Eesti - saaduvedavate kanade maa

Irve propageerib oma Norra-reisi päevikus turismiarendust:

Kõrvalepõike korras mõtlesin, et Eestile on vaja luua mingi oma selline ekspluateeritav mütoloogilis-loom ja siis teda igale poole toppida, et turistid mingeid mõttetuid, aga nutikaid asju ära veaksid meie riigist suurtes kogustes. Need Norra trollid olid väga edev näide.

Jäin mõttesse. Keerulisevõitu nagu. Selliseid päris endeemseid mytoolevusi meil eriti ei ole. Mittemytoloogilisi samuti mitte. Kui hoolega järele mõelda, pole vist isegi taimi; kõik, sunnikud, kasvavad peale Eesti vähemalt ka Lätis või Soomes. Ei ole patriotismi taimeriigis.

Pokud ehk sobiks, aga nemad on Edgar Valteri jagu. Noh, Soomel on muidugi kah muumid ja Tove Jansson. Ja jõuluvana, kellele on veel paar pretendenti. Pokud sobiksid Eesti kui rabamaa brändiga, mida Fred Jyssi ja sõbrad on yritanud promoda. Rahvatraditsiooniga neil samas suurt pistmist pole, vanu lugusid ei liigu ning uusi leiutada on kah kahtlane - kes kord autoriõiguslaste hambu jäänud, ei sest enam elulooma saa. (Äkki peaks hoopis noid eksportima? Myyme rattused ja kivistikud kasudega maha?)

Mardus on ilus sõna, ent sisu jääb rahvaluules pisut segaseks. Pealegi pole see kuigi originaalne, iirlastel on märksa kuulsamad banshee'd-bean sí'd ning eesti sõna tuleb hoopis skandinaavia tyvest.

Haldjates on originaalsust veelgi vähem ja ehkki Eesti haldjad on enam-vähem hiielised ning keldi omadest erinevate elukommetega, on seda vahet turistile veel raskem selgitada kui erinevust pronkssõduri ja vabadussamba vahel.

Näkid, nagu teada, on taas Skandinaaviast pärit immigrandid. Ja nii edasi ja nii tagasi. Mis meil siis yle jääb?

Õnneks saab alati pöörduda folklooriklassikute poole. Ka Kivirähk kirjutas oma "Rehepappi", Eisen õlal jalgu kõlgutamas. Ning tõesti, Eisenil on terve rida huvitavaid tegelasi.

Esimesena meenub muidugi kelladega kaetud ilves. Paraku võidaks seda pidada poliitiliseks satiiriks või siis jällegi propagandaks, sõltuvalt pidaja vaadetest ning vajadustest.

Samas on aga nii Eisenil kui ka Kivirähul suurepärane ning meeldejääv tegelane: kana, kes veab saadu. Tõepoolest, sellist asja ei näe iga päev. Teisalt on komponendid jällegi odavad, heinasaadudest ja kanadest ei tohiks meil linnugripile ja heinapalavikule vaatamata suurt puudust olla. Nii heinahunnikut kui ka meie levinuimat kodulindu on lihtne kujutada, turistidele saab myya rinnamärke ja savikujukesi, maale ja kampsuneid. Kas poleks uhke näha lennukile voorivat Briti poissmeeste karja, igayhel seljas saadu vedava kana pildiga T-särk? See on symbol, mida keegi järele ei tee, kuid ka unustada ei suuda - igal nägijal jookseb juhe kokku. (What the frick is THAT and where did you get it? - Eh... eh... Stonia!)

Miks ei võiks Eestist saada maa, kus iga jumala päev aasta läbi, sõltumata ilmast ja poliitikast, leidub yks kana, kes isamaa pinnal vabalt saadu võib vedada? Anname Evelinile ja Estrile järgmised miljonid pihku, moodustame sihtasutuse ja sealt see Eesti maine tuleb. Ega hullemaks ikka ei lähe.