See eesti keele säädus on ropp ja roojane...

Miks lehekeel vilets on?

Hm. Enne seda peaks kysima: kas lehekeel on vilets?

Mart Ummelas seda näiteks ei usu. Tema pröökab Postimehes, et ajakirjanduskeelt ei tohtivat mitte keegi mitte kunagi normida, et keeleseadus olevat igand, et eesti juurakeel olevat mõttetu ning et igasugune keelekorraldus rikkuvat inimõigusi... Noh, ega see demagoogia muidugi ei yllata. Ummelas pole ka varem kuigi arukat juttu ajanud.


***

"USA iganädalane töötute raport tõusis eelmise nädalal kohta 25000 võrra 584000-ni," kirjutab Admiral Markets Delfi egiidi all.

Yks ilus tydruk Äripäevast pole siiani nii palju õigekirja selgeks saanud, et kirjutada nimetavas käändes "kohv", mitte "kohvi". Samas, kui meenutada hyääne ja jyaane, pole kysimus ehk yldse õigekirjas. Ka EPL pani täna pealkirjaks "Eesti lugu: Emil Toode "Piiririik"".

Suur osa inimesi kirjutab "puänt" asemel "püant", kuna nad ei mõista, kust see sõna tuli. Kui mõistaksid, saaksid aru, miks see mitte mingit pidi "püant" olla ei saa. Nojah, välja arvatud eesti kõnekeelde mugandudes. Nii et põhimõtteliselt saab. Nagu ka "plastmast" ja "kalidor".

Ajakirjanikud armastavad rääkida nina ees olevast, mitte kõnealuse fakti taustast. Uue keeleseadusega seoses kirjutas Postimees mõnuga keeleinspektsiooni ja EPLi vahelisest kohtuvaidlusest, jättes mulje, et kurikaelne EPL pääses seaduseaugu tõttu. Eks konkurendile on ikka magus ära teha. Tegelikult kasutavad kõik lehed usinasti pealkirjades lauseid, kust "on" välja on jäetud, yks vaidlustatud pealkirjadest oli aga just selline.

Põhimõtteliselt on säherdused elliptilised laused täiesti olemas nii eesti kirjakeeles kui ka kõnekeeles, ka eelmisest lausest võinuks ma "jäetud" eest sõna "on" ära jätta. Mulle endale käivad puudulikud pealkirjad kyll närvidele, ent koolitatud inimesed teavad rääkida, et "on" muutvat pealkirja passiivseks ja passiivset pealkirja ei tahetavat lugeda. Minu arust ei saa inglise lehekeele tavasid Eestisse toorelt yle tuua, aga ju pulleritsud sedasi õpetavad.


***

Miks lehekeel on siis selline, nagu ta on - hea enamasti vaid nende meelest, kelle arvates paha keelt olemaski olla ei saa?

Esiteks on ortograafia yldse vaieldav. Eri reeglid on omavahel vastuolus, lahendus sõltub traditsioonist ja maitsest. Reeglid muutuvad, suurem jagu inimesi jääb aga kooliajal õpitu juurde. Praegu lubatakse näiteks teatud tingimustel panna "ja" ette koma, mille suhtes minagi tihti kõhklema jään - ta näeb seal ju kole välja.

Teiseks on eesti keeles aastatepikkusele kirjakeelestamisele vaatamata siiani murdemõjud täiesti olemas ning lähevad ajapikku aina tugevamaks. No ja tore on, see teeb keele rikkamaks. Iga päev kohtun mõne uue sõna või väljendiga. Tõsi, enamik neist on õssuga vastuolus. Ja siis? Keele ilu huvitab mind palju enam kui Erelti puine õss.

Kolmandaks kirjutab igayks nii, nagu nokk loodud on. Kõik inimesed ei hakka eales võrdselt hästi kirjutama. Samas on see teatud määral ikkagi treenitav, ka dysgraaf võib hoolsa tööga inimese moodi kirjutama õppida. Ja kui sa oled ses suhtes täiesti lootusetu, ilma vähimagi keeletaju terata, pole sul tegelikult kirjutavale tööle asja. Hakka õmblejaks, treialiks või poliitikuks, kõik toredad ametid.

Neljandaks - jah, osalt on kysimus ka mentaliteedis. Keegi kirjutas hiljuti, et lehetoimetustes valitavat tööle ikka need, kes teistest paremini kirjutavat. Jama! Olen mõndagi neiukest kuulnud õndsalt naeratades kuulutavat, et nemad on dysgraafid, just nagu oleks see mingi eriline uhkuseasi, mis lõpetab kõik keelekysimused nende jaoks nyyd ja igaveseks. Ei kao sellised veebigörlid kuhugi ega õpi ka õigekirja. Ilmselt on hea tootlikkusega, optimistlikud ning odavad pidada.

Viiendaks - tootlikkus. Veebiajakirjandus on yks suur konveier, kus sisu on muidugi tore, aga tähtis on pealkirjade arv ja löövus. Hulgaliselt ilmub uudiseid, mil puudub igasugune uudisväärtus. Olen ka ise mõne teinud. Konks on selles, et konveieri ääres on keele jaoks mahti vaid neil, keda keelevead isiklikult häirivad.

Kuuendaks - jah, ennemuiste räägiti ajakirjanikest, kes kirjutanud silmapaistvalt ning meeldejäävalt heas keeles, mida mõnuga lugeda võinud. Säherdusi praegu tõepoolest napib. Aga milline too keel oli?

Vaevalt viitsiks keegi meenutada keelt, mis paistab silma vaid kirjavigade nappusega. Veatus ei tähenda veel häädust. Kui inimene kirjutab hästi, kirjutab ta heas stiilis. Tal on rikas sõnavara, mille seast ta mõistab sõnu valida ja kombineerida. Tema lauseehitus aitab teksti mõistmisele kaasa, ent on ka retooriliselt väljapeetud ja nauditav. Ta kasutab asjakohaseid, kuid huvitavaid ning tihti uudseidki kujundeid. Ta suudab kasutada keele eri kihistusi, segades neid jaopärast yksnes seal, kus sellega midagi saavutab. No ja kõige selle juures on ta jutul enamasti ka sisu sees. Kirjutada hästi eimillestki on tavaliselt puhas raiskamine.

See kõik kokku tähendab, et head stiili määratleda on keeruline. Sageli on see vaieldav ning sõltub isiklikest eelistustest. Teisalt ei saa väita, et stiili kui niisugust yldse olemaski poleks. Seda on vaid raske õpetada - ja ongi levinuim lahendus jätta õpetamata. Milleks? Piisab sellest, kui inimene silmakarjuvaid vigu ei tee.

Mida sealt siis tahta?


***

Mida lehekeele parandamiseks teha annab?

Päevapealt suurt ei midagi.

Uut keeleseadust on juba vabandatud välja sellega, et "eks me rakendame teda ikka mõistlikult". Jajah. Ainult et head keelt on raske määratleda. Keele, nagu yteldud, teeb heaks stiil, mis on keerukas tervik, mitte yksiktunnuste kogum.

See tähendab, et kui võtta kirjakeele normist konkreetsed reeglid ning otsida nende rikkumisi, on väga lihtne tõmmata margapuuga yle tolle toimetaja turja, kes avaldab Jaan Kaplinski "näind" ja "teind". Kes kirjutab viies lauses kymme korda "sõnul", alustab iga lauset sõnaga "ja" või kasutab pealkirjades poisikeste slängi, tõenäoliselt hammasrataste vahele ei jää.

Pronksiöö seaduste vastu võideldi ennekõike just seepärast, et demokraatlikus riigis vahetuvad inimesed igas ametis. See tähendab, et võivad vahetuda ka nende seadusetõlgendused. Järelikult ei tohi seadus anda tõlgendajatele liiga palju vaba voli, teda kuritarvitada ei tohi olla liiga kerge. Yhiskondlikke probleeme lahendatakse mitte seadustega riigikogus, vaid õpikutega koolis.


***

Lehekeel muutub paremaks, kui koolikeel muutub paremaks. Meil on koolid täis õpetajaid, kes ei mõista eesti keeles kirjutada. Mu tuttavalt põnnilt nõudis õpetaja esimeses klassis samu robustseid kirjavigu, mida ta ise oli harjunud tegema - ja ei lasknud ennast yhegi nipiga ymber veenda.

Ilmselgelt ei piisa praegusest keskkoolist, et kõik inimesed korralikult kirjutama hakkaks. Alustada tuleks õpetajate ettevalmistusest - ehk siis kõrgkoolidest. Lolluse vastu haridus ei aita, kuid keel on õnneks siiski õpitav.

Kui õpetajatel keel enam-vähem suus, on kasu sellestki, kui koolis keele ja kirjanduse tundide arvu suurendatakse. Mitte langetatakse, nagu Lukas praegu tahab. Milleks kirjanduse tunnid? Sest head keelt õpitakse headest näidetest. Isegi halva stiilitajuga õpetaja käkid võib kirjandus mõnel määral kompenseerida.

Eile räägiti mulle tytarlapsest, kes astus Pedas eesti filoloogiasse. Kysimusele, milliseid raamatuid ta loeb, vastas neiuke: "Annet!" Noh, kauaks tal seda lõbu ei ole, Anne ja Stiil liidetakse. Mis tast Pedas siis saada võiks? Kurb kyll, ent arvatavasti õpetaja. Vaevalt selline keeleteadlaseks hakkab.


***

Lõppeks pole me lehekeel õigupoolest ka nii hull, kui mõni seda paista laseb. Olen kaugel Ummelase, Ruitlase ja muude -laste usust, et elame parimas võimalikus keeleilmas, ent apokalypsiseni on kah veel tykk maad.

Postimees lehvitas muidugi hiljuti tordidiagrammiga, kus masendav enamus, vististi 91 protsenti lugejaist ajalehekeelele katku, ikaldust ja nuuti nõudis, aga see on puhas ajakirjanduslik populism. Kui rahvamassile tõrvikud ja hangud kätte jagatakse ning kysitakse, kas ... tuleks ära lintšida, karjub kari ikka: "Jaaaa!" Lintšida on ju tore.

Muidugi, iseenda lintšimisele yles kutsuda pole eriti nutikas. See-eest saab palju klikke.

Lagunemisõpik

Läksin mõne aja eest raamatupoodi, tuttavale põnnile synnipäevaks kinkekaarti ostma. Viskasin yhtlasi ka värskelt ilmunule pilgu peale, et oleks mingi ylevaade. Suurem jagu ei pakkunud erilist huvi, mõnda nokkisin siit ja sealt, paari-kolme jäin käes kaaluma ja yhe tõin koju - hoolimata sellest, et olin kindlalt otsustanud mitte midagi endale osta. Ma lihtsalt ei saanud tolle raamatu ostmatajättu endale lubada.


Sel heal inimesel on muidugi õigus, kes võttis Triinu Merese luulekogu "Lagunemine" kokku sõnadega: "Kuidas ta sai mind koos lapsega maha jätta?" Sellest see raamat räägib jah. On yksikuid modulatsioone, mida eraldi avaldatuna võiks pidada millegi muu teemaliseks, ent nii nagu need tekstid raamatusse säetud on, kõnelevad nad ikka yhest ja samast. Jajah. Aga kuidas nad kõnelevad!

Uuemas luules on haruldane, et keegi ka kirjutada oskab. Enamasti astub autor rahva ette pyyne pääle, teeb suu lahti ja laulab õkvalt nii, nagu nokk loodud. Heli järgi otsustades on enamik nokkadest varases lapsepõlves viltu löödud. Siin pole sellest juttugi, Meresel on loomupärane tugev anne ja selge, kandev hääl. Olgu vabavärss või vanemaile lugejaile rõõmu pakkuvad kandilised riimitud salmid, kõik on yhtviisi hää. Päris nõrku tekste ses kogus polegi - mitte nii, nagu tavaliselt kombeks, et sigade sekka ka mõni pärl ära eksib.

Need siin on kyll kaunis synged pärlid: mustad, hallid ja porikarva. Eestilik esteetika. Paaris tekstis räägib autor vabanemisest, ent mõni lehekylg edasi jätkub kõik jälle samas vaimus. Kuid masendusest hoolimata kisub raamat ikkagi lugejat enda poole, leidlik kujundikeel ja sitke sõna seovad. Teemakohaselt on vähem juttu asjadest ja rohkem tunnetest, ent meeled yhendavad asju tunnetega - ning meeltetajudele on "Lagunemises" omajagu tähelepanu pyhendatud, yks jaotis kannabki pealkirja "Maitsed". See on yks huvitav luule, seda tasub kuulata.

Toimetasin ise mõne aja eest yht kogu, mis yhestainsamast inimesest kirjutatud. Omapärane žanr, mitme otsaga. Mõnes mõttes võiks selliseid enamgi olla. Aga tänapäeval ei kannata inimesed enam syveneda. Ma ise kah mitte, kirjutan sajast asjast segi. (Nii et kui mu oma raamat ykskord välja tuleb, on ta nagu Bonzo esikplaat: "Vaadake, mida kõike mina oskan! Ja seda! Ja seda! Ja siis ma teen, näe, veel vot niiiii kah!") Selle raamatu autor mõistab keskenduda kyll, kui ainult lagunemisele keskendumine teda ennast ära ei lagunda. Samas on yhe inimsuhte raamatusse pakkimine ja trykkilaskmine hea viis seda sulgeda ja ise edasi minna. Arvestades trykitsykli pikkust ja muid asjakorralduslikke rõõme, võib nii juba ammu juhtunudki olla. Mis on ju ometi tore.

Kujundus on hea ja tugev, tekst puhas. Silma jäi vaid yks trykiviga ning kyljenduses on lehekyljed 53-54 omavahel segi läinud. Sellest hoolimata väärivad kujundaja Helen Illend ja kirjastus Hermes kõrralikku kiitust ja pikka paid. Eks edaspidi veel paremini. Paari kohta oleksin ehk komaköömneid ning muid ortograafiakibenaid puistanud, aga selle raamatu mekki ei riku seegi.

Nii head debyytkogu pole ammu lugenud ning kardetavasti ei loe mõnda aega jälle. Võib täiesti olla, et enne jõuab Triinu Meres uue raamatu välja lasta, loodetavasti siis juba uutel teemadel. Praegustes tekstides on sihuke tugev häädus sees, mis lubab uskuda, et elu järgmised kõrvalsaadused halvemaks ei lähe. Lubab loota, lubab oodata.

Ma olen soo,
ja igavene vesi,
maa soontest
ta soolata veri.
Ma olen soo,
ta ergavmagus valgus
vajuv samblapind
ja kanarbikuõis.
Mus elab rästikuid
ning vaibumatu pelgus,
et tuleb kuivendaja
ning põldudeks teeb soid.

Kuidas Järva Teataja mu Scanpixiga paari pani

Eile rääkis mu armas teinepool mulle õhinal, kuidas ta kohaliku vallavanema soovil oli Jaak Maed pildistanud. Jaak lippas mäge pidi yles-alla ning tema muudkui klõpsis.

Täna ilmus foto Järva Teataja lehele. Allikaks on aga märgitud Scanpix/AFP. No ma tõesti ei tea, miks arvab JT toimetaja Tiit Reinberg, et ma Scanpixiga abielus olen. Ma ei paneks nii viletsale andmebaasile sõrmegi kylge, kui tööalaselt ei peaks. Kontrollisin, Scanpixi baasis fotot praeguse seisuga ei ole. Ja uudisteagentuuris AFP mu kaasa kah kohe kindlasti ei tööta, vaevalt seal yldse logopeede on.

Iseenesest hea mugav lähenemine: kui parasjagu ei tea, kes foto tegi, kirjuta suvaline suur agentuur alla ja keegi ei köhi. Peaks ka edaspidi nii tegema. Kas see tähendab, et JT materjale võivad kõik priilt ja viitamata pruukida?

Originaal:


Järva Teataja:


Leia kymme erinevust, eks ole.

Luurekeel

Lugin kuskilt lehtest lugu sellest, et Briti "intelligentsusteeninduse" MI6 kodukas olnud kirjavigu täis. Keski parlamendiliige virises, et kyll olnud jube ja äkisti luurajad kirjutanud salakoodis.

Aga mis siis, kui kirjutasidki? "Sevrice" tähendas "kõik on korras, jätkake vastavalt juhtnööridele", "United Kongdim" - "tekkis viivitus, oodake" ning "Depratment" - "olete paljastatud, pöörduge viivitamatult tagasi".

Ja nyyd siis järsku sihuke jama: ajakirjandus ja poliitikud oma massihysteeriaga rikuvad kõik plaanid ja kodeeringud ning lasevad omaenda riiki teenivad agendid põhja. Kohutav.

Eestil pole vähemalt mingit tõsiseltvõetavat luuret, meie uus keeleseadus riigi julgeolekut ei ohusta.

Väidetavalt.

Koka... ee... kunst?

Kui see syya ei synni, siis peab see ju kunst olema.

* herned (muistne konservipära)
* tomatid (kolm tykki, mitu päeva kylmkapis tohlanud)
* kurk (poolik, poolteist nädalat sedasama teinud)
* marineerkurgivesi (purgist, mis tyhjenes mõne nädala eest)
* tykk tundmatut valget juurt (seller? mädarõigas? samast purgist)
* loorber (kaks lehte)
* must pipar (kolm tera)
* kyyslauk (neli kyynt)
* kinza (ehk koriander, yks punt, mis ootas kylmas nädal aega)
* petersell ja seller (sama)
* tundmatu punase suitsukala ribalad (vintske rymba kyljest noaga kistud)
* sojakaste (paar sortsu)

Vyrtsi ei saanud. Vyrts kas oli otsas või ei leidnud ma teda yles.
Kõik see liitrisesse potti ja pooleks tunniks keema.



Ei, tegelikult pole maitsel viga, päris mõnus. Ainult koostis tundub imelik.

Täna nagu ei tahakski blogida

Seoses akuutsete probleemide esilekerkimisega tahaksin anda head ja kasulikku nõu lugejatele, kes võivad ehk kunagi mõnusas seltskonnas muhedasti juttu vestes seista silmitsi analoogiliste muredega: see yheksas õlu, vat see on kurjast, jätke see võtmata.

Tänan tähelepanu eest ja palun kustutage too prožektor taevast ära.

Kuri porin tõlkelollustest

Yks kahtlemata anonyymseks jääda sooviv Postimehe "kultuuriajakirjanik" pole varemgi arukusega silma torganud (mis pole kyll eriti haruldane), ent hiljuti leiutas ta Postimehe filmiarvustuses "Public Enemies" vasteks "Populaarsed vaenlased". No kurat. Miks peab inimene, kes keelt ei mõista, oma lollust avalikult kuulutama? Ega keegi ei eeldagi, et "kultuuriajakirjanik" näiteks Strindbergist midagi kuulnud oleks.

Ah, eks selliseid on kõik kohad täis. Lõpetan just Charles de Linti "Sydame metsi", kus košenillkaktuse š on ilmselt faile yhest formaadist teise konverteerides muutunud mingiks kummaliseks symboliks - näiteks kahe täpiga i-ks, millest usin, ent mitte väga laia silmaringiga ja kahjuks ka tehnilise taibuta toimetaja omakorda koienillkaktuse leiutas. Ning inglise mystery on tõlgitud tuima näoga mysteeriumiks sõltumata sellest, kas sel eesti keeles konkreetses kontekstis ka mingi mõte on. Milleks sellised vasted nagu saladus või mõistatus? Imelik, tõlkija oleks justkui juba kymmekond aastat raamatuid tõlkinud, uduteadusliku saasta vahele isegi Steinbecki ja Kiplingit - aga tõlge on ikka toores.

Muidugi on see kõik pisiasi, kui võrrelda yhe kunagise Asimovi-tõlkega, kus robootika nummerdatud seadustes esimesest seadusest ettepoole tõstetud "nullis seadus" - inglise keeles "zeroth law" - uljalt "Zerothi seaduseks" muutus. Olen seda siin vist varemgi neednud.

Katk ja ikaldus. Kirumisest pole mingit kasu, lollus ei kao ilmast kuhugi. Ainult enda ärritust saab natuke välja elada - ja või seegi aitab.


P.S. Ja veel samal teemal.

Kuidas ma Eesti president olin

Nägin unes, et olin Eesti Vabariigi president.

Presidendiloss asus Tallinna kesklinnas mingil mulle tundmatul kitsal tänavakesel. Tramm sealt siiski läbi käis. Trammid olid pikad ja ysna kiired, takkajärele mõeldes võis neil olla kuni kaheksa vagunit.

Põhilise aja veetsin ma ametikohustustest kõrvale nihverdades. Õnneks keegi minu järele erilist puudust ei tundnud, nii et võisin alatasa kaks maja edasi asunud õllekasse lipsata. Vähemalt yhe korra sattusin sinna millegipärast ka ihualasti, aga kuna mind ära ei tuntud ja kuidagi eriliselt ei reageeritud, polnud asigi. Võtsin kerget ebamugavust tundes oma õlled ja võileivad ning läksin neid lähedasse kangialusesse lahendama.

Mingil hetkel ilmus mu ametiruumidesse mingi USAst pärit naisterahvas, arvatavasti feminist, kes rääkis pikka ja segast juttu. No poliitika peabki segane olema. Yhel hetkel näitas ta käega aknast välja. Nad olid Tallinna kesklinna pystitanud pilvelõhkuja, mille ylemine ots oli USA kujuline. See lasti siis millegi tõestamiseks õhku.

Keegi tahtis ka sõda alustada, aga see ei tundunud eriti ähvardav ega vist isegi huvitav mitte. Läksin parem jälle õlle järele.

Tundub, et oma ametikohuste täitmise ja yleyldise tähtsuse suhtes jätkasin ma yldse Zaphod Beeblebroxi kuulsusrikkaid traditsioone, ehkki mul oli ainult yks pea.

Huvitav, kas Ilves ka aeg-ajalt lossist välja Kadrioru parki lipsab, et seal pargipingil või puude vilus sõpradega tinutada?

Rootsi hakkab eestistuma

Loen Euroopa Parlamendi pressiteenistuse pressiteateid.

"Rootsi eestistumise kava esitlemine"

Kuidas, palun?
Loen uuesti.

"Rootsi eestistumise kava esitlemine"

Milline huvitav mõte!
Loeme seda veel kord.

"Rootsi eesistumise kava esitlemine"

Huh.

Samas arutasid saadikud ka Tšehhi eestistumise tulemusi. Loodetavasti jäi vähemalt õlu eestistamata, pigem võiks Eesti õlle tšehhistada.

Kingafetišist

Enne palgapäeva käisin ringi ja kurtsin, et tahaks kingi osta, aga pole raha. Pärast palgapäeva käisin ringi ja kurtsin, et tahaks kingi osta, aga pole kingi.

Selgitasin kõigile kuuldasoovijatele ja -soovimatutele, et mul pole mingeid erilisi soove: tahan vaid, et need oleksid mustad, korraliku väljanägemisega nr 46 tänavakingad, mille oleks valmistanud Vagabond. Enamik nõustus, et see võib probleeme tekitada jah.

Eks see brändifetiš pisut imelik ole - eriti, kui arvestada, et pikka aega oli mulle sydamelähedane William Gibsoni suurepärase lähikyberpunkromaani "Pattern Recognition" kangelanna, kes akuutse bränditalumatuse tõttu rõivastelt firmasildid hoolikalt ära lõikas. Aastaid oli mul ysna ykskõik, kelle toodangut ma kannan: "head Hiina asjad" kõik, nimega või ilma. Seletus on siiski lihtne. Nii kaua kui mäletan, olen olnud hädas kingadega. Olgu jalanõud pealtnäha ykskõik kui tugevad, minu jalas nad yle aasta vastu ei pea. Ju siis kõnnin kuidagi valesti. Yhel hetkel soovitas sõber aga Vagabonde - ja need kestavad mitu korda kauem kui kõik muud.

Viru keskuses - näiteks - polnud mulle sobilikke kingi olemaski. Yhes poes otsiti ka andmebaasist ning tõdeti, et pole ka teistes sama keti kauplustes. Enamik ei paista Vagabondi yldse myyvat. Ega mul Tallinnas otsimiseks kyll pikalt aega olnud. Nii et kui mineval nädalal Tartusse sattusin, oli kysimus endiselt päevakorras.

Ei jõudnud ma sealgi igale poole, ent kuni mina ringi sebisin, teatas agent, et Tartu Kaubamajas olevat õigeid kingi suisa kolm paari. Nii et kui õhtu eel kahe viimase kokkusaamise vahele sutike aega jäi, kappasin Kaubamajast läbi. Proovisin kõik järele ja võtsin ära. Mingi imeliku allahindluse, kliendikaardi ja muu toreduse tõttu sain kolm paari kätte sama hinnaga, mida tavaliselt yhe eest kysitakse. Nii head võimalust ei saa ju mööda lasta. Myyja jutust jäi pealegi kõrva, et Vagabond pidi neilt yldse välja minema - või midagi seesugust.

Kui siis Raekoja platsil vana klassivennaga kohtusin, kellest karm elu ja talvine unnapyyk on kirjandusteadlase voolinud, vaatas ta mu Carrie Bradshaw' stiilis kompse ja kysis: "Miks sa neid karpidest välja ei võtnud?" - "Pole õrna aimugi," vastasin talle, pyydes Illegaardi uksest, kylg ees, sisse trygida. Korda läks.

Alineaarsed kinavervaled: Neil Gaiman kui toit ja muusika

Neil Gaiman kirjutas oma blogis restoranist nimega Alinea.
Mis tundus hirmpeen. (Peaaegu nagu molekulaargastronoomia, ainult et see nad olla ei taha.)
Vaatasin kodulehte.
Aina peenemaks läks.
Lugesin Wikipedia artiklit.
Leidsin lingi, kus kodukokk nende toite põlve otsas järele teeb:
www.alineaathome.com.

Nyyd on mul juhe koos.






***

Samuti mainis Gaiman vokaal-instrumentaalansablit Vermillion Lies, mis pidada esinema koos Amanda Palmeriga.
Gaiman on hea.
Palmer on hea.
Järelikult on ka Vermillion Lies hea?
Mhmh, oligi.






P.S. Mu enda viimane saavutus oli hakkida ära kogu majas leiduv roheline (kurk, tomat, paprika, petersell, seller, till, sibul, kysla), lisada see pannil praetud gyros-lihale (nii nad sea tugevalt maitsestatud tagumikutykikesi Stockmannis nimetasid) ning kallata kõige otsa kaks purki kikerherneid (siinkohal tervitame taas Stockmanni, umbes 7.90 purgist või nii). Maitses hästi. Mu kaaskokk, -syydlane ja -sööja nimetas seda gemüse'ks.

P.P.S. Tegelikult on söögitegu täiesti mõttetu. Ma võin istuda pool päeva, rukolaleht suus, ning õnnest mõmiseda. Teise päevapoole jaoks on teine leht. Ja tomatist ma parem ei räägigi. Milleks, vabandage, sihukesele kogu maailma kokakunst?

Suhtlushäired on meelerahu võti

Viimaseid päevi on valitsenud mingi kahtlane a-, mis- ja dyskommunikatiivsuse segu. Mõni inimene ei reageeri konktakteerumiskatsetele yldse, mõni saab kõigest valesti aru ja mõni reageerib hilja või kummaliselt.

Käisin Tartus. Et ma sinna ysna mitu aega jõudnud pole, mõtlesin igasuguste inimestega yhendust võtta ja sisustada kaks päeva tihedalt kohtumistega. Nojah, esimese päevaga läks õnneks kah, aga juba selle õhtuks hakkas tuule suund muutuma.

Mõnel polnud telefon sees. Mõnel oli sees, aga ta ei reageerinud sellele. Mõni ei loe yldse oma kirju ning mõni ei loe kirju sellelt aadressilt, mis minul oli. Võib-olla on ka mõni telefoninumber vananenud, ei oska ytelda. Mõni oli hõivatud ja mõni ärkas alles siis, kui juba Tallinnas tagasi olin. Mõne inimese asukohta hindasin ise valesti.

Mis seal siis ikka. Mõnd neist, kellega ma ei kohtunud, oleks mul olnud täitsa hea meel näha. Samas - kõige olulisemate inimestega sain esimesel päeval jutud ära aetud. Mõni akommunikaator langes nende hulka, kellega oleks ju kena ja viisakas aeg-ajalt vestelda, ent otseselt asja ei ole ning õigupoolest väga palju rääkida kah mitte. Milleks mulle klatš inimeste kohta, keda ma tundsin mõnes eelmises elus, hoopis teises maailmas? Elagu oma elu ja mina elan oma. Mõni, kellega sedapuhku suhtlemata jäi, võinuks ise asja vastu huvi tunda - ma ei liigu eriti palju ning piirdun igapäevases suhtluses ysna kitsa ringiga, sestap saavad nad järgmist võimalust kaunis kaua oodata. Noh, seisku ise oma huvide eest. Mina sain natuke varem tulema, mille yle ma eriti ei kurvasta.

Õigupoolest oli mul ka tänaseks ja homseks yht-teist plaanitud, ent needki päevad jäävad suhtlushäirete tõttu arvatust tyhjemaks. Mis on ju igati tore. Mu fyysilisel ja virtuaalsel kirjutuslaual vedeleb terve kuhil tekste, mis tahavad loetud, toimetatud, tõlgitud või kirjutatud saada. Mõne neist olen headele inimestele juba ammu võlgu, mõni tuletab ise ennast meelde, mõni on seotud tööga. Sebimist kui palju, igavust ei mingit. Kyllap puhkus selleks ongi: hea rahulik aeg tööd teha.

Ärapeidetud jõgi

Kas piiritajad, kes madalal Härjapea jõe kohal putukaid pyyavad, lendavad maa all?

Unelaul

Uni on. Ei jaksa blogida.

Mõnikord on uni nii paks, et lõika või noaga. Ei lasta sul teda täis magada ning nii kondadki pool päeva mööda ilma, yhes silmas reaalsus ja teises unenägu, mõtted puntras ning vererõhk põlvekõrgune. ("Kuni veel viimnegi poisike und näeb," ähvardas Lembitu, "ei ärka veel Eesti riik!") Sellistel päevadel võib heal juhul kirjutada mytoloogilisi mistselle, kindlasti aga mitte midagi sellist, mis end tõrgeteta lugeda laseb ja inimesed rahumeeli endisteks jätab. Reaalsus ei ole eriti töökindel leiutis, juba esimeste uneilmingute käes peatub ta kriginal ning hakkab pilduma veateateid. Austa und, uni on vanem kui meie keegi. (Karksi-Nuia)

Magada. Võib-olla undki näha.

Vabandussõja kaotussammas

Polnud mul mõtteski vabadussambast kirjutada, aga Giustino võrdles seda jumalate vasaraga ("Hammer of Gods") ja kirjutas sambast lõpuks ilusa ulmejutu, mis oleks suurepäraselt sobinud hiljutisele lyhifilmistsenaariumite konkursile, kus just Eesti mytoloogiat taga otsiti.

Giustinol on muidugi õigus: Thori haamer on Tallinna kesklinna pisut sobimatu, kuna Eestil pole Thoriga mingit erilist seost. Samas peaks yks jumal meile ysnagi hingelähedane olema, on ta ju suisa meie pinnale maetud: Osmussaarel on nimelt Odini haud.

(Ma ei saa siiamaani aru, miks keegi seda korralikuks usuturismi sihtmärgiks pole sättinud. Skandinaavia uuspaganad maksaksid end rõõmuga siniseks, et laevaga Rootsist Osmussaarde palverännule minna - kui nad ainult teaksid, et selline vinge paik seal on. Ei ole meil mingit kapitalismi, keegi ei taha maas vedelevat raha.)

Nii et Thori vasara asemel võiks samba otsas olla paar Odini kaarnaid, Huginn ja Muninn (Mõte ja Mälu). Ilusad ja targad linnud, sobivad iga minevase ja tulevase sõja konteksti.


***

Võib-olla oleks eestlasele yldse hingelähedasem mitte võidu-, vaid kaotussammas. No mis suuri võite meil siin ikka nii väga on. Kõige vingemad lahingud on Eesti pinnal pidanud võõrad väed omavahel, eestlased kui mitte mõlemal poolel, siis kaitsja ning kaotajana. Ja ega mõlemal poolel sõdiv rahvas kah kunagi võita saa, sõda ise ongi juba tema kaotus.

Ehk seepärast ongi eestlased nii ebakindlad. Kas ikka sobib? Kas nõnda siis tehakse? Mida välismaalased ytlevad? Aga turistid? Mida arvavad sellest kõigest Tallinna loomaaia elevandid? Päris ehtsa vabandamiseni pole eestlased kyll veel jõudnud, kuigi Läänes käib juba aastaid usin vabandussõda, võisteldakse vabanduste mastaapsuses ja kompensatsioonide suuruses. Ainult inglased pole veel (minu teada) vabandanud Ameerika asustamise ja hispaanlased "avastamise" pärast ning teisel pool ei võta venelased sellest kõigest yldse osa. Eestlaste mentaliteediga, kes armastavad oma haavades surkida ja enda kannatusi kõigile näkku toppida ("Näh, vaata, selle furunkli sain ma seitsmesaja-aastasest orjaööst!"), sobiks see ju kenasti.

Eesti oludes võiks see välja näha nii, et kõigepealt vabandab Eesti Vabariigi president pidulikult lätlaste ees, kelle pealinna eestlased ykskord okupeerisid, ja venelaste ees, kellelt umbkaudu samal ajal annekteeriti hea tykk Petserimaad. (Ja setude ees ja ingerlaste ees, kelle pinnal Eesti sõjardid enda macho-kompleksi välja elamas käisid.) Ning selle mälestuseks pannakse siis pysti kaotussammas, mis tähistab, kui võõrast keelest metafoor laenata, "oma palge kaotust". Selle otsas meenutaks meile me igavest häbi kaks sõpra: Vabadusrist ja Vabadusviletsus.

Teise päeva muljed

Minu jalad ei ole seismiseks mõeldud. Ega ma ei nurise, aga valus oli. Yhel hetkel pidin ikkagi minema sööki-jooki ja istumist otsima.


***

Kust Urmas Vadi vahetekste lugeda või kuulata saab? Mina neid algusest otsani ei kuulnud ning suur jagu teisi ilmselt kah mitte. Seal paistis miski jutustus olema, aga yksikasjadest ei saanud sotti.

Yhes lauas kommenteeris keegi, kuidas olla kohe näha, et Anu Lamp on näitleja - sihukest toredat juttu räägib lugude vahele. Ma ei hakanud hajutama inimeste usku, et ta neid vahepalasid ise kirjutab. Tore ja tark tydruk, kyllap saaks hakkama.


***

Eks enamiku keerulisemast ja põnevamast repertuaarist tahaks kah kodus rahulikult yle kuulata, ilma sumina ja jalavaluta. Ehkki koorilaul on muidugi nii pagana nyansirikas, et sel moel päris kõike kätte ei saa. Aga teisit kah mitte, nii et vali kahest kurjast parem.


***

Huvitav oli uurida kavast, kes on siis need meie esimese ešeloni luuletajad, kelle tekstid sihukesse kohta välja jõuavad. Mingil määral on see ju näitaja, eks ole.

Anna Haava, Leelo Tungal, Ernst Enno, Hando Runnel, Jaan Kross... Ja siis järsku Heiki vilep. Just nagu loogikaylesanne: porgand, kartul, peet, plekktrumm, kaalikas, rõigas - mis ei sobi loetellu? Eks ta yks Eesti luule Tauno Kangro ole.

Riin Pajusaare lüüritsev tekst jooksis kah lati alt läbi. Selline... tyypiliselt halva maitsega kirjandusõpetajate lemmik, "memmeke hallike" ja leib jahtub laual, nyyh. Samas muusikal polnud vigagi, nii et olgu siis peale.

Krossi "Maailma avastamise" tekstis juhiti mu tähelepanu yhele veidrale kohale: miks peaks iga inimene omaenese maailmas just nimelt _ase_kuningas olema? Ma saan aru, et Kolumbuse elulugu ja nii. Nojah. Aga samas - ikkagi - miks? Yldse tundus see tekst kuidagi kärbitud. Kaesin nyyd Krossi paksust kogust yle, on jah nysitud. Vaata või siit.


***

Tegelikult mulle see kunstmuusika osa esimeses päevas meeldis. Ent on ka selge, et pimedas ja vihma käes rahvas seda kuulata ei jaksa. Hea, kui lauljadki laulda jaksavad, telepildis haigutasid noored poisid ysna laia lõuaga.

Ses suhtes logises korraldus sama palju kui rongkäigu logistikaski. Suured ja tähtsad, laske lastel magada!


***

Paraadi lõpuks hakkas aju genereerima veidraid loosungeid.

"Elagu sibul ja uni! Elagu minigisugused asjad ja siis need teised asjad ka! Elagu see, noh, mis ta nimi nyyd oligi! elagu kõik juuresviibijad ning mõned ka teiste seast! Gurraaa!"


***

Kokkuvõttes käis kyll. Ega ma ole laulupeol oma kakskymmend aastat käinud ning suurel vabaõhukontserdil kah vähemalt kymme, kui mitte viisteist. Uuesti nii pea ei trygi, kuid yldmulje oli täitsa meeldiv. Olgu see kõik siis pealegi, Mossi ja Jänesega või ilma.

Laulupidu tagurpidi, õlletelgist ootepuiesteeni

Nagu lubatud, pildid. Õigetpidi sättida pole mahti, pean minema hakkama.

Hääletu laulja pidu

Juhtus nii, et asjaolude kokkusattumise tõttu leidsin ma ennast eile pärastlõunal laulupeo rongkäigust.

Sõbra kooris oli nimelt yhtälkki terve rida lauljaid, kes käisid kyll hää meelega proovides, ent ei tahtnud ennast rahva ees näidata. Lisaks veel mõned, kes mitmesugustel põhjustel loobusid - ja nii ta mu ridu tihendama paluski. Mis sest, et ma ei laula. Viisi ma ju ka ei pea, nii et parem ongi.

Kogu mu uhkest rõivastusest sobisid õigupoolest vaid särk ja vöö. Ent kui nendele piisavalt kulinaid lisada - vöötasku ja puss ja kaelarätt -, ei paista peaaegu silmagi, et särgist allpool on teksad ja tavalised tänavakingad.

Alustuseks tuli liikumahakkamist Mere puiesteel ligi kaks tundi oodata. Eks see on vist peamine põhjus, miks kerge väsimus praeguseni jalgades kössitab. Rongkäigul endal polnud vigagi, ainult kaunis imelik tunne oli. Kõik muudkui vahtisid ja kui koorile ergutuseks "Elagu!" hyyti, ei tundunud see mind puudutavat - mina ju ei laula.

Mõne neist, keda ootasin, nägin tee ääres äragi. Mõni olla mind ka telekast märganud. Yldse vahtis rongkäiku terve joru kõiksugu tegelasi: yks endine ylemus, yks praegune ylemus, kunagised töö- ja koolikaaslased, võitluskaaslased ja kaasvõitlejad... Just nagu reis mälu põhja. Mõni ei tundnud äragi. Lisaks prominendid Eiki Nestorist Mart Laarini.

Lauluväljakul tuli jälle pikalt seista, enne kui vihm sadama hakkas ning pidu alustas. Õnneks anti syya. Õnnistagu kõik jumalad Ristimäe talu! Topsitäis nende kyyslauku tšilliga, yks Tartu õlu ja Kišmiši šašlõkk - ja ykski vihmapadu ei tee mulle midagi. Ainult jalad, jah, kippusid ikkagi väsima.

Imelik on see lauluväljaku akustika ja helisysteem. Oleksin arvanud, et muusika kaugemale kostab - või kui ei kosta, seda siis kõlaritest lastakse. Ei tuhkagi. Kui varakult istuma pole tryginud ning jalad seista ei kannata, kõht tyhjaks või kurk kuivaks läheb, pyhi kõrvad muusikast puhtaks. Misjaoks nad sedasi teevad?

Ähh. Täna proovin tavalist pealtvaatajat mängida. Näis, mis muljed siis on.


P.S. Piltidega praegu jamada ei jõua, pildid tulevad hiljem. Loodetavasti on tegelased äratuntavad, siis saan omatehtud Nestorit ja Laari lugude kõrval pruukida.

Värsked uudised entsyklopeediast!

Täna hommikul tuli teade, et Alaska kuberner Sarah Palin astub oma esimese ametiaja lõppugi ära ootamata tagasi. Ametlikult ta seda ei põhjendanud, ent vaatlejate arvates tahab ta pyhenduda 2012. aasta presidendivalimistele, kus loodab saada vabariiklaste kandidaadiks. Viimaste valimiste lõpus oli ta popim kui presidendikandidaat McCain ise - selt populaarsuselt tasuks ka profiiti lõigata.

Noh, iseenesest ju uudis nagu uudis ikka. "Huulepulgaga põssa/pitbull" ja "ulakas raamatukoguhoidja" on piisavalt oluline kuju kyll, et mõne tunniga isegi Eesti lehtedesse jõuda. Aga minu tähelepanu pyydis hoopis allikate loetelu, millele Google News uudisega seoses viitas.


Nimekirjas ilutseb nimelt AFP, AP ja New York Timesi kõrval ka Wikipedia - viide artiklile "Governorship of Sarah Palin". Edasi lapates leidsin uudiste avalehelt veel yhe viite Wikipediale, nimelt seoses Honduurase tänavuse riigipöördega.

Mnjah. Wikistid on pyydnud kyll juba tykk aega käivitada oma uudisteagentuuri Wikinews, kuid see on isegi refereerijana lootusetult hõre ja aeglane. Selle asemel sai tunnustatud uudisteallikaks hoopis entsyklopeedia ise. Pärast Google'it ei sea i lmselt keegi seda enam kahtluse alla.

Noh, tore on. Tubli töö. Las Britannica teeb järele.

Kui sõpru jätkub, pole aru tarviski

Ei ole see mingi saladus, et kõik rohelised või rohekad ei ole alati väga arukad. Olen sellest varemgi juttu teinud. Nyyd keerutab mingi hysteerikute pasunakoor internetis paanikat, minagi sain kirja.

Selle järgi tahtvat Euroliit (kes nimelt? milline organ?) võtta detsembris vastu "suure korporatsioonide huve silmas pidava seaduse", mis tegevat järgmist kurja:

1. Bioloogilist toitu peab kiiritama.

2. Genfoodi (geneetiliselt muundatud toidu) sisaldus bioloogilises
toidus ei kuulu märgistamisele.

3. Geenfood ei kuulu üleüldsegi märgistamisele.

4. Peaaegu kõik homöopaatilised ravimid tuleb turult ära võtta.

5. Kõiki ravimtaimeid tuleb ära keelata.

6. Suurem osa alternatiivseid ravimisviise ja –meetodeid tuleb ära
keelata.

7. Alternatiivseid lasteaedu ja kooliasutusi, nagu Waldorfi lasteaiad ja –koolid, metsalasteaiad jne tuleb ära keelata.

Kirjaviis muutmata.

Paranoia vastu terve mõistusega ei saa. Inimesega, kes teab vaktsineerimisest vaid seda, et "mina seda palju uurinud ei ole, aga midagi seal paha on, perekooli foorumis ka yteldi", ei ole võimalik argumenteerida.

Samamoodi pole siin mõtet selgitada, et vähemasti osa neist käskudest ei kuulu yldse ELi jurisdiktsiooni alla, osal puudub igasugune mõte (mida tähendab "ravimtaimed ära keelata" - kisume yles ja trambime peal?) ning kokkuvõttes on vaevalt usutav, et keegi peale vandenõuteoreetikute millegi sellisega lagedale tuleks.

Kysimus on usus, mitte teadmistes. Sest usk on, aga teadmisi pole.

Ega mõistus pole yldse inimeste kui liigi tugev kylg. See-eest on nad äärmiselt sotsiaalsed. Suurem jagu inimesi on varmalt valmis tunnistama, et sõbra idee on hea ja vaenlase oma paha - ka siis, kui nad sellest päris hästi aru ei saa.

Sõprus on tähtsam kui aru.

Meediamõtteid: kirumine ja lyhiyhendused

Mõne uudise asjus võiks kunagi viidata Karja kiriku portaalile.


***

Aeg-ajalt väsin kordamast, puhkan ning siis kordan jälle: niisuguses konkurentsis on võimatu toota libauudiseid! Kui viitsiks, kaebaks reaalsuse kohtusse. Aga ei viitsi.

Meerikamaal olla kunagi jumal kohtusse kaevatud. Et ta istungile ei ilmunud, tehti otsus tagaselja.


***

Miks ei taha inimesed teha niisugust ajakirjandust, mida neil endil ka huvitav teha oleks? Kujutlusvõimetud lähevad alatasa kõige lihtsamate lahenduste teed, kujutlusvõimelised blaseeruvad.

Mitte, et ma ise kirjutaks seda, mida ma tahaks kirjutada. Selle eest ei maksaks ju keegi. Aga mõnikord on huvitav mõtiskella, mis kõik olla võiks, kui reaalsuse inertsist jagu saaks.


***

Kui kõik lehed yksteise järel teevad näo, justkui oleks nende paberlehtedes imeline ja põnev maailm, mis veebis kuidagi ei kajastu, avaneb turunišš pisikesele säutsuportaalile, mis edastaks kõik Eesti meedia uudised yhelauseliste faktidena.

Esiteks tohib yhe lause alati tsiteerida, teiseks ei kuulul faktid autorikaitse alla ning teksti võib alati ymber sõnastada. Eesti uudiseajakirjandus on väike, yks inimene suudab seda jälgida kyll. Kysimus on vaid reklaamimyygis ja turunduses.


***

Tegelikult ei saa lehed endale seda lubada, et nad veebis uudiseid ei edasta. Kui seda ei tee nemad, leidub alati mõni konkurent. Paberlehte saab jätta muud žanrid, ent mitte faktoloogiat. Nii et kui mõne lehe propagandist lubab osa uudiseid edaspidi paberlehes hoida, on see kas bullshit või harukordne lollus.

Ma tahaks täitsa teada, kas leidub tõesti inimesi, kes näiteks tellivad Päevalehte yksnes Aavo Koka kolumnide pärast. Või kui palju on neid, kes temalt tõepoolest erakirjas ligipääsu on kysinud. Vaatamata kogu sympaatiale toodud näite suhtes ma ei usu, et eriti ohtralt.


***

Jätta Kivirähk veebi panemata - see on juba pisut parem mõte. Ent kas see ka myygiargumendina töötaks?


***

Balti riikides puudub adekvaatne ja operatiivne ingliskeelne uudisekanal. On võimatu saada ingliskeelseid teateid siinkandis toimuvast eestikeelsete uudistega samal päeval. Kes lobises, et kapitalismi tingimustes reguleerib turg ennast ise? Reguleeribki. Laiskus ja paindumatus suretavad nõudluse välja.

Investeeringu- ja innovatsioonijutlustajad võiks ju taibata, et välisinvestorite Eestisse toomiseks on tähtsad mitte yksnes lennuyhendus ja soodsad seadused, vaid ka võimalus saada jooksev ylevaade sellest, mis hotellitoa või kontori akna taga toimub.

Inimesed ei taha raha. Nad ainult väidavad, et tahavad. Tegelikult meeldib mugav äraolemine neile märksa rohkem.


***

Miks ei teki Eesti lehtede karikatuure vaadates kunagi niisugust tunnet nagu Guardiani või New York Timesi omadest? Miks nad ei võiks olla asjakohased, originaalsed ja teravad?

USAs poliitilise korruptsiooni ajalooliseks õpikunäidiseks peetav Tammany Halli poliitik, New Yorgi osariigi senaator Boss Tweed kaevanud kord New York Timesi karikatuuride peale: "Pange need kuradi pildid kinni! Mul on kama, mida lehed minust kirjutavad - minu valijad ei oska niikuinii lugeda. Aga nad näevad pilte!"

Meie peamises, kuid see-eest ka ainumas kultuurilehes joonistab poliitilisi karikatuure poliitik. See fakt sobiks juba ise mõnda Elboonia-teemalisse koomiksisse.


***

Meil on hea hulk huvitavaid ajakirjanikke, aga igav ajakirjandus. Teisalt - kas ma tahaksin, et oleks vastupidi?