Pealkirjaesteetika
Mõni ikka ei oska pealkirju panna. Kui välisuudise kohale kirjutatakse "Meeleavaldajad nõuavad Madagaskari presidendi tagasiastumist", kas on siis ime, et seda loeb ainult autori vanaema ja kaks Tallinna Loomaaia asukat? Ja ometigi oleks võimalusi lõputult:
* "Ravalomanana kutsus inimesi jääma rahulikuks" - Kõlab nagu muusikauudis. Mingi reggae-bänd? Nime teine pool tuleb ilmselt sõnast mañana.
* "Mässavad leemurid ründasid raadiojaama" - Kellele ei meeldiks väikesed nunnud loomad, kes muutuvad vägivaldseks? Gremlinid on ju tänini populaarsed.
* "Linnapea nõudis presidendi tagasiastumist" - Enamik arvaks, et jutt käib Savisaarest.
* "Antanarivo, meil on probleeme!" - Ulmeklassika. Ma peaaegu et kuulen juba taustaks kõlavat "Ilusal sinisel Doonaul" (mida yhel plaadil tituleeriti Straussi teoseks "Kosmoseodysseia 2001").
* "Linnapea õhutab inimesi mässama" - Jälle see Savisaar.
* "Yhiskonnas on allakäik" - Refereeritakse ilmselt Eesti sotsiolooge.
Aga keda huvitab Eestis Madagaskari poliitika? Tõepoolest, hullem oleks vaid "Aafrika Liit soovib lahendada probleeme dialoogi abil". Algatamise menetlemise protseduuride läbiviimine, juhhei!
Posts
10 märkust:
Samas on just "Meeleavaldajad nõuavad Madagaskari presidendi tagasiastumist" minu jaoks ideaalne pealkiri: võtan teadmiseks ja rohkem polegi mul vaja just praegu teada. Kui juba homses lehes on pealkiri, et Madagaskari president ongi tagasi astunud, ma ehk kaaluksin asjasse lähemini süvenemist. Kui aga oleks mind püütud Savisaarega klikima lollitada, olnuks ma Päevalehe peale maruvihane.
Ma täitsa usun. Aga mis su, sitika, viha ka maksab? Savisaarele oleksid klikkinud, isegi kui see oleks Clintoni kunagist kampaanialaulu meenutades "Savisaar on my mind". Järelikult oleks EPLil tykike reklaamitulu juures, millest mõnele toredale inimesele palka maksta. Madagaskari peal ju ei klikita, lihtne ja selge.
Pealkiri ei tohi kõike ära öelda. Ideaalne pealkiri räägib hoopis millestki muust kui sisu.
Samas kui väljaanne mind pealkirjadega liiga tihti narrib, lõpetan ka nende RSS-voo jälgimise, klikimisest rääkimatagi. Kui aga on asjalik pealkiri ja selle taga huvitav lugu, viitan parimal juhul sinna oma blogist, kust äkki keegi ka end sinna klikib. Ehk siis pikemas perspektiivis on väljaandele kasulik mind mitte ärritada.
Enamik inimesi räägib sedasama, aga tegelikult sööb oma sõnad peagi ilma ketšupita. Mis neil muud yle jääbki, Eestis on ligikaudu neli päevalehte (sh kaks teatud mõttes nišikat) pluss Delfi ning nende seast pead valima, kui yldse kuskilt Eesti uudiseid saada tahad. International Herald Tribune, Guardian ega Google News Eestit paraku korralikult ei kata. Ja pealegi võib sul meelekindlus olla või mitte olla, ent inimese aru töötab kord juba sedasi, et mõne asja poole ta sirutab kätt ning mõne poole mitte.
Selle kõige kõrval lihtsalt ei tasu yhe inimese ja tema blogist võib-olla kunagi tuleva kolme sõbraga arvestada. Tähtis on, et täna ja nyyd ja kohe käiks kymme tuhat inimest pealkirja klõpsimas, sest sellest sõltub reklaamimyygi edu ja hind.
Aga reklaamiturul on praegu kõik lehed yksteisel kõri kallal, sest surm seisab suu ees ning päevalehtede vahelt tuleb mullalõhna. Kui õige nurga alt vastu kuud vaadata, võib näha isegi Liiva-Annuse reklaame.
Siit muidugi idee H.M. kontserni edasiarenduseks: meediamonitooringubyroo Liiva-Annus ja Partnerid.
Kui elu samamoodi edeneb, on HMS varsti Eesti ainus meediaettevõte, kes ei ole kahjumis. Jaanuari numbreid veel ei tea, äkki on juba praegu.
pealkirjaeetika loeb!
ei tea, olen ma loomaaia asukas või kes, aga eelistan pealkirju, mis sisu lyhidalt ja täpselt kajastavad, mitte mingit häma, mida on nagunii kõik kohadpaksult täis.(Larkoga paadis siis)
Vari(Varju paik)
Kes Madagaskari uudiseid loeb, on leemur! :D
Lugejana tahan minagi konkreetseid ja selgeid asjakohaseid pealkirju ning nende all huvitavaid, asjalikke, uudseid ning põhjalikke artikleid, mis oleksid illustreeritud
Kahjuks enamik lugejaid selliseid artikleid ei taha, mistõttu saab suurema osa reklaamituludest pigem elu24.ee. Järelikult ytlen ma ajakirjanikuna (kes on hoopis teine inimene kui mina lugejana) kyyniliselt, et tahan syya ja mõnikord isegi juua, aga kes kvaliteetajakirjandust soovib, lugegu Wiredit. Mis olla, muuseas, märksa kõhnemaks muutunud, nagu täna Kiristjan/Rockwitch kirjutas.
Seda et... Elu24 on lõbus. Väga. Kogu aeg loen.
Natuke on nagu häbi, aga teisalt tundub, et noh, vähemasti ei ole ma snoob.
Nagu, khm, mõni siin näikse olevat. Ei teda huvita seks ega midagi. Issake.
Kui arvestada, et porno on seksi aseaine ning elu24 on porno aseaine, on see kraam juba lahjenduse lahjendus nagu Esimese ilmasõja aegne sakslaste ersatsleib, kus aganad asendati yhel hetkel saepuruga. Ilmselt juhib Anu Saagim homöopaatilist raviasutust seksisõltlastele.
kui nüüd järgi mõelda siis need laused on ju samaväärsed -
"Toimetaja: kirjuta selline artikkel et lugeja saaks sellest orgasmi!"
"Toimetaja: kirjuta selline artikkel et lugeja saaks aevastaks seda lugedes!"
"Toimetaja: kirjuta selline artikkel et lugeja muigaks!"
ma arvvan et delfi ongi selliseid aevastusi täis ja see on nakkav (nagu elaks ühistranspordis või lasteaias)
Post a Comment