Antiedukatsiooniline pyromaania

Mu haridus on auklik nagu sõelapõhi.

Koolis sain loogika eest kolme ja ylikoolis nelja. Paraku ei päästnud mind eile kumbki. Kui 55.-56. lehekyljel jõudis jutt Kripke ja Bethi puudeni, sain aru, et mina nende taga metsa ei näe. See kõik on kahtlemata äärmiselt vajalik, oluline ja isegi huvitav, ent saja aasta jooksul arendatud moodsat loogikat ei jõua omandada yhe ega isegi mitte kahe õhtuga.

Puuduvaid teadmisi tuleb nähtavasti imiteerida. Seda ma yldiselt oskan; omal ajal suutsin näiteks Peeter Oleskit täitsa edukalt järele teha.

Läti-eesti tõlkevõistlusel ma kah osaleda ei saa, kuigi see oleks vahva. Kunagi õpiksin läti keelt kyll suure huviga, ent enne seda tuleb terve trobikond muid. Inglis on ikka veel passiivne ning murretest ei tea ma õhkagi; ladina lubasin ära õppida, kui eksami ära teen ning iiri vastu on endal suur huvi. Vene keel vajaks samuti turgutamist ning prantsust, araabiat ja soomet pole ollagi. Mõne unustasin kindlasti ära.

Senikaua saame läbi Lätita. Ehkki vene ja inglise vahendusel võiks muidugi ka läti keele oskust imiteerida, on see kaunis keeruline trikk.

Naljakal kombel nõuab armas maailm kogu aeg igasuguste asjade tegemist, harvem ka teadmist, kuid nende korralikuks õppimiseks ei jäta keegi aega. Alati tuleb sada kiiret asja vahele ning keegi syytab järjekordse tulekahju. Pagana pyromaanid, andke asu.