Hardcore ja softcore: inimestelt inimestele

Eilse jutu sappa tekkis arutelu n-ö pehmetest ja kõvadest uudistest, hardcore'ist ja softcore'ist. Kas ajakirjandus - sealhulgas välisuudised - peaks olema pigem "inimeselt inimesele", kirjeldama tavaliste inimeste elu ja ilma, või rääkima "igavaist asjadest": poliitikute askeldustest, seadustest ja majandusnäitajatest.

Ei saa kuidagi ytelda, et mulle olukirjeldused ei meeldiks. Jaanus Piirsalu jutukesi loen huviga, Kängsepa Liisu omi ka (ehkki viimane raamat on veel nägemata). Olen ise korduvalt pehmet ajakirjandust "eriti kõva käe" pooldajate eest kaitsnud, tahtnud pigem aeglast ajakirja kui kiiret veebilehte. Ent mulle tundub, et ajakirjanduse skeleti (või kitiinkesta, kui soovite) moodustavad ikkagi faktiuudised.

Hardcore on see žanr, millest lugejasse kogunevad faktid. Kui sul on faktide kaudu ettekujutus, mis toimub, saad sa ehitada sinna peale softcore'i, mis kirjeldab, kuidas see toimub. Aga kui fakte ei ole, on olukirjeldusi armas lugeda... ja kõik.

Keskmise blogipidaja reisikirjast on võimatu aru saada, kas riigis valitseb kommunism või liberalism, kas seal on kodusõda või rahu, kas seal toimusid tema kylaskäigu ajal olympiamängud või valimised. Tema kirjeldab, kuidas poemyyja oli jõhker, siis sadas vihma ja lapsed mängisid. See on vahva ja inimlik. Ent mida võib neist mikrotasandi kirjeldustest kogu yhiskonna kohta välja lugeda, selgub alles taustafaktidest, mida enamasti tuleb hankida kuskilt mujalt.

Mõni muidugi kirjutab oma loo sisse ka yldisema tausta. Vahel isegi tasakaalustatult. (St, mitte julmalt yhele poole kaldu, nii et teine pool on saatanast ja sööb öösiti lapsi. Või et kogu maailm on roosa ja maasikalõhnaline ning kuu pealt kostab õhtuti muusikat.) Aga need, kes niimoodi kirjutavad, on enamasti kas ajakirjanikud või muidu professionaalsed kirjatsurad. (Vt siinkandis viidatud Hessleri raamatut, näiteks.)

Mida see kokkuvõttes tähendab? Seda, et kui hardcore ära kaob ja selle asemele ilmub softcore, muutub lugejate (ja ajapikku ka ajakirjanike) tegelik arusaam toimuvast veelgi kesisemaks. Ning inimest, kel puuduvad teadmised, mille taustal kohalikke ja pehmeid uudiseid tõlgendada, vahel mõne suhtes ka kriitiline olla, on kerge manipuleerida.

Jah, võib ytelda kyll, et Eesti ajakirjanduses on välisuudised eelkõige täitematerjal. Aga nad ei pea seda olema.


P.S. Näiteks toodud "Sõja ja rahu" kohta: jah, ykski sõda ei toimu, kui seda tahavad pidada yksnes paarsada poliitikut, kuid mitte tuhanded või miljonid lihtinimesed. Aga yhes kylakõrtsis toimuvast võib treida lõputult teateid, ent need kaasahaaravad olustikupildid ei ytle, kas kogu maal lauldakse patriootlikke laule valitsusjuhi toetuseks ja pekstakse neegreid/juute/katoliiklasi (kriipsuta õige alla) või on tegemist yksiku marutõbise erandiga. Mul on sygav kahtlus, et "inimestelt inimestele" tehtud ajakirjandus räägib sõdadest siis, kui need on juba alanud.