Kirjandussemiootilise kynismi alused
Vahelduseks oleks päris huvitav näha mõnd artiklit, kus keelelise analyysi varal tõestataks, et kogu igipopi prantsuse semiootika ja kirjandusteaduse keerukad teooriad a la Kristeva, Derrida, Lacan jts tulenevad pelgalt autorite võimetusest end prantsuse keeles selgelt väljendada ning kõik need mõtteskeemide rägastikud omandavad mõnda Balkani slaavi keelde tagasi tõlkides imelise puhtuse, selguse ja elegantsuse. Kõiges on syydi kirjandussemiootiline bulgaroprantsuse pidžin.
***
Eelnevas on syydi David Lodge'i suurepärane raamat "Väärt töö" ("Nice work" Kersti Undi yldiselt ysna asjalikus tõlkes, v.a paar pisipaika nagu "Rhodes'i rand"), mis muuhulgas rikastas mu leksikat sõnaga proaireetiline, mille tähendust ma kyll pole viitsinud järele uurida. Arvatavasti tuleneb see isikunimest Aire.
Posts
4 märkust:
:D
huvitav, kas sa oled victor?
David Lodge´i artiklite kogu "The Art of Fiction" väga cool raamat, Rahva Raamatus Viru keskuses :D
Njah, http://en.wikipedia.org/wiki/Prohairesis ei ole just väga selgelt vist kirjutatud...
Tõepoolest.
Seal pole isegi kreekakeelset sõnakuju. Ingliskeelse vormi järgi tahaks pakkuda, et see peaks ka eesti keeles "prohaireetiline" olema. Aga Kersti Undil peaks elus leksikon kodus võtta olema, ju tal on siis õigus.
Ei viitsi ka algteksti taga otsida.
See on liitsõna, mille teise poole algusvokaal on algselt tugeva hõngusega (pro + hairesis), liitsõnas seda aga ei märgita. Liitsõnade puhul on sellistel juhtudel kaks transkribeerimistraditsiooni: s.o prohairesis või proairesis.
Post a Comment