Kus on rändurite kodu?

Ma kõnnin ja kõnnin yht lõpmata teed
kesk põlde täis valmivat vilja.
Ma kõnnin, teed on nii kõvad kui keed,
ju lapsena teesid armastas meel,
teed laulavad õhtul hilja.

Juske Jaak kirjutab tundehellas järelehyydes Rahvaliidule: "Sotside uksed on mõistlikele vaskapoolseid [sic!] ideid kandvatele inimestele, ka Rahvaliidust lahkujatele alati avatud."

Ja toob näiteks Andra Veidemanni, kes yhel hiljutisel vihmasel õhtutunnil, vile vihmamantel pealinna karmis meretuules laperdamas, kompsuke maise varaga vastu rinda surutud, kunagise Punase RETi söökla juures seisis, arglikult vastu sotside kontoriust kopsis ning aknast helkiva tulukese poole piilus... Ei, see oli yks teine jutt, midagi Dickensilt vististi.

Arvestades, et Veidemann on olnud
1) Liberaaldemokraatlikus Parteis (hiljem Reformierakond)
2) Keskerakonnas
3) Arenguparteis (esimees)
4) Rahvaliidus
ja on nyyd
5) Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas,
ei oleks ma väga kindel, et ta yldse mingeid ideid kannab. Või on need mingid ypris kummalised ideed. Õnneks on see tytarlapse enda ja teps mitte minu mure, ei pea mina hakkama ta retkede taha mingit biheivioristlikku teooriat looma. Pealegi on selliseid rahutu hingega rändureid Eestimaa poliitikaradadel suisa karjakaupa. Egas mustlasedki maailmas üksi ringi hulgu.

Eesti suurematest parteidest on Andral praeguseks käimata ainult yks, õnneks tuleb aga pisemaid vähehaaval juurde. Kui jumalad tervist annavad, jätkub reisilusti veel kauaks, nii et jõuab ka Jaak-poiss kord Andrale järele lehvitada ning mõttes kõike head soovida. Kabjad löövad talle musta pori näkku, aga tee ei lõpe, otsa tee ei saa.