Pealkirjaeetika

Kui ma kirjutan uudise sellest, et USAs levivad tööpakkumispettused ning justiitsminister Rob McKenna hoiatab nende eest, kumb tuleks siis pealkirjaks panna: "Ameerikas levivad tööpakkumispettused" või "Ettevaatust, tööpakkumine võib olla pettus!"?

Muidugi on asi suhteliselt selge. Esimene pealkiri on asjakohane ja konkreetne. Teine teeb veebimeedia välisuudiste tavalise triki ning tõmbab inimesi lugema, vaikides maha syndmuse asukoha. Inimesi ju välisuudised ei huvita, maailm väljaspool Eestis ei koti, vabandage, kedagi. Aga kui kodanik loeb juhtlõiku, pettub ja tagasi Delfisse kargab, on klikk juba käes. Alatu? Kahtlemata!

Minule makstakse palka klikkide pealt. St, kuni tuleb klikke, peetakse mind palgal. Kui ykskord enam ei tule, siis ei peeta ka. Mulle meeldib raha saada. Järeldus?

Ideaalses maailmas ei klõpsi inimesed kollastel pealkirjadel. "Andrus Ansipil avastati kolmas munand", "Eve Kivi leiti surnult Barack Obama voodist" ja "Anu Saagim: Maret Maripuu on tegelikult mees!" ei pälvi seal mingisugust tähelepanu. Inimesi huvitavad pigem põhjalikud ja teemasid korralikult lahkavad artiklid kogu laiast maailmast nende ymber, mina aga saan rahulikult kirjutada pealkirju, mis räägivad artikli sisust. Tõsi, seal pole ilmselt ka tööpuudust ega tööjõupuudust, mistõttu tööportaale pole tarvis ning mina teen mingisugust muud tööd. Noh, ega kõik ei saa ideaaliski ideaalne olla.