Milliseid uudiseid me ostaksime?

Rain Kooli jutustab oma blogis Michael Jacksoni surmateate liikumisest meedias ning jõuab muuhulgas järelduseni, et nn uus meedia ei ole tänini kyllalt tugev, ohustamaks vana meediat. Inimesed on harjunud eelvalikuga, lehekyljetäie pealkirjadega, nad ei oska ega taha veel ise endale maailmameedia rootsi lauast igal hommikul taldrikutäit korjata.

Tegelikkuses soovib ikkagi veel marginaalne vähemus meist, nii meestest kui naistest, ise uudiseid veebiavarustesse ostlema minna. Ei, me oleme harjunud neid oma lävepakule tassituna saama - ja pealegi tasuta.

Eks asi on selleski, et praegused meediakanalid ei tekita erilist harjumust loetavat valida. Pigem on lootus sellel, et inimene, kes midagi lugema tuli, klõpsib veel mõnel pealkirjal või lappab ka teised lehekyljed läbi.

Et uudiseid inimesele ykshaaval myya, peaks tal olema harjumus neid valida: noppida välja just teda tõeliselt huvitavad teemad. Siis ei tööta aga paljud praegused uudisetootmisnipid. Kas mitmetimõistetav või suvalises kontekstis (libamisi) nilbusele vihjav pealkiri pigem meelitab tasulisi lugejaid juurde või peletab kõhklejad eemale? Tont seda praegu ytelda oskab, võime ainult oletada vastavalt enda kalduvustele.

Oletan, et yhekaupa myydava uudise pealkiri peab vastama võimalikult täpselt sisule. Samas peab uudises olema mingi lisaväärtus, et inimesed (keda see just isiklikult ei puuduta) ei piirduks yksnes pealkirjadega. Kuidas niisugust teksti kirjutada? Enamik ajakirjanikke seda praegu ei tea. Lehed on täis uudiseid, mis ei sisalda oluliselt rohkem infot kui pealkiri ytleb.

Põhimõtteliselt on niisugune uudis Twitteri säuts. Uudise kui toote eripära on aga, et teda ei saa myya ilma tema sisu reetmata. Kui kogu uudis koosneb yhest pisikesest faktist, ei jää pärast esimest pilguheitu enam midagi myya. Mis sa noist säutsudest ikka ostad?

Võib-olla peaks tekstid siis ikkagi olema pikemad ning avama rohkem tausta. Nii, nagu on räägitud, et pabermeedia nihkub ajaleheformaatidest ajakirjaformaatide poole, kus on pikemad käsitlused ja analyysid.

Võib-olla muutub olulisemaks uudiste hindamine sotsiaalvõrgustikus. Kui praegu mõne Eesti päevalehe veebikommentaare hinnata saab, pole sel mingit tegelikku mõtet peale klikkimise rõõmu. Skoore ei kasutata isegi kommentaaride kuvamiseks/peitmiseks (nagu tegi vist Slashdot?), rääkimata uudistest. ÄP tõstab enimloetud ja -kommenteeritud lood punase ja rohelisega esile, ent see on ka kõik. Tasuliste uudiste puhul võiks muutuda märksa olulisemaks, mida hinnatakse; hinne tähendab sisuliselt vastust kysimusele: kas selle eest tasub raha välja käia? Kui hinde arvutamisel arvestatakse hindaja isiklikku kaalukust sotsiaalvõrgustikus, kui sa võid näha, kes mingit uudist kiitnud on - seda parem. Siis võiks see ehk tõepoolest toimida.

Võib-olla saavad meediainimesed siis yhel hetkel aru, et uudiste sildistamine teemade põhjal on mitte yksnes arukas, vaid ka tähtis. Praegu lisatakse minu teada enamikus Eesti lehtedes yhe uudise alla teised samateemalised käsitsi, toimetaja isikliku mälu põhjal. Esiteks muudavad sildid teksti seostatavaks, loovad uudistele ajaloolise konteksti. Teiseks teeb see ka ajakirjaniku enda töö mugavamaks. Kolmandaks tekib siis võimalus, et ma ei osta mingilt lehelt mitte tervet igapäevast uudisepatakat alates Anu Saagimi aluspesust ning lõpetades Nigeeria börsiteadetega, vaid näiteks sildid "Elcoteq", "Eesti tuumajaam" ja "Bonzo". Selleks pean ma muidugi sildistavat kanalit usaldama - ja praeguste lehtede eristusvõime ei ärata usaldust.

Võib-olla muutub yha tähtsamaks seegi, kes uudise kirjutas. Teatud mõttes on see staarajakirjanike "tagasitulek". Mõnes Eesti lehes pole praegu kedagi, kelle nimi võiks olla kaubamärk, hea töö kindel tunnus - isegi kui yksikuid ajakirjanikke tõepoolest reklaamida viitsitaks, mitte ei peetaks neid kergesti asendatavaks kahurilihaks. Mõnes lehes on selliseid suisa mitu, ent ma pole sugugi kindel, kas nende nimed sama hästi töötavad kui mõni aeg tagasi. Kui ma aga pean iga valitud uudise eest konkreetset, iseendale kuuluvat raha maksma, tekib mul aina suurem huvi selle vastu, et kirjatykid seda ikka väärt oleks. Kahtlemata leidub ridamisi inimesi, kes maksaksid rõõmsasti Andrus Kivirähu või Madis Jyrgeni lugude eest. Aga nemad ei tee ju uudiseid.

Kindlasti on võimalik teha sellist ajakirjandust, mida inimesed tahaksid osta - isegi siis, kui paberlehed on lootusetult aeglased, teiste kanalite uudised on veebis tasuta ning keegi ei taha suurt kuhja pahna, millest pool tuleb ära visata. Võib-olla on meil isegi aimdusi, milline see ajakirjandus välja võiks näha. Edasine on katsetamise kysimus. Kes katsetab ja õpib, elab ära. Kes seda ei viitsi... kurat seda teab. Võib-olla elab kah. Aga võib-olla ei ela.

Vereraha, inflatsioon ja maata kõmri nahk

Wikipedia artikkel vererahast räägib, et Rahvasterände aegu tuli vabatmehe tapmise eest maksta 200 solidust ehk šillingit, 8. sajandi Lex Alamannorum kysinud aga peapiiskopi eest 600. Tavaline usumees maksnud 300 šillingit, ehkki kui ta löödud maha missa lugemise ajal, olnud taks 400. Ära ikka mine sotsiaalseid funktsioone häirima.

Mercia seaduste järgi 9. sajandil maksnud vabatmees endistviisi 200 šillingit, aadlimees 1200. Kuninga eest nõutud vererahaks 30 000 šillingit: 15 000 mehe eest, maksta kuninglikule perekonnale, ning 15 000 kuningavõimu eest, rahvale välja jagada. (Võiks arvata, et tol ajal oli lihtrahvas igati kuningatapmise poolt. No aga millal nad olnud pole.) Peapiiskopi hind oli tõusnud samuti 15 000 šillingini.

Siit võib teha mitmesuguseid huvitavaid järeldusi. Näiteks, et inflatsioon oli kõva ja kui ylemuste hind ligikaudu samaks jäi, läks lihtrahva nottimine järelikult märgatavalt odavamaks. Mine tea, ehk on yldse tegu hulgihinnaga. Teistpidi vaadates võib oletada, et peapiiskopid olid ohtra kyttimise tagajärjel haruldaseks muutunud ning seetõttu kerkis ka turuhind.

Iseenesest on vereraha ju teatud mõttes ypriski humaanne nähe. Midagi sellist, mida moodsal ajal "euroopalikuks" tavatsetakse kutsuda: komme mitte kõiki patuseid kohe maha lyya, vaid jätta vähemalt mingi võimalus (olgugi vaid rikastele) asi vaikselt joonde ajada. Väidetavasti suri see välja 9.-12. sajandil, kui lõunast tulnud Pyha Rooma keisririik uusi seadusi levitama hakkas. Nonde verehimu jaoks rahast ei piisanud, kõik untsantsakad ja tegelinskid tuli ikka rahva rõõmuks oksa tõmmata või dekapiteerida.

Sama Mercia seadus ytles ka, et maata kõmri nahk maksis yksnes 80 šillingit ning säherduse kõmri oma, kellele kuulus vähemalt yks nahatäis maad, 110 šillingit. Mulle tuli kohe meelde yks varasem jutt sellest, kuidas Saraatovi ja Astrahani vahel on kakssada versta maad, kus ei ela yhtegi inimest. Ainult tatarlased ja kalmõkid.

Jaapanlaseks muutudes

Vot selline lugu.

Kerli Kõiv ostab strippari lõua ära

Kui lahtiste silmadega ringi käia, leiab aeg-ajalt ikka huvitavaid uudiseid. Vaatad kõrvuti seisvaid teateid, paned kaks ja kaks kokku ning saad otse loomulikult kaheksa.

Kes tahab tasuta Õllesummerile?

Mõtlesin, et kirjutaks ykskord ka millestki populaarsest, ent täna ilmselt Õllesummeriga blog.tr.ee-s esikohale ei pääse. Või mine tea. Kumb on eestlasele tähtsam, pastöriseeritud õlu või surnud Michael Jackson?

Niisiis, soovitus janustele: minge ja mängige jänest. Täpsemalt yteldes siis märklauda värvipyssisõpradele. Tööd pole palju ja isegi palka makstakse, nõutakse vaid head fyysilist vastupidavust ning kõrget valuläve.

Mind te summeril ei näe, aga kellelegi ehk meeldib. On ju ka inimesi, kes hääletavad valimistel Võsa Petsi poolt ja loevad vabatahtlikult Delfit. Maailm peabki kirju olema.

Vägivald teeb rõõmsaks: filosoofiline muinasjutt

Mõnikord olen lähedaste inimeste pärast sedavõrd mures, et see, kui mul saab valuvaigisti otsa enne kuu lõppu ja perearsti naasmist puhkuselt, tundub yksnes õiglane.


***

Elas kord juhendaja. Yksikasju täpsustamata võib ytelda, et ta virises ja nokkis oma juhendatava töö kallal igal võimalikul ja võimatul moel. Tähtajad lendasid mööda (kui Neil Gaimani sõnu meenutada) nagu lehed kirjus sygistuules. Kulusid päevad, nädalad ja kuud. Kord ei sobinud see, kord ei sobinud too. Eile räägitu oli homseks unustatud ning aeg-ajalt urgitses juhendaja oma väikesel vastikul moel (nii, nagu ta kõigi ymbritsevate inimeste kallal ussitas), ega juhendatav juhtumisi midagi plagieerinud ole, sest, noh, omapäi kirjutamiseks olid laused liiga lyhikesed/pikad/keskmised (kriipsuta õige alla) või koosnesid sõnadest. Õhtuti pärast sydaööd pääses õnnetu ohver juhendaja juurest tulema, et öö läbi oma tööd ymber kirjutada ning hommikul varavalges taas pihta hakata.

Juhendataval yliõpilasel olid mitte yksnes lapsed, vaid ka mees. Yhel ilusal sumedal õhtutunnil kirjutas too mees meie kangelasest neljalehekyljelise artikli "Õpetajate Lehte", teise samasuguse ajakirja "Haridus", nupud kolme suuremasse päevalehte ja kahte nädalalehte, neliteist teabenõuet haridusministeeriumi, kakskymmend yheksa avaldust juhendaja töökohta ning kolm rahvalikku ballaadi internetti - viimane neist nii ropp, et see tuli avaldada anonyymselt, muidu oleks see läbi arvutivõrgu häbist punaste silmade andmemere põhja vajunud. Siis läks yliõpilase mees ja lõi juhendajat nyri esemega oimupiirkonda nii palju kordi, et ainuyksi loendamiseks olnuks tarvis tervet aritmeetika kateedrit. Ja ta nägi, et see hea oli.


***

Ja see on ainult yks näide.

Olen mitte yksnes murelik, vaid ka vihane nagu unest yles aetud lohe. Vihane mitmesuguste inimeste, asutuste, abstraktsioonide, loodusnähtuste ja maailma kui niisuguse peale. Ma ei tea, mida täpselt ma selle vihaga peale hakkan, aga kyll ma välja nuputan. Ja siis hakkab kellelgi väga, väga paha.

Igav on. Pooks mõne ametniku yles...?

Võistluses kõige nyrimeelsema meediakanali tiitlile yletab Delfi iseennast.

Delfi fotograafil tuli rõõmuga tõdeda, et vähemalt nendes riigiasutustes, mille juures tema uudistamas käis, oli tänasel nädalavahetuse ja riigipüha vahele jäänud tööpäeval töist sagimist näha küll.

Seega kahtlused, et ametnikud endale töötundide arvelt vabapäeva organiseerivad, Delfi kiire kontrollreidi käigus kinnitust ei leidnud ning asutuste parklad olid töötajate autosid täis.

Hirmsasti tahaks ilkuda ning mängida kedagi puhtväliste tunnuste alusel kottides yhiskonna valvekoera, aga kui uudist ei ole, kõlbab ka uudise puudumine uue uudise teemaks.

Mõne ministeeriumi rahvas võiks kah aeg-ajalt käia Delfi akendest sisse piilumas, kas Delfi töötajad ikka tööd teevad. St: võiks, kui neil midagi targemat teha poleks. Kui parklas seisvate autode hulk näitaks head tööd, võiks kõik riigiasutused automyygisalongidega asendada.

Eks see ole osa laiemast kampaaniast: yks võsapetsilik seltskond Eesti meedias yritab ametnike peksmisest rahvuslikku spordiala kujundada. Tykati isegi õnnestub.
Igayks teab ju, et ametnik on loomult närakas, kes tuleks vähimagi eksimuse eest yles puua - välja arvatud juhul, kui lintšija ise mingit toetust või abiraha tahab. Siis tehakse kavalat nägu: äkki ikkagi kuidagi saab? Noh, et vaataks nagu siit natuke mööda ja nihverdaks sealtkaudu kõrvalt ja...?

Pärast võetakse tõrvikud ja valged mantlid taas välja ning lastakse usinasti edasi.


***

Aga vat ei lingi. Öök.

Hirmuyhiskond

Vahetevahel kipuvad inimesed rääkima väärtustest. See on moodne jutt ja kõlab ilusti. Räägitakse väärtustepõhistest firmadest, organisatsioonidest, arengukavadest, yhiskonnast.

Mulle tundub aina sagedamini, et Eestis ongi juba väärtusepõhine yhiskond. Ma tean isegi, mis väärtus Eestit yhendab. See on hirm.

Töötajad kardavad ylemusi - mis sellest, et tööd pannakse aina juurde, tingimused lähevad yha viletsamaks ning palk langeb, kui seda yldse õigel ajal saab - mis saab siis, kui ma päriselt tööta jään? Mis siin streikimisest rääkida, pisemadki kobinad hoitakse enda teada. Selja taga muidugi kirutakse ylemusi, aga tasakesi. Ametiyhingusse astumise asemel virutatakse vaikselt töö juurest pisiasju ja viilitakse tööst kõrvale - on ohutum. Seda teevad ju kõik. Pealegi on ylemused ja juhid yhtviisi vereimejad, kes elavad töötajate tööst, lösutades oma kabinetis suure ahju peal kahe kasuka vahel ning syyes sularasva ja pekki. Aeg-ajalt tuleb neile mingeid lollusi pähe ja siis sajab ylalt alla järjekordne ymberkorraldus või kampaania. Selle vastu ei aita muu kui kannatus, taeva tujud tuleb lihtsalt yle elada.

Oma ylemusi kardavad, muuseas, ka keskastme juhid ja spetsialistid, kelle ylesandeks on töötajate töötingimuste eest hoolitseda. Muidugi näevad nad, kuidas kruvisid koomale keeratakse, ent enda töökoht on ihule ligemal. Paljud neist ei tule enam selle pealegi, et võiksid mõnele ylemuste otsusele vastu vaielda või töötajate eest seista. Ehkki nad on tegelikult ise samasugused palgatöölised kui teisedki, on nad ise seda märkamata võtnud enesekaitseks omaks juhi või omaniku seisukohad. Nad ei saa enam aru, et selles võiks olla midagi imelikku. Ja kui ylemus konkreetset töölõiku ei tunne ning nõuab midagi absurdset, on keskjuhil kergem see rumalus ära teha või ärategemist teeselda, kui hakata vastu vaidlema. Muidu saad märgi kylge ja teadagi, mis sellistega juhtub.

Ylemused kardavad omanikke - kes teab, mida nood jälle tahavad. Ent ylemusel on mõndagi kaotada. Nii ehitatakse savijalgadel prognoose ja eelarveid, mis näitavad ettevõtte sirget teed helgesse tulevikku. Tõsi, aeg-ajalt tuleb reaalsus jälle myrtsuga tuppa ning koondamised ja kärped on seda valusamad, mida kauem neid ignoreeriti - aga selle saab alati keskastme juhtide kaela lykata. Arukas tippjuht ei seisa kunagi koondatavatega silmitsi.

Lisaks kardavad juhid ka alluvaid. Seepärast peljatakse ametiyhinguidki. Keegi ei tea, mida töötaja teeb, kui talle tõepoolest vaba voli anda. Midagi head see ometi olla ei saa. Sestap on kindlam jälgida aegsasti kirjavahetust ja poetada maja peale laiali turvakaameraid. Selge on see, et iga töötaja eesmärk on ahnitseda firma kulul võimalikult palju hyvesid ning lõpuks firma pankrotti ajada. Tema, ullike, ju laiemat plaani ei näe.

Omanikud kardavad majandust, mis on yks suur ja mõistetamatu loom - ega keskmisel firmaomanikul pole mingit põhjust olla intelligentsem kui keskmine töötu. Enamik saab aru, mis toimub ettevõttes, kui nad selle igapäevasesse tegevusse piisavalt nina topivad. Tõsi, selle käigus ajavad nad juhid (ja nood omakorda keskastme juhid) aruandlusega hulluks, ent seda ei pane keegi enam tähelegi. Nii on ju kombeks. Välismaiste omanike kohta (ja skandinaavlastele kuulub teadupärast pool Eestit) räägib rahvasuu ammugi, et rootslane peab inimeseks ainult rootslast - seepärast käituvatki Skandinaavia ettevõtted meretagustes maades hoopis teisiti kui kodus.

Lisame tööhirmudele muud kohaliku yhiskonna hirmud.

Eestlased kardavad venelasi. Kes teab, mida nad jälle ette võtavad? Suvaline väljanägemiselt täiesti mõistlik eestlane võib hakata keset päist päeva kisendama, et kõik venelased on kaabakad ja varganäod ning kuigi ta nendega koos töötab või samas majas elab, tahaks ta tegelikult kõik tiblad maha lasta. Mõni selline, muuseas, on venelasega abieluski. Sama hirmu leebema vormi all kannataja tõstab tööotsijate CVde kuhjast kõrvale kõik Mihhailid ja Viktorid. Ta ei tea isegi väga täpselt, miks. Ta pole seda kunagi kellelegi otsesõnu põhjendama pidanud - kõik eestlased on võtnud seda loomulikult. Kuskil tema sees pesitseb ebamäärane ebamugavustunne, mida ta kindlasti yhelgi juhul hirmuks ei nimetaks.

Venelased kardavad eestlasi. Kardavad, et diskrimineeritakse. Kardavad, et otsused tehakse yle nende peade. Kardavad, et eestlased ajavad oma salakeeles mingeid kurje asju nende selja taga; et suurem jagu Eestit arutab, mida venelastega teha, just nagu neid endid siin olemaski poleks. (Nojah, nii see ju ongi.) Ja ega venekeelne meedia kah eestlaste maailmast kuigi palju räägi, sest - olgem nyyd ausad - Eesti venekeelsete ajakirjanike eesti keele oskus on keskeltläbi ning laias laastus sama vilets kui Eesti eestikeelsete ajakirjanike vene keele oskus. Kumbki istub omas nurgas ja on kahtlustav, netikommentaatorid aga väljendavad sama tunnet otsesemalt ning sõimavad. No mis sa sellisest lehest loedki, kus sind muudkui sõimatakse?

Erasektoris töötajad kardavad, et kõik teised elavad nende kulul. Seepärast ongi saanud kenaks kombeks igal võimalusel ametnikke peksta. On ju teada, et igal ametnikul, töötagu ta siis riigiaparaadis või omavalitsuses, on hiiglaslik palk, avar ja rikkalikult sisustatud kontor, luksuslik ametiauto, ohtrad lähetused Egiptuse kuurortidesse ning hulk teadmata mõnusid ja lisatasusid. Minu raha eest!

Hariduseta inimesed kardavad harituid. Mida need yliõpilased mässavad? Katsugu ise kordki tööd teha, kyll nad siis näevad, mis maitse on tõelisel elul! Misasja nad seal koolis kogu aeg passima peavad? Hobusevargaks tänapäeval enam ei õpita, aga mõte jääb muidugi samaks. Miks kysivad riigilt raha mingid purkis...uvad kunstnikud ja rahvustelevisioonis ropendavad kirjanikud? Kes nad sellised on, et me neile maksma peaksime? Teadlased on muidugi alati kahtlased, olgu nad siis punaprofessorid või muud karva rahva, riigi, rahvuse vms reeturid.

Ajakirjanikke kardavad kõik. Misasja nad susivad kogu aeg? Kirjutavad mingi jama kokku ning mina jään tööst ilma või lähen pankrotti. Niikuinii nad midagi ei jaga ja laimavad kogu aeg! Miks nad midagi positiivset ei kirjuta? Miks nad yldse olemas olema peavad?

Rohelised kardavad kliimamuutust. Me ei tea täpselt, mismoodi see töötab või millal kõik ennustustes loetletud koledad asjad juhtuvad, ent maailma lõpp ei ole enam kaugel. Mis on olulised ja mis väheolulised faktorid? See kõik on liiga segane, et jõuaks ise kogu materjali läbi lugeda ning oma peaga otsustada. Kergem on teha kisa seal, kus miski silma torkab: korsten tossab, traktor haiseb, järelikult paha! Vaiksemad asjad nii väga silma ei torka ja pole järelikult kuigi tähtsad. Mõne arvates on ka juba liiga hilja. Neil on alati kaasas valge lina, mille vana anekdoodi õpetust mööda saab vajalikul hetkel ymber võtta, et organiseeritud korras surnuaia poole roomama hakata.

Majandusinimesed kardavad rohelisi. Mis kuradi reostusest ja saastemaksudest nad räägivad, nende nõudmiste peale lähme ju kõik pankrotti! Niigi on raske. Kas nad siis aru ei saa, et kui tööstust arulagedalt taga kiusatakse, pole kellelgi tööd ega leiba? autot ja telekat tahavad kõik, suur palk meeldib igayhele, aga kust see siis tulla saab, kui iga soovija majanduse kallal susserdada võtab? Pealegi ytleb juba vanasõna, et solgisurma pole keegi surnud.

Poliitikud kardavad maailma. keeltega on meil, nagu on - mõnel natuke on ka, kuid enamasti siiski mitte nii väga. Maailm on suur, kuigi paljut sellest tunda ei jõua. Enamik aega kulub pealegi kodumaistele mängudele, eneseharimiseks enam kuigivõrd aega ja jaksu ei jää. Ehkki nyydseks on siginenud juba uus põlvkond noorpoliitikuid, kes juba keskkooli ajal parteilist karjääri alustasid ning päevagi apoliitilist tööd teinud pole, on suurem jagu kõrgemat kihti ikkagi vana aja inimesed. Pealegi on poliitika juba Euroopa tasemel Eesti omast täiesti erinev, meie käest aga ei kysi seal keegi midagi. Õigupoolest tehakse Olulised Otsused alati kuskil mujal ja meil puudub nende yle igasugune kontroll. Halvemal juhul ei saa me neist arugi enne, kui on hilja. Sellest siis ka hea tava teha aeg-ajalt nägu, et mõisasaks on loll ja matsikeelt ei mõista, ning arutada Eesti meedias valjult, kuidas saaks sakstele tynga teha ja Euroopa direktiividest mööda nihverdada.

Jah, olukord tööturul ning kogu majanduseski on sant. Ja mul pole mingit põhjust uskuda, et see nii pea paremaks läheks. Aga yleyldine paanika teeb selle veel hullemaks, sest see ei luba teha inimestel mõistusepäraseid otsuseid.

Mis ajab inimese peast ogaraks? Toores, elajalik hirm. Inimesed reageerivad sellele erinevalt. mõni poeb nurka ja niutsub. Mõni muutub agressiivseks. Mõni rahmeldab ja teeskleb tublidust. Mõni tardub, tõmbab pea õlgade vahele ja teeb näo, et teda pole olemas - äkki siis ei märgata, ehk läheb oht seekord mööda. Nii tehaksegi tööd aina viletsamalt, juhitakse yha paanilisemalt, töötud aga vaheldumisi rahmeldavad või annavad alla ning jäävad istuma, käed jõuetult rypes.

Hirm nakkab. Kuula, mida inimesed räägivad: tänaval, bussis, tööl, kohvikus, kõrtsis. Kuula nad ära ja vaata neile silma. Mida sa seal näed?

Hirmu.

Kurat, kaua võib?

Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.

Pärsia kirjad 4: Poliitika kui nuhtlus

Imetabaseid lugusid juhtub Pärsiamaal. Eks ole juba Nizami kirjutanud: "Tõesti, kaunis Pärsia on imedemaa! Mida kõike siin kyll ei juhtu! Ja mis ei juhtu Pärsias, juhtub kusagil mujal."

Toimusid meil siin hiljuti väljamaasaadikute valimised. Pärsias on nimelt komme selgitada yldrahvaliku hääletusega rahva halvimad pojad ning saata nad kopsaka elatusrahaga mõneks ajaks maalt välja - las õpivad ilma ja inimesi tundma, virelevad võõrsil ning tulevad paranenud iseloomuga koju tagasi.

Yks valimiste käigus paraku tundmatuks jäänud mesilasekasvatajate selts otsustas, et kõige parem viis enda kandidaate reklaamida on trygida kõigile võimalikele yritustele ja seal kõnelejatest yle karjuda.

Istuvad koos, ytleme, Shirazi kaamelikasvatajad. Yks pika halli habemega mees seisab parasjagu teiste ees pysti ja kõneleb sellest, kuidas kõige paremini kaamelite kõhukinnisust ravida. Järsku plurtsatab rahva ette mesilasekasvataja just nagu kaameli tagumikust lennates ning hakkab röökima: tulge meite õuele kaema, kuidas mesilinnukesed õielt õiele kalpsavad, siis oskate õigesti valida ja ka kaamlikasvatamine läheb teil edaspidi tyki maad säädsamalt!

Koosviibijad yritavad mehikest korrale kutsuda, too lärmab aga muudkui edasi. Vestlus soikub, võõrast peletatud kaamelikasvatajad mõtlevad juba laialiminekule. Yks mees, kes kaamelite kõrvalt kodus ka mesilasi peab, vabandab siiski oma kaasharrastaja eest ning noomib toda võõraste asjadesse mitte sekkuma.

Kus tahes maailma punktis hakkaks tyytu piniseja selle peale häbenema, tunnistaks oma viga, katkuks natuke rahva ees juukseid ning ei roniks enam sinna, kuhu teda pole palutud. Igal pool mujal, ent mitte meil, Pärsias!

Selle asemel tormab tubli mesilasekasvataja-propagandist halati lehvides mesilasekasvatajate seltsi ning nõuab, et mesilasekasvatajate omakohus otsekohe ning vastuvaidlemata otsiks välja, kutsuks enda ette, mõistaks syydi ning tõmbaks oksa selle häbematase võllaroa, kel jätkus jultumust mesilasekasvatajate seltsi, seltsi programmilisi seisukohti, seltsi maja katuse kylge kinnitatud platvormi ja seltsi propagandiste teadvalt, tahtlikult ning pahatahtlikult kritiseerida, kahjustades seltsi valimiskampaaniat, huve ning mainet.

Enda arvates käitus lärmaja nimelt tundlike kaamelikasvatajatega äärmiselt delikaatselt ning tykk aega pärast masendunud kaamelikasvatajate esitatud vabandus rikkus kõik tema õilsad pyydlused. Seepärast ongi nyyd tema ylim soov ja tahtmine, et patustanu volitatud kohtuametniku poolt linnaplatsil läbi sõimataks, yles poodaks, neljaks kistaks ning temal ja ta suguvõsal seejärel keelataks niihästi mesilaste kui ka kõiksuguste mesilasesarnaste olevuste kasvatamine.

Tõepoolest, õigus oli meie sõbraliku naabermaa kunagisel valitsejal, õndsal Harun ar-Rašidil, olgu Taevas tema vastu armuline, kes korraldas suure avaliku konkursi oma suurvesiiri kohale, lasi soovijail turuplatsile koguneda ning seejärel igayhele nelikymmend piitsahoopi välja mõõta. Ilma poliitika ja poliitikuteta muutus elu kuldses Bagdadis õndsalikuks ning toda kaunist aega meenutab rahvas siiamaani heldimusega.

Maailm muutub mitmekesisemaks

Eks sel ole kahepidiseid mõjusid. Inimesed õpivad palju uut ja huvitavat, harjuvad uute asjade ja inimestega, nende maailm muutub suuremaks ja põnevamaks. Samas ajab uute asjade tulv pea sassi ning tekitab segadust.

Põhja-Iiri parlamendis on poliitik nimega Anna Manwah Lo (盧曼華), kes valiti sinna 2007 Lõuna-Belfastist. Syndinud Hongkongis, ametilt sotsiaaltöötaja, usu poolest taoist ning elanud Põhja-Iirimaal yle 30 aasta. Väidetavalt ainus hiinlane (või ka ida-aasialane) kõigi Britimaa kohalike ja yleriiklike parlamentide peale yldse. Ei, noh, väga lahe ju.

Teisest kyljest mainib Guardian teda artiklis, mis räägib rassistlikest rynnakutest Belfastis. Paraku ei saa ma täie enesekindlusega ytelda, et sain aru, keda siis õigupoolest rynnati. Pealkiri ytleb kyll suhteliselt selgelt, et "Romanian race attack victims housed for own safety in Belfast sports centre: Up to 20 families moved by police after rally in support of eastern Europeans targeted by youths throwing bottles". Nii et siis rumeenlased? Aga sama tekst ytleb ka nii: "Belfast's lord mayor, Naomi Long, said the repeated attacks on the Roma families close to the university district had brought shame on the city."

Saa nyyd siis aru. Arvaksin, et inimesed ei oska moodustada omadussõna etnonyymist Roma ning mõtlevad tegelikult mustlasi, ent lõpuks räägitakse ikkagi Rumeeniasse tagasi minekust: "One of the women who took shelter in the church, and who did not want to be named, said she had feared the attackers had come to kill her and her family, and she now wanted to go back to Romania."

Mnjah. Segadus on inimeste peades, olgu nad siis tavalised nolgid või ajakirjanikud.
Jama, jama. :(

Pyha Jyri Panga armee

Yks Napoleoni esivanematest - Francesco Buonaparte, hyydnimega Maur - teenis Pyha Jyri Panga (Banco di S. Giorgio) armees palgasõdurist ratsaarbaletistina.

Uurisin Naomi Noviku alternatiivajaloolise romaaniseeria "Temeraire" tausta. Kui olin jõudnud La Grand Armeé struktuurist, sissetungist Inglismaale ja Ulmi kampaaniast yle kõikvõimalike vormi- ja pidurõivaste revolutsiooniaegsete ja -järgsete poliitikute, nende armukeste ning Napoleoni järeltulijate ja eelkäijate kaudu selle teadmiseni, leidsin, et on viimane aeg magama minna.

http://en.wikipedia.org/wiki/Napoleonic_Wars
http://en.wikipedia.org/wiki/Ulm_Campaign
http://en.wikipedia.org/wiki/La_Grande_Armée
http://en.wikipedia.org/wiki/Shako
http://en.wikipedia.org/wiki/Casquette_d'Afrique
http://en.wikipedia.org/wiki/Kepi
http://en.wikipedia.org/wiki/Adrian_helmet
http://en.wikipedia.org/wiki/Stahlhelm
http://en.wikipedia.org/wiki/Pickelhaube
http://en.wikipedia.org/wiki/Custodian_helmet
http://en.wikipedia.org/wiki/Top_hat
http://en.wikipedia.org/wiki/Incroyables_and_Merveilleuses
http://en.wikipedia.org/wiki/Paul_François_Jean_Nicolas,_vicomte_de_Barras
http://en.wikipedia.org/wiki/Joséphine_de_Beauharnais
http://en.wikipedia.org/wiki/Hortense_de_Beauharnais
http://en.wikipedia.org/wiki/Napoleon_II
http://en.wikipedia.org/wiki/Sebastiano_Nicolo_Buonaparte

Wikipedia: vaheta oma aeg tarbetute teadmiste vastu! Seda keskendumishäirega inimesed ostaksid.

P.S. Ei viitsi praegu linke panna.

Teooria ja praktika

Andrei Hvostov ja grupp teisi toredaid inimesi tahavad anda lapsevanematele valimistel laste arvu järgi lisahääli.

Vanemad hoolivad oma lastest. Nad teevad oma laste tulevikule mõeldes parima valiku. Tulevikku suunatud valiku. Lapsesõbraliku.

Nii lihtne see ongi.
Ma tean, kriitikud ütlevad, et ei ole lihtne. Et on õudselt keeruline. Põhiseaduse muutmine nimelt.
Kui eesti rahvas ei taha hääbuda ega välja surra, siis pole miski keeruline.

Põhiseaduse muutmine ei ole keeruline, selle jaoks on ettenähtud protseduurid.
Elu on keeruline. Selle jaoks protseduure pole.

Kas lastekodu juhataja hääletab kõigi lastekodu laste eest?
Kas erikooli saadetute eest hääletavad endistviisi nende vanemad?
Kas hääleõigus kuulub yhte komplekti teiste vanemlike õigustega, mida saab kohtuotsusega ära võtta? Ja kuhu ta siis läheb?
Kas lapse eest saavad yhe hääle lisaks mõlemad vanemad või peavad nad omavahel otsustama, kumma kätte hääl jääb? Kas see võib eri valimiste vahepeal muutuda?
Kui isa ema maha lööb (või vastupidi), kas ta saab siis hääle endale?
Kui vanemad lahutavad, kas laste hääled jagunevad vastavalt sellele, kumma juurde lapsed jäävad? Või sõltub see sellest, kas mõlemad endiselt nende kasvatamisega tegelevad?
Kui lahutuse järel jäid lapsed yhe vanema juurde ning teine nendega enam suurt tegemist ei tee, esimene aga leiab uue elukaaslase, kes põnnidega tõepoolest tegeleb, kas too siis ka mõne hääle saab?
Mis saab lapse häälest, kelle vanem(ad) näiteks välismaal või muidu kaugel tööl on ning keda tegelikult kasvatavad vanavanemad?
Aga kui nad kasvavad ise, ilma kõrvalise abita?
Mis, muuseas, saab tänavalaste häältest, kelle vanematelt juhtumisi pole vanemlikke õigusi ära võetud?
Pedofiil, eks ole, hääletab enda laste eest kuni syydimõistmiseni kõrgeimas kohtuinstantsis või hetkeni, mil ta loobub edasisest apelleerimisest?
Aga kui asi lahendatakse kokkuleppemenetlusega, nii et pole ei otsest syydi- ega ka õigeksmõistmist?
Mis juhtub vabaabieludega? Kas laste häältest saab uus meetod, millega saab survestada inimesi peremudeli suunas, mis pole juba ammu valdav mujal kui kristlike konservatiivide märgades unistustes?
Eestis samasooliste abielusid teadupärast ei tunnistata. Kui siia peaks aga kolima (ja kodakondsuse omandama) mõni seesugune abielupaar riigist, kus neil on õigus niihästi abielluda kui ka lapsi kasvatada, kas neid sunnitakse siis lahutama ja yhelt võetakse lapsekasvatusõigus ära?

Mis saab juhul, kui valimised toimuvad 1.-4. juulil ja lapse 18. synnipäev on 2. juulil, ei hakka ma isegi kysima. Sellele on niikuinii juba praegu protseduuriline lahendus olemas ning niivõrd kui mina selle maailma mõtteviisi tean, fikseeritakse vanus mõnda aega varem. See tähendab yksnes, et teatud asjaoludel saavad ka 18aastase eest hääletada tema vanemad.


***

Ei, ma ei ole Hvostovi mõtte vastu.
Ei ole ka poolt.

Ma kahtlen selle kohandatavuses reaalsusega. Ma arvan, et kui vanemahäälte projekt mingisugusel kujul läbi suruda õnnestub, ei sobi see tegeliku eluga oluliselt paremini kui ykskõik milline muu tykk seadusandlust, mis teoreetiliselt ilusa idee põhjal yhiskonda muutma peaks. Vanemahyvitis, lastetoetused, miinimumpalk, töötutoetus... nende kõigi kohta võib ohates nentida, et need on paremad kui mitte midagi. Aga mitte alati ja kõigi jaoks.

Riigimehhanismi kaudu kehtestatud seadused ei yhildu õigluse kui (suuresti intuitiivse) filosoofilise printsiibiga põhimõtteliselt mitte kunagi.

Viimaste päevade tähelepanekuid

Elu lihtsaks teha on hämmastavalt keeruline, seevastu on masendavalt lihtne muuta oma elu keeruliseks. Sealjuures võib eelmises lauses kasutatud määrsõnad omavahel vabalt ära vahetada, kuna nii hämmastus kui ka masendus on mõlemal puhul võrdselt kohased.


***

Praeguseks on Descartes'i "Meditatsioonide" arv yletanud tema eluaegse vähemalt kolmekordselt.


***

Kerge kylmetushaigus ei erine olemuslikult pohmellist: mõlema puhul on enesetunne halb, mõtlemine ei edene ning väikesest napsist on mõõdukal määral abi.


***

Kuna kõige lihtsamatele eestikeelsetele viidetele algtekstiliste vastete leidmine on kõige keerulisem, on mõistlik, arukas ja praktiline kirjutada teaduslik artikkel vastavalt olemasolevatele, õigeaegselt väljanuhitud viidetele.


***

Olen uudiste suhtes agnostik. Ma kahtlen uudiste olemasolus ning arvan tykati, et me ei saagi iial teada, kas neid on või pole.

Võib-olla usun ma - parimalgi juhul kyll ebakindlalt - vanistesse.


***

Pyhapäeva öösel vastu esmaspäeva pannakse hiljemalt kell 12 kinni kõik need Tallinna kõrtsid, mille lahtiolekuajad internetis kirjas on. Et 12 läbi viis minutit veel kann õlut saada, peab sul olema siseinfot. Väike vastikult kodanlik maailm ei soosi juhet kokku ajavat öötööd, ehkki paistab seda aeg-ajalt nõudvat.
"Pähh ja pöhh," ytles admiral Õllekõht.

Suletud ustest, moodsast meediast ja infotarbimisest

Veel yks koht kuulutas, et tahab lugejailt seda ja teist ja kolmandat. Antud juhul pääseb blogi lugema kyll ilma paroolita, ent kommenteerimiseks tuleb tekitada endale Twitteri konto.

Olen rõõmuga nõus, et iga konto, mille olemasolu mult nõutakse, rikastab mu maailma. Paraku olen juba nii rikas, et rohkem ei soovi, aitäh. Töötab sama mehhanism, mis läks rõõmsa raginaga käiku Aavo Koka kolumnide puhul EPLis: kui Kokk hakkas tahtma, et iga lugeja lugemise erakirjas välja vabandaks või paberlehe telliks, loobusin nende lugemisest.

Eks sarnane efekt toimib ka kõiksugu kolimiste korral. Blogidest, mis yhest kohast teise ja kolmandasse kolima hakkasid, olen kaasa läinud umbes kahega. No ei jõua, eks ole. Amet nõuab niikuinii rohkemast infost läbisumpamist kui vaimsele tervisele hea oleks. Blogikeskkonnad on leiutanud täitsa kenad mehhanismid yksteiselt blogide ylelöömiseks, ent ilmselt mitte sama häid lahendusi ymbersuunamisteks. Õnneks on enamiku minu listist kadunud blogide autoritel minust kui lugejast siiralt kama või isegi rõõmus meel.

Moodne maailm on infot täis ning selle tarbimine fragmenteerub yha. Seda võib näha kas või tollesama Twitteri menust, mis pole muud kui ADHD kehastus programmina. Miljonid inimesed on vabatahtlikult valmis pyhendama suure osa tagastamatult kuluvast ajast teadete jälgimisele, mis enamjaolt ei sisalda yldse mingisugust infot, rääkimata selle systeemsusest või kvaliteedist. (Hiljuti nõudis yks kommentaator siinsamas, et keskendumisraskustega inimesed ei tohiks lapsi saada. Hea lahendus maailma iibeprobleemidele, tõepoolest.)

Mul pole vähimatki infopuudust. Kui mõni Eesti suurtest ajalehtedest peaks suletama kõigile, kes seda ei telli, suudaksin ma selleta kenasti ära elada. Kui sama peaks juhtuma kõigi Eesti lehtedega - noh, ma tunneksin ehk neist mõningat puudust oma töös, ent kyllap sellele miski ametlik lahendus leitaks. Kui minu ees sulguksid kõik moodsa maailma infokanalid, tunneks ma võõrutusnähtudele vaatamata kyllap ka suurt kergendust: mu eluase on paksult täis suurepäraseid raamatuid, mis ootavad lugemist.

Olen suurima rõõmuga valmis vahetama Twitteri Päevalehe vastu, Päevalehe Guardiani vastu ning Guardiani, noh, näiteks John Irvingi või Provence'i truvääride või Li Tai Bo vastu. Soovitavalt originaalis, kui mulle juba keeleõppeks vabalt aega antakse. Armsad meediapakkujad - valik on teie.


P.S. Sõber nentis, et paberlehtedest loobudes olid võõrutusnähud alguses ysna tugevad. Nõus, ehkki minul leevendasid neid toimetuses vedelevad lehevirnad. Lõpuks ent märkasin, et ma pole neid ammu puutunud. Kergem sai.

Ajakirjadest, mille sisu veebis ei ole, ei tea ma enamasti midagi. Lehtedest samuti. Artiklid, mida soovitatakse paberlehest lõpuni lugeda, jäävad minust lugemata. Isegi kui mul leht käepärast on, pole mul huvi neid yles otsida. Päris maailm on palju huvitavam kui ajakirjandus. Inimesed liiguvad mööda tänavaid, sirelid õitsevad, part viib oma pojatutsakad ujuma ning kusagil naeratab ilus tydruk.

Kogu Eesti baudleriseerimisele!

Ekspress kirjutab, et luulesaate tõttu, kus ilus tydruk Maarja Kangro ja räppar Kaalike suust suisa roppust ja rõvedust välja ajasid, hakatakse ETVs edaspidi hoolikamalt jälgima, mida laste kuuldes eetrisse lastakse.

Loodetavasti vaadatakse siis kõik lindistatud luulesaated ning muu kahtlane element hoolikalt läbi ja asendatakse koledad kohad piiksudega. Kujutate ette, kuidas Maarja Kangro esinemise ajal kargab järsku kaamera ette suur kollane Selveri tibu, kes karjub "PIIKS"? Mina juba kujutan.

Veel parem on muidugi sellised saated yldse käibelt kõrvaldada. Et edaspidi eksitusi ei juhtuks, on kindlam need ka arhiivist kustutada. Samuti võiks otsesaated edaspidi lindistada, et välistada kahtlased kontrollimatud repliigid stuudios. Hääletuste korral suudab EMOR kahtlemata varustada produtsente usutavate numbritega.

Samas tasuks probleemi vaadelda laiemalt. Näiteks jagatakse paljudes koolides õpilastele klassis kasutamiseks õigekeelsussõnaraamatud - olgu või yks mitme peale, kui igayhele ei jagu. Mis aga varitseb meie kirjakeele pyhakirjades? Ikka needsamad rõlgused. Vaadakem näiteks 2006. aasta õssu lehekylgi 999 (I veerg, alt 10. sõna), 596 (I veerg, ylalt 9. sõna), 1066 (II veerg, ylalt 11. sõna), 665 (II veerg, ylalt 8. sõna). Hirmus, eks ole?

Kahtlemata ei tohiks niisugused koledused kuuluda yhegi lapse, veel vähem aga haritud täiskasvanu sõnavarra. Kas säherduste rõlguste levitamiseks raisataksegi siis maksumaksja raha Eesti Keele Instituudi peale? On aeg sellele otsustavalt vastu astuda.

Tööpõld on muidugi lai. Mõelgem kujudele, mis "kaunistavad" meie parke ja väljakuid; maalidele ja skulptuuridele, mida "kunsti" nime alla muuseumides eksponeeritakse; raamatutele, mis reostavad meie raamatukogusid ja määndavad õitsva noorsoo illikest hinge! Igatahes, härrased seltsimehed, ma ytlen: aeg kutsub meid tegudele! Käärid pahemasse, viigilehed paremasse kätte ja - rynnakule! Võitlusse puhta Eesti eest, kus Vanemuine saab rahus kannelt tinistada ning Kalevipoeg kergejalgse saarepiigaga "Tuljakut" tantsida! Isamaa ei unusta meie teeneid!

Kasvatamatute jõnglaste probleem

Tiia mõtiskleb selle yle, mida teha jõnglastega, kes pole nähtavasti teragi kasvatust saanud ning koolis yleyldse mingisugusestki korrast kinni ei pea.

Järgnev on ränk üldistus, kõik pered kindlasti ei ole sellised, aga- tänapäeva vanemad väsivad lastest kiiremini kui enne, see on fakt.
Ebakindlus oma kasvatusoskustes on suur. Lastele otsitakse harrastusi, ise ollakse tööl või oma harrastustes kinni. Ebakindlus töö, majanduse jm. suhtes kajastub ka pereellu.

Eesti kohtutes pole lapsevanematelt vist veel lapse tutistamise eest trahvi välja mõistetud, õpetajatel on jama aga juba rohkem kui rubla eest. Lahendus? Kodu ja lapsevanem tehku on tegemata tööd.

See kõik on yliväga õige ja tore. Mind hakkas huvitama aga muu. Ma olen ise emotsionaalselt labiilne ning kaunikesti inimpelglik, samas leidub minust märksa hullemaid. Kuidas peaks ADHDga, hyperaktiivsed ja keskendumisvõimetud yliemotsionaalsed lapsevanemad suutma oma ADHDga, hyperaktiivseid ja keskendumisvõimetuid yliemotsionaalseid lapsi aeglaselt, rahulikult ja metoodiliselt aeglasteks, rahulikeks ja metoodilisteks kasvatada?

Kodanlased

Pikki aastaid mäletasin, et keegi laulis eesti keeles yht Jacques Breli lugu, mis oli vaimukas ja elutark. Prantsuskeelne nimi on sel "Les Bourgeois", eesti keeles arvatavasti siis "Kodanlased". Aga kes, millal, kelle tõlkes ja kust seda uuesti kuulata saaks?

Eile tuli see kord yle pika aja jutuks. Istusin nyyd maha ja guugeldasin. Natuke sedapidi, natuke todapidi... voilà!

Kõigepealt myyb tore muusikapood muusika24.ee kunagist eestikeelset versiooni Henry Laksi ja Eesti Raadio kontsertorkestri esituses. MP3-fail maksab 12.90, vana loo kohta igati mõistlik hind.

Siis - ehkki Laksi versiooni kahjuks Youtube'is pole, laulab sama lugu seal Karl Kena. Tõsi, ta jääb Laksist umbes sama kaugele kui Laks Brelist, ent pole ometi teps mitte paha.



No ja kõige lõpuks on seal muidugi Jacques Brel ise. Brel on... Brel. Teadagi.



Armastan irooniat, sealhulgas eneseirooniat.

Google ytleb, et keegi on torganud selle laulu ka prantsuse keele gymnaasiumiõpikusse. Gymnasistid, kõigi revolutsioonide odavaim kahuriliha ja toormaterjal, oskavad kahtlemata hinnata kodanluse kallal ironiseerimist. Lõppu kardetavasti siiski mitte, sest noored teavad ju alati: meiega nii ei juhtu.

Nojah.


***

Yhtlasi tervitame selle lauluga Rakvere punklinnapead Andres Jaadlat.

Jaburdamine läheb aina raskemaks

Pärast Urve Palo laialisaatmist tegeleb
* integratsiooniga kultuuriministeerium
* väliseestlastega haridusministeerium
* represseeritutega regionaalminister.

Tule taevas appi, nagu ytleks härra peaminister.

Represseeritud elavad meil teadupärast kõik yhes regioonis, väliseestlased on harimata ning venelased on teatav liik koorilaulu.

Sellises riigis keeldun mina Haige Mõistuse Syndikaadile libauudiseid tootmast. Ei ole võimalik! Ma võiksin kaevata valitsuse kohtusse ärimudeli rikkumise ning ränga moraalse kahju põhjustamise eest mittetulundusorganisatsioonile. Libauudiste tootmine on meediasektori tähtis ja suure ekspordipotentsiaaliga haru, mille tahtlik saboteerimine ei tohi jääda karistuseta.


***

Väljavõte tänastest uudistest:

* Tallinki laeval syndis laps
* Aivar Riisalu on inimestele psyhholoogi eest
* Tšehhi siseministri kabinetis rippus Dzeržinski pilt
* Vladimir Putin arvustas kunsti
* Ilmateadete ettelugeja ennustab ilma
* Pärnus jäi vahele voblavaras
* Elvas ei saanud kaks kaaki makivargusega hakkama
* LHV õpetab põletama maksumaksjate raha
* Haiglaõde põhjustas vangile 55-tunnise erektsiooni
* Muammar Gaddafi pystitas Rooma parki beduiinitelgi
* Vang otsis kohtu kaudu oma jalatseid taga
* Saarlased saadavad oma prygi mandrile
* Holokaustimuuseumis puhkes tulevahetus
* Litsentsita taksod nimetavad end juhiga sõidukirendiks

Me elame koomiksis.

Padari trammipeatus ja yldine muretus

Vana sõber närvivalu tuli tagasi ja täitsa tõsiselt kohe. Nii et pidin käima tohtri man, kes kirjutas megaliitehitise nimelist valuvaigistit ja miskit, mis olla mitte unerohi, vaid unesoodusti. ("Soodustab une esimest faasi.") Soodustas jah, pärast kymmet tundi und tahaksin teist kymmet veel.

Noh, hakatuseks on seegi hea tulemus, sest neuroloogi juurde olla paari-kolmekuised sabad. Ja tont teab, kaua siis veel uuringud võtavad. Vähemalt kannatab senikaua elada, ehkki maailm kipub pisut psyhhedeelseks. Eile avastasin näiteks, et Tallinnas on Padari trammipeatus. Ja täna hommikul pyydsin kallata kohvipulbrit lillevaasi. Ei olnud eriti mõistlik mõte, see on palju pisem kui mu tavapärane kohvikruus. Sealt oleks siis espresso saanud.

Ah, eks inimene harjub kõigega. Loodetavasti ei ole lähemal ajal artiklid palju veidramad kui tavaliselt. Mina seda ju märgata ei saa, pole mõtet muretsedagi. Isegi ilm läks akna taga ilusaks, teen töö valmis ning lähen jalutama.

Lennunduse rõõmud

Seoses uudisega British Airwaysist otsisin, mis oli tolle toreda lennufirmaseriaali nimi, mida Eestis yksvahe näidati - vist umbes 1995. "Yhe miili klubi", selgus. Inglitsi "Mile high". Kurjad keeled räägivad, et firma olla Virgin Airwaysi pealt maha tehtud. Noh, seda lõbusam.

Otsingute käigus avastasin aga õigel ajal kahe silma vahele jäänud pressiteate, mis mulle sedavõrd meeldis, et otsustasin ta omalt poolt veel kord yles riputada. Loodetavasti tundmatu autor ei pahanda - pressiteated ju levitamiseks ongi.

Avaldan muutmata kujul, ortograafiaõpikud palun saata Estonian Airi.

Otsustavad muudatused lennufirmas
1. Aprill 2009 - 7:53
Seoses kestva majandussurutisega on Estonian Airi juhtkond teinud mitu olulist otsust, mis puudutavad nii ettevõtte töötajaid kui ka reisijaid.

MUUDATUSED ETTEVÕTTES

Järjekordne pilootide koondamine
Alates 15. maist koondatakse kõik autopiloodid. Koondatud autopilootide koormus jagatakse ära lennuki kapteni ja esimese ohvitseri vahel. Autopiloodid saavad kopsaka koondamistasu ja lisaks on personaliosakond igal moel toeks nende maha monteerimisel. Hoolimata suurenevast tööpuudusest ei jää autopiloodid tõenäoliselt ilma tööta. Kogemustega autopilootide vastu on juba huvi tundnud Tallink, Trammi- ja Trollipark ning Tallinna Linnavalitsus.

Estonian Air küsib riigilt ja SAS-ilt lisatoetust

Estonian Air kavatseb Eesti riigilt ja SAS-ilt küsida lisatoetust miljard krooni, et rajada enda meediakontsern. Meediakontsern koosneks Estonian Airi telekanalist, raadiojaamast, interneti portaalist ja nädalalehest. Kuna meedias on ilmunud väga palju vildakaid fakte ja kallutatud informatsiooni Estonian Airi kohta, siis edaspidi loobub ettevõte pressiteadete edastamisest ja hakkab ise aktiivselt oma uudiseid tootma ja levitama.

Estonian Air TV

Lisaks uudistele on plaanis rõhku panna ka meelelahutusele. Estonian Airi telekanalil hakkavad jooksma järgmised seriaalid: „Lennuk keset linna“, „Kodus ja lennujaamas“, „Võsakopter“ ja „Lennu 13“

MUUDATUSED REISIJATELE

Istekoha valik
Kuna aegajalt on olnud probleeme sellega, et reisijad ei saa lennukis soovitud istekohta, siis alates 23. aprillist hakkab koostöös Eesti Geenivaramuga kehtima istekohtade jagamisel uus korraldus koodnimega „Kes ees, see sees“.

Eesti Geenivaramu auhind

Reisijad rivistatakse lennujaamas stardijoone taha ja peale stardipauku alustavad reisijad jooksmist lennuki poole. Tugevamad ja kiiremad saavad endale paremad istekohad. Lisaks heale istekohale annab Eesti Geenivaramu esindaja esimesele kahekümnele lennuki juurde jõudnud eestlasele sertifikaadi, mis tõendab, et tegemist on elujõulise eestlasega.
Sertifikaadiga kaasnevad mitmed soodustused: odavam pilet ööklubisse, 50% sooduskupong kasutatud BMW ostmiseks, meessoost isikutele topelt honorar spermadoonoriks olemise eest jms.

Parem lennuki täituvus
Kuna langeva nõudluse tõttu on lennukeid järjest raskem täita, rakendatakse lennukite täituvuse parandamiseks alates tänasest uut süsteemi: lennuk ei välju enne lennujaamast kui täituvus on vähemalt 75%.

Vähem populaarsete liinide puhul võib lennuki täitumine võtta kuni nädal, seepärast palutakse reisijatel varuda hulgaliselt kannatust, võtta kaasa soojad ja mugavad riided, lugemist, joogivett, sööki ja tualettpaberit.

Tasulised lisateenused
Eesmärgiga suurendada lennuliinide kasumlikkust, viiakse lennukisse mitmed täiendavad tasulised teenused, mis on ennast tõestanud maapealses ettevõtluses.
Lennukis on võimalik edaspidi kasutada järgmisi tasulisi lisateenuseid:

WC kasutamine, 4 krooni minut
Juuksur: meeste soeng 110 krooni, naiste soeng 225 krooni.
Kingade viksimine, 50 krooni paar. Kontsapleki vahetus 200 krooni.
Karaoke laulmine 45.37 krooni
Kokpiti rent 1h = 300 krooni, rent koos kapteniga 1h = 3000 krooni
Lennu ajal toimub BINGO loto mängimine.
Kardinaga eraldatud lennukiosas esitavad stjuardessid ja stjuuardid täiskasvanutele mõeldud Einoh Paskvili lavastatud estraadikava "Musta kasti öösel ei näe". Pilet 250 krooni.

Aktsionärid on kõikidele muudatustele oma õnnistuse juba andnud. Ametiühingutega käivad veel läbirääkimised, mis loodetavasti lõppevad kell pool kuus kohaliku aja järgi.

Mõõdukas optimism ja haamerdatav kannel

Ei jaksa (jälle!) pikalt jutustada, vana tuttav tuli kylla.

Panen parem tyki head muusikat yles märgina sellest, et olen veel elus. Varsti saab toit valmis, siis söön ja magan. Ehk läheb paremaks.


Õigupoolest on selle pilli nimi dulcimer. Vt lähemalt siit.

Näe, puusse panin

Esialgsete tulemuste põhjal räägivad hoopis teistest tulemustest kui minu ennustatud:

Siiri Oviir
Vilja Savisaar
Jüri Ratas
Kristiina Ojuland
Tunne Kelam
Indrek Tarand

Järjekordne tõestus, et poliitika masendab, minul õnnemängudes ei vea ning yldse on parem kodus raamatuid lugeda. Või, veel parem, magada. Võib-olla undki näha.


P.S. Takkajärgi selgus siiski pisike muutus: Keskerakond piirdus kahe kohaga (kes siis välja jäi? Ratas vist?) ning yhe koha võitsid sotsid. Pilt killustatud nagu Eesti poliitikas ikka. Tean seda uudist kyll rohkem kuulu järgi, lugeda pole veel mahti.

Noh, vähemalt peaks nyyd kõik minu pakutud numbrite piiresse jääma.

Poliitikauuringute keskuse OOP eurovalimisprognoos

Ei viitsi tõsist juttu ajada, aga kuna valimised on juba läbi, võin poliitika kallal norida kyll, puhtalt omaks lustiks.

Marko Mihkelsoni blogist jäid silma "5 head põhjust, miks valida IRL". Tore, kui keegi ilusaid kokkuvõtteid teeb. Jäin mõtlema, miks mina siis IRLi ei valinud.

1. IRL on tõestanud, et suudab teha nii Eestis kui Euroopas õigeid otsuseid ka rasketel aegadel. Täna on meile kõige olulisemad majandusküsimused, eeskätt aga riigieelarve tasakaalu saavutamine ja tööpuuduse leevendamine.

Ehh.. nohh... jahh... Selle yle, kes rasketel aegadel õigeid otsuseid tegi, võivad erakondlased vaielda, kuni päike häbenedes puu taha peitu läheb. 1990ndate alguse reformid lykati õigupoolest käima pigem kildkondlikul kui parteilisel alusel. Isamaa(liit) võis ehk veel millelegi pretendeerida, ent praegusest IRList moodustab ligikaudu poole kunagine poistebänd, mille suurimad saavutused jäävad valimisreklaami valda.

Viimasel ajal pole IRL ausalt yteldes kyll millegagi silma paistnud peale mämmutamise. Aa, Rahvaliidule anti kah pool ettekäänet valitsusse tulemata jäämiseks, ehkki see oli poolenisti yksnes fakti möönmine. Ega RL valitsusse nii väga igatsenudki, vähemalt mitte otse enne valimisi. Reformi viimaste aastate soolo kõrval on Laari erakond sörkinud nagu inimese parim sõber, kellele aeg-ajalt kont hambu torgatakse.

2. IRL kuulub Euroopa Parlamendi suurimasse fraktsiooni. See tagab parima võimaluse Eestile tähtsate küsimuste algatamiseks ja läbiviimiseks.

Kujutleme, et Eesti riigikokku lisandub tubli rahvasaadik Taga-Kolklast. Kindlasti esindab ta seal suuresti oma partei poliitikat, ent on lubanud ja sihiks seadnud võtta jutuks ka Taga-Kolkla jaoks olulisi teemasid ja pakilisi probleeme. Kysimus: millisesse erakonda kuuludes on tal selleks kõige parem võimalus?

Vastus: põhimõtteliselt pole tal yldse erilist lootust, kuna Taga-Kolkla mured ei huvita kedagi peale tagakolklalaste, ent puhtteoreetiliselt on tal vähemalt oma erakonna raames pisut suurem šanss häält teha näiteks yhena kuuest rohelisest kui Kesk- või Reformierakonda uppudes.

3. Tunne Kelam on näidanud ennast Eesti kõige tulemuslikuma eurosaadikuna. Paljuski tänu tema järjekindlale tööle tegi Euroopa Parlament võimatuna näiva sammu: mõistis hukka kommunistlikud kuriteod.

Cool. Jajah. Ja selle praktiline tagajärg on...? Kommunismi igatsetakse taga peamiselt Venemaal, mis EP deklaratsioonidest eriti ei huvitu. Euroopas endas mõjub see umbes nagu lohepidamise keeld.

Ilmselt peaks sellest argumendist mõjutuma eelkõige need, kes tahavad, et veel midagi hukka mõistetaks ja ära keelataks. Aga mis? Kas järgmiseks mõistetakse hukka sotsialism või kapitalism? Või ufonautide kuriteod?

4. IRLi valimisnimekirjas ei ole "parte". Nii Tunne, mina, Karoli kui Andres oleme valmis valituks osutumise korral pühendama kogu oma energia Eesti esindamisele Euroopa Parlamendis.

Noh, kena, jah. Umbes kolmandast kohast tagapool olijad on nii või teisiti puhas butafooria, kuna Eesti poliitsysteemis pole yhelgi erakonnal erilist lootust rohkem kohti saada. Ja isegi kolm on väga hea tulemus.

Nii et kelleks tuleks sellisel juhul nimetada nimekirjas 11. ja 12. kohal ilutsevat Peeter Tulvistet ja Ene Ergmat? Tulevasteks eurosaadikuteks? No kuulge, ärge mõnitage auväärt akadeemikuid.

5. IRLi saadikud omavad pikaajalist rahvusvahelist poliitilist kogemust, mis on hädavajalik tulemuslikuks tööks Eesti huvide esindamisel Euroopa Parlamendis.

Et siis... MTV Eesti annab pikaajalise rahvusvahelise poliitilise kogemuse? Nojah. Kelami, Mihkelsoni ja Herkeli puhul ma tegelikult ei nurise, päris hätta nad jääda ei tohiks.

Aga ausalt yteldes ei puuduta see kõik vähimalgi määral eurokonservatiivide poliitilisi seisukohti. Teisalt tuleb muidugi möönda, et Euroopa emaparteide programme pole ykski Eesti osakond tutvustada suvatsenud. Õige kah, eestlaste jaoks lõpeb huvitav osa maailmast Ikla piiripunktis.


***

Mis võiks yldse IRLi kasuks töötada? Erakorralisi saavutusi neil viimasest ajast näidata pole. Ilmselt toetas IRLi seekord eelkõige Reformierakond, kes enda populaarsuse ise mõnuga põhja kõrvetas.

Samas võtab neilt mõlemalt hääli Indrek Tarand. Keegi pole kyll kuulnud, et tal mingi poliitika oleks, ent noor Tarand jätab ebamääraselt parempoolse mulje, eriti Keskerakonda sõimates.

Tõenäoliselt saab Tarand ka tubli jao roheliste hääli. Rohelised pääsesid riigikokku ju suuresti protestierakonnana, ent on praeguseks suutnud paljusid valijaid veenda, et on partei nagu iga teine. Mis seal salata, ka roheline tahab lastele banaani ja valijatele majoneesi osta. Kyllap Strandbergi kunagisest populaarsusest mingi osa siiski pysib, vaatamata hyperintelligentsele PRile ja kõvakäelisele parteijuhtimisele. Aga kas sellest parlamenti pääsemiseks piisab, on kahtlane.

Ylejäänud yksikkandidaatide edule ma eriti ei loodaks. Enamik neist langeb ikkagi veidrike kategooriasse, kus "minu valijad oleme mina ja minu koer". Martin Helme on ehk ainus peale Tarandi, keda võidakse tänaval ära tunda; samas jääb tema valijaskond ikkagi kuhugi Iseseisvuspartei kanti ning peab end esmaspäeva hommikul lohutama linna pealt peksukõlbulikke neegreid otsides.

Eesti oludes ei ole yldiselt kombeks väga järsult poolt vahetada. Kes on varem valinud "valgeid erakondi", valib neid edaspidigi, kes "vaese mehe parteisid", valib nood. Tõsi, mingil määral vasaku-parema tasakaal siiski kõigub - eriti sotside ymber, kes on ikka pyydnud end tugevalt Keskerakonnale ja Rahvaliidule vastandada ning seeläbi justkui "valgeks" jääda. Päris huvitav oleks vasema-parema ajaloolist dynaamikat vaadata, kui keegi viitsiks need numbrid kokku lyya.

Kui Eestis oleks erakondadel kombeks pidada ideoloogiat, oleks sotsid muidugi Keski ja Rahvaliiduga yhes pundis, pead-jalad läbisegi. Päris nii see praegu pole, ent arvatavasti lähevad senised Rahvaliidu hääled tõesti suuresti Keskerakonna ja sotside vahel jagamisele.

Kindlasti mõjutab sotside populaarsust ka yhiskonna yldine vasemale kaldumine majanduskriisis: kui su sõpru-tuttavaid järjest ykskõik milliste vahenditega koondatakse ning su enda alt on aastaga kolm firmat pankrotti vajunud, on raske säilitada usku, et töötuks jäädakse yksnes iseoma laiskusest ja igal korralikul kodanikul peab olema vähemalt yks edukas firma. Nõukogude korra järgne vastureaktsioon hakkab vähehaaval järele andma, Eesti liigub Euroopale tyypilisema poliitmaastiku suunas.

Rahvaliit on oma esimeses kohtuastmes syydimõistetud isanda jalge kylge klammerdudes mitu rumalat otsust teinud. Eks saab näha, kuidas see tegelikes häältes kajastub, kuid eriliseks optimismiks neil põhjust ei paista.

Keskerakond lahmib propagandalabidaga nagu alati, keskendudes eesti keeleruumis peamiselt valijatele, keda väike korruptsioon ja populism ei häiri või kes on selle märkamiseks liiga rumalad - see yhendab neid Rahvaliiduga. Ajaloos pole kunagi puudust tulnud inimestest, kes on nõus maksma kallimat hinda asja eest, mille nime ees on liide "säästu-"; nagu poes, nii ka poliitikas. Säästumarketi värv töötab ka Kruuda kohukesel.

Teisalt tuleb Edgarit tunnustada suurepärase niši hõivamise ja hoidmise eest: Keskerakond on ainus Eesti (suur)partei, mis suhtleb vene keeleruumiga. Nii nagu see valijaskond 1990ndate alguses ära võeti, nii on ta jäänudki. Pea kakskymmend aastat pole keegi teinud tõsist katset Keskerakonda ta koduterritooriumil rynnata. Praeguseks on Edgar Lasnamäel nii korralikult sisse kaevunud, et võib selle kaotada yksnes liigsest enesekindlusest või postuumselt. Tubli töö!


***

On meil veel mõni erakond, keda olnuks mõtet nimetada? Ei tule nagu meelde. Kes trygijatest siis tuppa võiks pääseda?

Eks sihuke ennustamine kaunikesti lambist tule. Aga kuna tegemist on samasuguse meelelahutusega nagu Eurovisioon, võib korra ju katsetada.

IRL 1-2
Kesk 2-3
Rahvaliit 0
Reform 1-2
Rohelised 0
Sotsid 2-3
Tarand 0-1

Siit võiks joonistada näiteks niisuguse kombinatsiooni: sotsid 3 kohta, Kesk 2 kohta, Tarand 1. Või: Kesk 2, sotsid 2, IRL 1, Reform 1. Või: Kesk 3, sotsid 3. Ehkki see on juba ysna ebatõenäoline. Aga eks ta kõik suuresti õnne asi ole.

Caught in a world that won't stop burning

Väsinud ja depressiivne. Eks see jätab oma jälje ka ilmaasjade tõlgendusele.


***

Kui asjad samaviisi edasi lähevad, olemegi varsti selles kroonikakaadris tagasi, kus Kreenholmi kangrud streigivad ja karistussalklased neile tina annavad. Ainult see, kui kangrud tööd ei tee, ei häiri praeguses kedagi, sest tööd niikuinii ei ole. Pealegi pole neist enamik yheski ametiyhingus ega julge ka avalikult kobiseda - Eesti Iseseisvas ja Ärarippumatus Vabariigis pole venelane riigieestlase jaoks niikuinii rohkem inimene kui eestlane Rootsi kapitalisti jaoks. (Ei oleks ma seda uskunud, kui poleks ise piisavalt näiteid kohanud.)

Ei, tegelikult on 1905. aastani muidugi hea tykk maad. Aga vähehaaval yritatakse laeva ikka selles suunas tyyrida. Enamik Eesti majandusliberaale ajab liberalismi sotsiaaldarvinismiga segi, eestipärase liberalismi töötud on laiskloomad ning töölised söögu heinu. Ja ametiyhingutega suhtleb meil märulipolitsei. Hea, kui mitte kapo. ÄP reportaaži järgi olnud Toompea-miitingul ca 400-500 osalejat ning sadakond jõustruktuuride esindajat (sh era- ja muiduriides). Kas see proportsioon nyyd jääbki või võtsid mõlemad pooled yritust harjutusena?

Sotsiofiil Andrus Saar nimetas muidu ysna vagusas jutus olukorda plahvatusohtlikuks. Ei usu hästi, eestlane on kaunis tuhm ja vaikne olevus ning ei kipu naljalt midagi teistega koos tegema peale otsese majapidamistöö - nagu võib näha ka mõtte- ja prygitalgute võrdlusest. Arvatavasti hakkab hoopis alkoholitarbimine tõusma, ehkki aktsiisilaekumistes see enam ei kajastu.

Sotsiaaldarvinismiminister Hanno Pevkur vehkis oma töömessi 3000 osalejaga ning hõiskas, et inimestele meeldib töö rohkem kui meeleavaldamine. Mõtlesin, kas uudises võiks kasutada otsekõne saateks verbi "demagoogitses", ent jätsin selle lõpuks siiski kõrvale. Kas ja kes toda messi Reformierakonna propageerimiseks kasutas, jäigi segaseks; ei viitsi minagi enam uurimistööga tegelda, selle jaoks on kriminalistid ja gymnasistid. Midagi usutamatut ses muidugi pole.

Delfi peatoimetaja virises, et ametiyhingutes on vähe rahvast ning nii ei saagi sest asjast asja. Iseenesest võib õige olla kyll, hoolimata vastikust hääletoonist. 1905. aasta märtsis osalenud streigis Vikipeedia andmeil 12 000 töölist, aga toona oli rahvast palju vähem. Teistpidi võttes oli tööstust jälle rohkem; streiki on märksa kergem korraldada hiidtehastes kui pisikontorites ja poekestes. Paljud tollal ametiyhingutesse kuulusid, ei ytle keegi. Siitkandi viimane yldstreik 1991. aastal oli kyll suuremgi, kuid selle korraldasid yhelt poolt Moskva putšistid, keda nyyd pole kusagilt võtta (ja kelle mahasurumist Naomi Klein yhes filmikeses silmapaistvat arukust ilmutades manas) ning teiselt poolt Siim Kallas, kes nyydseks on ammu rindejoone yletanud.

Arvatavasti ei juhtu lõpuks ikkagi suurt midagi. Mõlemad osapooled vehivad natuke aega rusikatega, kuid yhtedel pole jõudu ja teised pysivad saatuse armust pukis kui kleebitud. Keegi ei taha mõni kuu enne uusi valimisi ja keset majanduskriisi valitsusse minna. Reform tuleks sealt isegi ära, aga ei saa ju; võib-olla leiab vähemalt IRL mõne põgenemistee. Nii see vähemusvalitsus pysibki. Ja kuidas survestada kedagi tööd tegemata jättes, kui tööd niikuinii pole? Praegu on iga ettevõtja rõõmus, kui leidub mõni ettekääne, et palk maksmata jätta või, veel parem, tööluusi eest vallandada.

Yldine ärritus vähehaaval siiski kosub. Võib-olla koguneb siis ka ametiyhingutesse ajapikku rohkem rahvast. Ja sotside selja taha. Oleks iseenesest päris kena, kui sotsid järgmiste parlamendivalimiste järel valitsuse saaksid moodustada. Kramplikult paremakäelise Eesti kohta ysna yllatav. Ehkki selleks peaksid nad vene valijatega kõvasti tööd tegema - ja selleks puudub neil nii raha kui ka kompetents. Lõppeks töötab sotside heaks praegu kõige usinamalt Reform, ent nemadki ei suuda Lasnamäel edgarismi asemel sotsialismi juurutada. Nii et on nagu on.

Vindumine, mandumine, kummivenitamine ning aina tõusev stressitase - ongi kogu Eesti yhiskonna hetkeseis ja tulevik.



***

Sattusin eile poolekspromptselt "Wargamäe Wabariigi" etendusele. Kui kord "Tõe ja Õiguse" kolmandat osa sirvinud olengi, ei mäleta ma sest praeguseks igatahes midagi. Aga väga ajakohane. Lehvitati suurte punaste lippudega, lauldi "Internatsionaali" ja peeti kõnesid. Täideti revolutsioonikassat ja osteti selle eest tsaari soldanile pyss. Marodööritseti ja paugutati. Tammsaare oma täie tundlikkuse ja irooniaga, suurepärane ja võimas tykk.

Tahan etenduse soundtrack'i - eriti "Internatsionaali" seadet Eesti rahvaviisiks, lõõtsmooriku ja rivitantsuga. Õigupoolest ostaksin terve DVD. Aga nagu teada, pole meil teps mitte kapitalism, kus igayks publiku rahanatukest ahnitseks. Nii et kui keegi teatriskäijatest oskab kodus karmoškaga järele teha, andku teada või riputagu Youtube'i.

Pandeemia algataja leitud ja paljastatud

Sain pool tundi tagasi kirja, mille avaldan muutmata kujul.

http://www.maaleht.ee/2009/04/29/arvamus/6518-pandeemiate-vallandamine-kaitseb-inimgenoomi

nyyd me siis teame, kes on seagripipandeemia taga -- Treffneri abiturient Linda Rusalepp. yhtlasi on paljastatud "eliitkooli" keldrites toimuvad koletud eksperimendid. võin tõrvikutega rahvamasse mõõduka tasu eest juhatada neiu Rusalepa yhikatoa ukse taha, ma tean, kus see asub.

yhtlasi yks remiks vanast laulust. (enne oli "Hysteeria".) veel parandusettepanekuid? vii sisse ja levita kas või oma blogi kaudu, kui vääriliseks pead.

Olen päris nõdrameelne,
vaimust haige, vaevatud.
Käes vist päevad surmaeelsed,
vaid hauda pole kaevatud.
Unes olen ringi käinud,
linnugrippi põdenud.
Viirastusi, tonte näinud,
eluõudu tõdenud.

Refr.
Kel aru on normis, uni on hea,
kes malaariast lugu ei pea,
neid haarab kord pandeemia.
Pandeemia, pandeemia, pandeemia!

Kaks uduõrna kirjut lehma
mind rindadega riivavad.
Tunnen püssirohu lehka.
Mind raviarstid piiravad.
Mu määrdund särgi pikki käiseid
veel tõmmatakse koomale.
On hullumeel mu usk ja lootus,
mu musta elu päikene.

Refr.
Kel aru on normis, uni on hea,
kes malaariast lugu ei pea,
neid haarab kord pandeemia.
Pandeemia, pandeemia, pandeemia!

Hääleta Otirehi poolt!

Eile laulis Tammsaare pargis miski tundmatu ansambel. Jõin pingil istudes oma topsikohvi ja mõtisklesin, mis pagana keeles nad kyll laulda võiks. Mingi slaavi keel? Just nagu ei oleks. Ungari? Mkmm. On see yldse Euroopa keel? Tõepoolest, mis keeles võiks poplaulu refrään olla "otireh, otireh" ja "vašanaa"?

Kui yhes laulus kõlas "Jerušalaim" ja järgmises "Adonai", hakkas pilt selgemaks muutuma. Sellegipoolest tundsin hetkeks tugevat kiusatust pausi aegu ligi astuda ja kysida: "Vabandage - kõik see kõlab väga kenasti ja mulle tõesti meeldib - aga ma päris hästi ei saanud aru - kelle poolt ma hääletama pean?"

Praegu käib kõik ymberringi toimuv ju valimiste kohta. Sealtsamast pargipingilt uitasid mööda venekeelsed kesknoored Segway kaksratastel ja IRLi aktivistid, seljal loosungid maamaksu vastu. (Mis on Europarlamendil maamaksuga pistmist?) Ja leedukate pudipadilettide vahel uitas keegi, kes jagas Martin Helme lendlehti. Ehk oli Helme ise? Ei mina teda nii selgelt mäleta.

Õhtul lappasin kodus valimisnimekirja. Igasugused elukad on kivi alt välja roninud. Öist Vahtkonda esindab keegi Juri Žuravljov, tema poliitilised vaated on vähemalt enam-vähem selged. (Ehkki kurat ise teab, mida ta arvab Euroopa yhtsest põllumajanduspoliitikast või sotsiaalsetest tagatistest.) Helmest ja Tarandist pole mõtet rääkida, "poliitikud on sead" on yks vanimaid poliitilisi loosungeid. Ei midagi uut ega huvitavat. Taira Aasa kohta puuduvad igasugused andmed peale selle, et temas olla tilk armeenia verd ja vabal ajal kuulub ta Keskerakonda. Ja nii edasi ja nii edasi.

Mõnes mõttes ongi kõige huvitavam Märt Õigus oma Vuntsikandjate Parteiga. "Te ei pea mind tõsiselt võtma, aga minu poolt hääletada võite ikkagi," kõlab ylejäänud Eesti poliitika taustal hämmastavalt rahumeelselt ja sympaatselt. Kes oleks osanud arvata, et meil avaneb kunagi võimalus valida Saaremaa viin Euroopa Parlamenti?

Pärast pikka sydaöist susserdamist ID-lugeja installimisega sain ka ise lõpuks valitud. Kogu see tsirkus on ju tore, kuid käib pikapeale siiski pisut närvidele. Valimisi võiks natuke vähem olla.

Ning ei, ma ei toetanud Reformierakonna kõige asjalikumat esindajat August Mõhki. Mulle meeldib hoopis Navi kyla rahvas.

Tyypiliselt eestlaslik kysimus

Kadrioru pargi ylemises otsas, keset haljast aasa: "Ei tea, kas siin WiFi ka on?" No tõepoolest, nii võib ainult eestlane kysida.

Rahvuslik uhkus: kama, WiFi ja viimasel ajal ka mingid kummaliste mustritega kalossid või ketsid.

Pekinägu on palavusest ogaraks läinud

Kust pealkirjas seisev tsitaat tuli, ei mäleta, aga millaski 1990ndate alguses oli see kaunis populaarne. Miski raamat või film? Ei tea, Google ei arva sellest midagi.

Põhimõtteliselt täiesti realistlik. Pirita rannas ronisid ärakeemise hirmus luiged täna veest välja ning pommisid ehmunud kooliekskursioonilt syya. Lapsed andsid ka, luik on ikkagi pirakas ja ohtlik lind.

Mina unustasin palavusega pooled asjad ära, mis tegema pidin. Homme pidi juba veidi jahedam olema, ehk siis tulevad meelde tagasi. Neid, mis kalendris kirjas, saan vähemalt järele vaadata.

Neid, mis telefoni märgitud, enam paraku ei saa. Ilmselt sai temagi kuumarabanduse. Lootsin, et ehk on yksnes söömata - ta varemgi nälginud peast rumalusi teinud -, aga seekord ei võta pill ka pärast toitmist toru. Suurema osa ajast ei reageeri ta yhelegi klahvile, siis laseb armulikult sisse logima ning kukub käivitama kõiki asju seguiläbi, just nagu plõksiks ma mööda nuppe kui marutõbine. Kui see viga homseks ei parane, pean ahvikiirusel ja veel enne palgapäeva uue telefoni leiutama.

Jama kyll, sest mulle meeldis vana palju rohkem. Eelmine oli - sada aastat tagasi, mõistagi - Nokia 3310, praegu siis E60. Uuelt tahaks ma, et ta oleks Nokia, tagasihoidliku välimusega, suhteliselt suur ja suurte klahvidega, liikuvate osadeta, interneti, korraliku mälumahu ja akuga ning, kui võimalik, ilma kaamerata (aga kui teisit ei saa, olgu pealegi). Vastupidav korpus tuleks kasuks, värv võiks olla must, hall või metalne. Eriti hea oleks Symbian, aga ega ma tingimata nõua. Ongi justkui kõik.

Ei midagi erilist? Mhmh. Aga sellist ei paku keegi. Nii et ilmselt hakkan nurgatagustest poekestest mõnd igasuguse töögarantiita pruugitud E60t otsima. Rist, vaev ja viletsus, urjuhh.