Uus vahva hobi

Mõelda on raske. Kuum tunne kuklas ennustab krampi iga kord, kui end pingutad - olgu siis lihaste või mõistusega.

Mõelda on raske. Ei, see pole täpne - mõelda on valus. Mõtlemine nõuab tahet, valuhirmust läbimurdmist. Ja iga selline katse on taas pingutus, mis toob valu aina lähemale.

Ega ta päriselt lahkugi. Taandub vaid kuhugi kuklasoppi või sellest pisut kõrgemale, luurates kogu aeg taamal, väsitades. Kui pysid väga, väga tasa, jätab ta su ehk rahule, mõnikord mitmekski tunniks. Mõnikord ka ei jäta.

Ja pea tuleb kogu aeg kuhugi toetada. Selle pysti hoidmine on raske ylesanne. Võimalik, kuid mitte kauaks.

Kindlaid meetodeid, tagatisi siiski pole. Iga lubadust saab murda. Kui valu tulla tahab, siis ta tuleb: lõikav, vahe, pulseerides vaheldumisi tugevate ja nõrgemate hoogudena, kiskudes kogu su olemise yhte punkti.

Vedeled maas ja ei jaksa karjuda. Sonid iseenese kuuldes, kuni ka ise sõnadest aru ei saa.

Mida iganes sa ka mõtlesid, see kaob. Kahe käega hoiad vaid pead lõhkemast. Pole ka yhtki punkti, millele vajutamine aitaks. Hinge kinni hoidmine on pelk refleks.

Unest on abi, teadvusetus on rõõm. Aga kuidas selleni jõuda?

Hakkab jälle pihta.


***

Misasi see on? Närvipõletik? Võib-olla. Kui kunagi mõnd arsti näen, kysin. Seni tuleb hakkama saada.