Oma paelte eest plehku ei pane

Ehkki ma hommikul veel vastupidist uskusin, pidin lõunaks endale tõde tunnistama. Panin yles kysitluse "Kas ka sina haigest peast tööle kipud?", raporteerisin ja tulin koju põdema. Jube nõrk on olla, iga sõrmeliigutus nõuab vaeva ja syda on paha, kõik luud-liigesed valutavad ning kylmavärinad vahelduvad palavaga. Just nii yks õige eestlane ennast tunnebki.

Tõin poest syya, nyyd ei taha. Äkki õnnestub vähemalt teed juua? Tõsi, poolepuudase tassi tõstmisele ma ei mõelnudki. Kõrrega? Sel juhul kylmast peast. Siis pole tast jälle kasu. Et mitu viimast päeva on tee tundunud imehea ning kohv yldse ei isuta, võis muidugi märk olla. Ja nagu selgus, on taimeteed ka otsas. Raudrohtu vist kuskil veel on, aga hakka sellega mässama.

Järgmine kord, kui haigeks jään, valmistan ennast hoolikalt ette. Korjan kolm kuud varusid ning toon kõik tarviliku köögist tuppa. Ei jaksa mina praegu kraadiklaasi järele minna. Kui tahab, tulgu ise.