Milleks on tarvis luulet?

Keegi tuli hiljuti minu käest kysima, milleks on tarvis luulet. Yks võimalik vastus on siin.

Nagu filosoofiagi, on luule yks maailma nägemise ja tõlgendamise viise. Luule, nii nagu teisedki kunstid, võimaldab anda ambi- ja multivalentseid, vastuolulisi ja mitmetimõistetavaid kirjeldusi. Tihtipeale on need tõepärasemad kui ideoloogiliselt lihtsustatud ajaleherealism, sest maailm ongi keeruline. Inimene niisamuti. Suur osa inimestest isegi saab sellest aru, ainult ei tunnista - lihtsas mustvalges maailmas on palju kergem elada. Keeruline maailm muudab otsustused keeruliseks. Aga mida keerulisemad on valikud, seda suurem on võimalus eksida, seda raskem on vastutus. Retooriliste nakkushaiguste pakutavad lihtsad reeglid on samasugune kiusatus kui narkootikumid või hasartmängud. Kui su maailm koosneb lihtsatest tykikestest, kus hea ja paha, ilus ja inetu on selgete vastandustega paika pandud, pole sulle tõepoolest vaja ei filosoofiat ega luulet. See jookseb sorinal maha mööda seda karkassi, mille sa oled enda ymber ehitanud reeglitest, mis kaitsevad sind maailma eest - et sa ei peaks seda nägema niisugusena, nagu see on.

Avastasin kord, et yhe mu tuttava arusaam yhiskonnast rajaneb ilusal lihtsalt dihhotoomial: Keskerakond paha, Reformierakond hea. Savisaar paha, Ansip hea. Kõik ideed jagunevad nende kahe väärtuse vahel. Pluss või miinus, muud ei ole. Pole olemas keerulisi poliitilisi, sotsiaalfilosoofilisi ega majandusteaduslikke teooriaid, pole koolkondi ega mõttevoole, pole eksitavaid vaidlusi ning lahendamata kysimusi. On Keskerakond ja Reformierakond. Hea ja paha. Ja kõik.

Et need kaks on sisuliselt yks entiteet, et yhiskonna tõlgendamiseks leidub ka palju muid viise, on tema jaoks tähtsusetu. Minu jaoks on tema ilmanägemine... kummaline. Aga ma pyyan seda mõista, arvesse võtta ning teatud määral aktsepteerida. Ma ise ei võta seda kunagi omaks, ent temaga suheldes arvestan, et teatud mõttekonstruktsioonid jäävad talle arusaamatuks ja kui neist on just tingimata tarvis rääkida, tuleb need tõlkida tema keelde. Ma ei loe talle luulet. Milleks inimest piinata?


P.S. Kahtlemata on see jutt ilukõneline, lihtsustav jne, kuid sedavõrd ka loodetavasti kergemini mõistetav. Olen veetnud palju aega, pyydes inimestele selgitada, et maailm on keeruline. Ega nad sellest aru saada ei taha, aga mina ka ei jäta.

Muus osas ei pruugi mind uskuda. Ma pole kindel, kui palju ma isegi ennast usun. Ent see on yks võimalus vastata kysimusele keeles, mis kysija omaga teatud määral yhtib. Võib ka teisiti.