Mis saab siis, kui tulevik ära jääb?

Yks transhumanismi apologeet kõneleb, et kui teadussaavutusi ei peeta uudiseväärilisteks, ei suuda suur osa inimesi neile isegi mitte tähelepanu pöörata, rääkimata nende tähtsuse mõistmisest. Nii ei hõlmata seda ka haridusse. Mida pole igapäevases infovoos, sellest polda ka teadlikud.

Teadmistepõhisest kihistumisest räägitakse juba ysna ammu. Teatud mõttes toetavad teaduse religioossed vormid tehnomandariinide kasti teket - see on yks iselaadi teenistusaristokraatia. Kes tehnikast aru ei saa, jääb teatud hetkel hätta või vähemasti ei kerki mingist tasemest kõrgemale.

Stopp. Praegu valitsevad vähemasti Eestit kyll - kui mingit seltskonda yldse välja saab tuua - eelkõige humanitaarid. Sealjuures isegi mitte sellised, kes suudaksid yhiskonda eriti hästi mõista või kujundada. Lihtsalt... mingisugused. Mis tähtsust on siis matemaatikal, reaalteadustel või tehnikal?

Teadlikkus on tähtis. Sa ei suuda reageerida sellele, mille olemasolust sa ei tea, rääkimata suhtlemisest või valmisolekust. Aga transhumanismi yks nõrkus peitub kurvas tõsiasjas, et see on vaid yks võimalikest tulevikest. Teadlikkus yhestainsast alternatiivist muutub kasutuks juhul, kui see potentsiaal ei realiseeru.

Õnnemäng.