisandunud kolmas žanr: veebilood. Veebis ei saa kasutada samu printsiipe kui paberlehes. Näiteks võid sa ju kõik pealkirjas ära ytelda, aga siis ei kliki sellel keegi. (Vt lugu Madagaskari presidendist, eks ole.) Lugeja tähelepanu annab ligi meelitada pealkirja kõrval oleva fotoga, aga seda pole alati käepärast. Kui kodanik juba kohal on, saab vehkida video, kysitluse või muu vilkuva ja tilisevaga.

Veebis ei ole eriti mõtet kirjutada väga pikalt. St: sa võid seda teha, kui su veebilehe struktuur on aeglane. Kui see on struktureeritud pigem ajakirjana, kui tekstid on hästi seostatud teemade ja valdkondade kaupa, nii et igal ajahetkel võib suur osa neist lugejale endiselt huvi pakkuda.

Kui su veebileht on ehitatud yles nagu Eesti veebimeedia, kus Augeiase talli täis ajakirjanikke kogu aeg uusi lugusid peale uhab ning vanad lood ajalukku pyhib, siis pole seostel, arhiivil ega pikal jutul mõtet. Põhjalik analyys toob samamoodi yhe kliki kui pisike uudisnupp - ent aega kulub sellele rohkem. Veeb soosib pigem klatšivat kui uurivat ajakirjandust. Yks Anu Saagim toob sisse rohkem raha kui kolm Madis Jyrgenit.

Teisalt ei ole veebilugu tihtipeale isegi uudis mitte. Mõni leht suisa armastab vorpida veebilugudeks iga telefonivestluses saadud tsitaadi. Aga mis uudis on kahelauseline nupsakas pealkirjaga: "Pets: Mats on lahe säga"? Siinkohal saaks muidugi vehkida kõneaktiteooriaga ning ytelda, et vahel on ka ytlemine tegu. "Ma löön su ryytliks" on syndmus kyll. Ent Petsi ja Matsi lausungid ei ole. Kriteeriumid ja rõhuasetused on teised - sellised, mida meie ylikoolides ei õpetata.

Loomulikult on liigitus lehe-, ajakirja- ja veebilugudeks pealiskaudne. Seda on ka iga muu liigitus. Loomulikult on neil oma tehnilised ja sisulised alamžanrid. Aga need on ka kirjanduses, romaanil ja romaanil on vahe. Lõppeks loeb ikkagi see, kuidas lugeja kirjutatud lugudega ning neid kandva meediumiga ymber käib. Ning ses suhtes käituvad portreed, reportaažid, analyysid ja arvamuslood suuresti yhtviisi.

Ajalehed liiguvad yha enam selle koha poole, kus vanasti olid yksnes ajakirjad. Nii nagu pole mõtet nutta taga kaotatud kuldaega, mil need kaks teisneteisest selgelt lahus seisid, pole mõtet ka uude kohta liikudes vanu reegleid kaasa võtta. Kes keskkonnas toimuvate muutustega ei kohane, sureb välja. Meediadarvinism.