Keelamise piirid

Lõunaaeg. Kontoris mängib raadio. Kõrv pyyab pahaaimamatult kinni Lily Alleni maheda muusikapala "Not Fair", kui järsku kostab selles rida I've spent ages giving BEEP. No misasja?! Kuhu me välja jõuame, kui niisugune täiesti tavaline sõna kui head kah ropuks tunnistatakse?



Eks see on tegelikult vana nali. Kirjandusliku paralleelina meenub Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad". Kui inimesed avastavad lihtsa viisi saada oma kaif kätte igapäevastest asjadest, tarvitades neid pisut harjumatul viisil, kuidas sa neid siis keelad? Liimi- ja bensiininuusutajatega on sama lugu. Keelame ära liimimise ja autosõidu?

Inimesed leiavad lõpuks ikka viisi teha, mida tahavad: ropendada, nuusutada, elada vastikut ja ohtlikku elu. Kui meile ei meeldi, mida nad teevad, on mõistlik püüda teha nii, et nad seda ei tahaks. Vastasel juhul kulutame hulga aega ja jõudu ning seisame lõpuks ikka sama jama ees. Teine võimalus on muidugi mõelda, kas me üldse tahame neid ümber veenda - mõnikord tasub küsimus ka sedapidi seada.



Ah jaa, tervitaks ka kedagi. Viimane laul sobiks näiteks toredale organisatsioonile nimega Agape Eesti ja selle ylemusele Herman Jyrgensile. Ja eks neid ole veel, kellele see sobib. Kes arvab, et tema nimi oleks siin asjakohane, olgu lahke ning tundku ennast puudutatuna.

Look inside, look inside your tiny mind...