Praegusel majanduskriisi ajal on kõik kohad täis inimesi, kes oleksid rõõmuga valmis korrumpeeruma - ka väike lisasissetulek on suur asi, kui töökoht pole kindel ning uut kuskilt ei paista.
Probleem on selles, et ykski ei taha osta.
Neile, kes pikki intervjuusid lugeda ei viitsi, olgu siinkohal toodud lyhike kokkuvõte Eesti tuttuue sotsiaalministri Hanno Pevkuri seisukohtadest.
1. Töötud on jobud, kes käivad riigilt raha kerjamas ning ei viitsi tööd teha.
2. Riik peaks toetama tööandjaid, mitte töötajaid. Kogu maksukoormus tuleks viia tööandjailt töötajatele.
3. Ykski täie aruga inimene ei võta tööle invaliidi.
4. Naiste turvakodu on mõttetu detail.
5. HIV ja narkomaaniaga võideldakse kabinetis, mitte tänaval.
6. Haige maksku enda eest ise või surgu maha.
Pikemalt võib lugeda näiteks siin ja siin.
Eks selles ole teatud loogika kah, et sotsiaalminister on sotsiaaldarvinist. Kaitse- või välisministeeriumis poleks sel mingit vahet.
Talna Kristjan kirjutab väidetavalt toreda ideega, ent mitte eriti hea väljanägemisega asutusest nimega placer.ee.
Kaesin perra. Ei saanud suuremalt jaolt aru, milleks seda vaja on. Kogub Google Mapsis mingil määral reklaami Tallinna kesklinna söögikohtadele, aga neid on seal kuidagi hõredalt. Kui oleks palju, oleks muidugi kole kribu.
Ega söömapaikadest infot saada pole muidugi lihtne. Nende endigi veebid pole suuremad asjad; enamasti pannakse need kord alguses pysti ning siis unustatakse. (Pyydke leida, kes täna õhtul Molly Malone'is mängib, eks ole.)
Kõige enam torkas silma sildike "päevapraed". Noid paistab yldse olema kogu Tallinna kesklinna peale umbes kymnes kohas. Ega seda placer'ist teada saa, kas praadi jätkub või mis kellaaegadel seda pakutakse, aga noh, sõja ajal on kärbes ka liha, nagu yhe ministeeriumi pressiesindaja kord ytles.
Uurisin siit ja uurisin sealt, kuni komistasin prae otsa, mille pärast siin yldse kirjutama hakkasin: keegi Meeli, kes elab aadressil Maakri 19, pakub täna (huvitav, kas isegi praegusel kellaajal?) spagette Polognese kastmes. Bolognese ehk siis maakeeli Bologna kastet ma tean kyll, täitsa sympaatne tomatiplöga. Sobib makaronidega hästi. Aga mis on Polognese kaste?
Poola kaste on olemas kyll, toidutare.ee kirjeldab seda nii:
Kas ma seda just makaronidele paneks, on iseasi. Aga noh, ehk Meelile meeldib.
Pirate Bay praegune kohtuasi on puhtakujuline kyberpunk. Kogu syydistuse tuum on selles, et ehkki maailm on muutunud, eelistavad meelelahutuskorporatsioonid sellest mitte midagi teada ning hoida kinni vanast ärimudelist. [Reklaam: Kõige põhjalikum eestikeelne ylevaade on Larko man.]
Meelelahutustööstus on vana ja karm nähtus. Põhimõtteliselt sai uusaegne lustiäri alguse Kolmekymneaastase sõja aegu, mil hakkasid ilmuma esimesed ajalehed sõjateadetega. Toonases ajakirjanduses olid kenasti yhendatud ärihuvid ja verejanu.
Kui sõda läbi sai, olid inimesed juba harjunud lehti lugema ning lehetegu jätkus. Pikka aega koosneski meelelahutus suuresti ajalehtedest ja teatritest, pluss ringirändavad palaganid, mis oli kyll ysna vana äri. Kui lehemyyjad ja protestandid kirjaoskust laiemalt levitasid, oli turgu ka rahvaraamatutele. Sisuliselt võib selle kollase kirjanduse hulka lugeda ka yksikuil paberilehtedel myydud laulusõnad - et enamasti oli tegu poliitilise pila ja jutustustega populaarsete kriminaalide elust, pluss vagakirjandus ja muud jenoveevad.
19. sajandi lõpus pani Pierre de Coubertin alguse uuele ärile, mille suurust ta vaevalt kujutleda oskas. Alguses võisid olympiamängud ju amatööride võistlused olla, aga praeguseks pole suvalisel kiiresti sibaval kokapoisil pjedestaalile asja. Kyll võib ta medaliomanikega rohkemal või vähemal määral seostuvat nänni myyes rikastuda. Rahvasport võib ju tervisele kasulik olla, ent Maradona nime ja numbriga T-särgil või ragbimatši teleylekandel pole rahvamasside tervisega midagi pistmist. See on puhas äri.
Umbes samal ajal või natuke varem sai korralik bisnis ka helisalvestamisest. Eks muusikatööstus ise virutas alguses kah kõikjalt, kust sai. Kuskil New Yorgi või New Orleansi agulis viise treivale neegrile ei kippunud keegi peale tema algse kirjastaja pennigi maksma, kõik kopeeriti ja tiražeeriti. Autoriõiguseni jõuti alles omavahelise kisma käigus.
Lisame siia filmid ja televisiooni ning tulemuseks ongi praegune yhiskond, kus ykski kurat ei oska ytelda, kui suur osa majandusest tegelikult meelelahutustööstuse käes on. Eks varasematel aegadel tegid seadusi need tööstusharud, kelle käes siis kõige rohkem raha oli. Shakespeare'i-aegseid teatreid võis edasi-tagasi ja kinni-lahti kamandada, nagu syda lustis. Katsu aga praegu seda kinodega teha.
Varem oli lustiäri sunnitud muutuma, sest ta ei jaksanud ise seadusi kehtestada. Nyyd oleks tal justkui seda võimu, seega pannakse seadusandjad USAs kirjutama seda, mis parasjagu kasulikum tundub - meenutame näiteks loomingu avalikku domeeni mineku tähtaegade hiljutist pikendamist. Ja kuna maailma naba asukoht on eri andmetel kas Los Angeleses või New Yorgis, on lihtsam mitte hakata väiksemates riikides poliitikuid ära ostma, vaid kõva häälega peale käratada-
Norra valitsusele esitas IFPI hiljuti ultimaatumi: kas sulgete oma riigist ligipääsu Pirate Bay'le või anname teid kohtusse. See aeg on möödas, kui korporatsioonid suhtlesid riikidega kui alamad subjektid või isegi võrdsed; praegu jagatakse käske. Nagu yteldud, kyberpunk.
Soomes soovib Nokia oma seadusi ning selle avalik salgamine ei kõla eriti veenvalt.
***
Eks sel myndil on muidugi ka teine pool. Mõni korporatsioon yritab just nimelt muutunud maailmas äri ajada. Google on alustanud programmi, mille käigus kõik kättesaadavad raamatud skännitakse arvutisse ja riputatakse veebi.
Kui autor seda just nimme ei soovi, ei ole tekstid siiski algusest otsani kättesaadavad, vaid yksnes jupiti. Olgu siis mingi osa teksti algusest, mille järgi võib lugeja otsustada, kas ta seda osta soovib, või otsingute jaoks, et mingi teema kohta kirjandust otsides võiks leida, kes ja mida sellest kirjutanud on või millisest raamatust tsitaat pärineb.
Olgem ausad, eesti kirjandust netis praktiliselt pole. Peamiselt levitavad omi tekste veebis grafomaanid. Pole seal Tammsaaret ega Traati, suurem jagu sellest on maetud raamatukogudesse. Rääkimata muidugi igasugusest tõlketegevusest. Me ise võime ju korrutada, et Kross justkui võib-olla peaaegu oleks napilt saanud Nobeli, ent rahvusvahelises mastaabis ei tea eesti kirjandust keegi.
Mina isiklikult eelistaksin muidugi täies mahus kättesaadavaid tekste. Olen ostnud ysna palju raamatuid, mille häädust olen varem yhel või teisel moel oma hambaga järele katsuda saanud. Sama käib muusika ja filmide kohta: loomingu vaba levik internetis mitte ei langeta, vaid tõstab myyginumbreid.
Muidugi võiks ju poeski raamatuid lapata ja muusikat kuulata, ent ma olen vanamoeline inimene. Minu jaoks on poes raamatuid lugeda ikkagi veider ja ebamugav. Ehkki mul on tuttavaid kyll, kes seda tegemas käivad.
Aga pool muna on kah parem kui tyhi koor. Teisest kyljest on see kõik maitse asi. Nagu viimatisest Päevalehe loost näha võib, eelistavad näiteks Berk Vaher ja Kivisildnik igal juhul tyhja koort. Kuradile kõik lugejad; peaasi, et ykski vastik tegelinski nende kulul hõlptulu ei teeni.
Omalt poolt soovitaksin neile kenadele inimestele vastu tulla ning eemaldada nende tekstid ka raamatukogudest ning ajalehtedest. Las loevad teineteist ise, kui tahavad. Kõige tähtsam on ju, et inimesed oleksid õnnelikud.
P.S. Et Google avaldas Päevalehes kuulutuse ja loeb sellega teatud tähtaja järel lepingu jõustunuks, võib muidugi tunduda kohutavalt ylbe ja hirmus. Samas tasub siinkohal mõelda kahele pisiasjale.
Esiteks tahaks ma näha, kuidas keegi hakkab kontakteeruma yhekaupa kõigi eesti kirjanikega. Eriti veel keegi, kes pole eesti kirjandusteadlane, bibliograaf, postitöötaja ega kaitsepolitseinik. Pakun, et selleks on vaja ysna mitut täiskohaga inimest ysna mitmeks aastaks.
Lisaks kirjanike nimekirja koostamisele (kes siis on kirjanik ja kes ei ole?) ning ylesotsimisele peaksid nad selgitama heale hulgale kirjatsuradest, misasi on internet ja millega seda syyakse. Eesti ja USA autorikaitseseadused veel sinna otsa. (Muuseas, pole sugugi kindel, kumma alla eestikeelsete tekstide USA serveritesse panek käib. Rahvusvaheline internetiõigus on endiselt äbarik.)
Yhesõnaga, hea hulk vaeva ja jama, mis ennast eesti kirjanduse lugejaskonda arvestades tõenäoliselt lähiaastatel ära ei tasu.
Sellega jõuame teise punkti juurde: iga tehingu puhul tasub mõelda, kes on sellest rohkem huvitatud. Tõenäoliselt poleks Google'i reklaamikäive eesti kirjanduse pealt kuigi suur. Adwords on ennast kyll eestikeelsele reklaamiturule sisse söönud, aga mastaabid jäävad leheveebidele ja portaalidele ikkagi oluliselt alla. Pigem on kysimus ettevõtmise täielikkuses ja võrdsetes võimalustes. Mida ytleksid eestlased, kui selline ettepanek oleks tehtud vaid lätlastele ja soomlastele, ent mitte meile?
Jah, loomulikult tahab Google osa reklaamitulust endale. Kui nemad seda projekti ei tee, on tulu mõlema osapoole tulu ymmargune null. Aga kui protsessima hakatakse, saab selle raha mujalt kergema vaevaga. Eesti kirjandus jääb sama tundmatuks kui ta senini on - ja ega tema tuntus Eestis endas pole kah suurem asi. Nii et eestlaste huvi ennast reklaamida võiks olla tugevam kui Google'i huvi obskuurse keelega jamada.
P.P.S. Kui keegi ei usu, et on inimesi, kes loeks arvutist mitmesajalehelisi raamatuid, siis mina olen yks. Juba Fictionwise'ist yksi olen ostnud paarsada yllitist, pluss kõikvõimalikud muud allikad. Vaevalt ma ainuke olen. Arvestades, et suurt osa e-raamatutest saab lasta endale ette lugeda, on ilmselt ka kuulajaid hea hulk - näiteks autojuhid ja vanainimesed.
Õnneks on valik suur: kui midagi mulle sobivas formaadis ei pakuta, võtan midagi muud. Tehnilise erialakirjandusega on vahel raskusi, ent ilukirjanduse puhul töötab selline asendus ysna hästi. Neid autoreid, kelleta ma elada ei saa, on siiski ypris vähe.
Uni. Ongi selline pime ja vaikne aeg. Ega see mind tegelikult ei häiri. Kui masendus peal käib, siis talvest sõltumatult. See-eest on rahulik. Isegi töö ei edene. Muresid on ka, aga lund on rohkem.
A says:
http://ru.wikipedia.org/wiki/Сбербанк -- hoiukassa asutas Nikolai I. ei olegi nõukogudeaegne leidus. aga meile ta Balti erikorraga seoses ilmselt ei jõudnud
B says:
kardetavasti olid meil toona juba laenu-hoiuyhisused mingis varases vormis
A says:
mhm. baltisaksa pankurid
ja juudi pankurid kah
B says:
no need, jah, linnas. ja maal mingid yhistegelised asjad
põllumeeste seltsid jne
A says:
õigejah
B says:
isegi, kui need ametlikult laene ei vahendanud
A says:
eesti ajal juba vahendasid
mul on yks blankopõhikiri
täidad ära, et kes ja kus ja mis nimi
ja kuupäev
ja viid registreerida
trykiti siukesi
aastat ei mäleta, krt
B says:
nojah, aga nikolai I ajal võib-olla veel mitte. ehkki mine tea
A says:
no see oli eestiaegne
***
B says:
HMSi uudis: eelarvekärbete tõttu ei jätku töötute armeel uute töötute värbamiseks raha
***
A says:
hih
pandandus.
ma ei tea, mida selle sõnaga pihta hakata
B says:
kirjuta uudis
A says:
pandandusuudis
ma enne aastavahetust yhe või paar tegin
B says:
no näe
A says:
ja tänast hommikut alustasin tiigrindusuudisega
B says:
tegelikult oleks maksimaalne kawaii!-koefitsient ilmselt lool, kus oleks nii pandad kui ka koaalad. kahjuks tegutsevad nad harva koos
A says:
paraku kyll
laiskloom võtaks vist ainult 2000 klikki
B says:
no aga kirjuta sellest, kuidas Guangzhou loomaaias lapsendasid koaalad väikese panda
kes meil siin ikka teab või hoolib, kas Guangzhous yldse loomaaeda on
***
Miks on inimestel aeg-ajalt komme karjuda suvalises kohas: "(VIDEO!)"?
Otsustasin eile, et jalutan rahvastiku tervise parandamise programmi raames paari kilomeetri kaugusesse poodi ning ostan sealt tyki seepi.
Kahtlemata anonyymseks jääda soovivas poes riiulite vahel tuiates leidsin kanade ja kalkunite nurgast käntsaka sealiha. Äratuntavalt sigane: kamar, pekk, liha... arvatavasti kuskil isegi mõned karvad veel kyljes. Silt selle peal kinnitas aga: "Allahinnatud linnuliha".
Ei hakanud pilti tegema. Poed seda enamasti väga ei armasta ning patakad olid niikuinii tyhjad. Helistasin selle asemel tuttavale kvaliteedijuhile, et ka tema naerda saaks.
***
Homme ehk panen jalutuskäigult mõne pildi yles, kui veab. Stroomi rand oli vaikne, ainult pilved loksusid. Meri oli randa uhtunud yhe mõnusalt turnitava laeva ning meremärgi man sussutas pimedust armastav seltskond lõket.
Ausõna, mina seda välja ei mõelnud. Delfi ise ytles.
Minul ei olegi nii palju fantaasiat.
Kliki julgelt: pilt läheb suuremaks, aga Playboy'sse ei lingi.
Eile haaras Elion mõega ning lõi Eestimaa interneti kahte lehte. Ilmselt just sellepärast ei õnnestu mul täna kodust ei Päevalehte ega Delfit näha. Ei oska pakkuda muud põhjust, miks mul on korralik yhendus kogu muu maailmaga peale mõnede Eesti lehekylgede.
Yldse on täna kuidagi tehniline päev. Juba reedest või umbes nii ei pääsenud ma koduse WiFi kaudu internetti. Ruuteri restart ega miski ei aidanud, kasutasin ymbruskonnas tilpnevat lahket võrku.
Täna sain lõpuks mahti helistada Elioni tehnotukke. Hääle järgi otsustades vastas kena vene noorik. Vestlesin temaga, otsisin ruuteri kõhu alt mudeli numbri yles ja yhtlasi yhendasin ka lahtitulnud kaabli pessa tagasi.
Noorik laiuatas teispool toru käsi ja nentis, et ei tea, milles asi olla võis. Nyyd paistab nett igatahes töötavat. Ei tea jah, imestasin minagi.
Soovitan sama nippi ka Eesti Elefonile.
P.S. Kes oskab ytelda, miks mu lauaarvuti juba aasta aega pääseb juhet pidi yksnes ruuterini, ent mitte sammugi edasi - ehkki ruuteri konfimine samast arvutist ning sama ruuteri kaudu lapakaga netis käimine läheb sujuvalt -, saab šokolaadist medali.
Giraut de Bornelh
"Aukuningas, tõevalgus taevateel,
suur jumal, palub sind mu nõder keel:
mu sõbra eest sa võta hoolitseda;
öö hakust peale pole näinud teda
ja kohe käes on koidik.
Hea sõber, kas teil uni kestab veel?
Aeg vaikselt ärgata on päikse eel,
set juba idast saabuvat näen seda
ja tean, et ööl nyyd tuleb taganeda,
sest kohe käes on koidik.
Hea sõber, ärgake nyyd asemel!
Teid lauldes kutsun! Puude oksadel
on lindki jätmas ööga jumalaga;
sees kade mees võib tabada teid aga,
sest kohe käes on koidik.
Hea sõber, seiske aknaesisel
ja taevast vaadake ja märke sel,
siis veendute, et mul on tõsi taga
teid hirmutades suure tylinaga,
sest kohe käes on koidik.
Hea sõber, kui siit kantsirinnakult
te läksite, jäin maha unetult
ja põlvili siis pyha Maarja poega
teid palusin ma hoida oma toega;
nyyd kohe käes on koidik.
Hea sõber, nagu palusite mult,
öö läbi valves seisin andunult,
ja taevas nyyd on hommikuse moega.
Kas ehk mu laul on liiga karmi koega?
Kuid kohe käes on koidik."
"Pai sõber, nõnda hea on olla siin,
et mõte päevale on lausa piin.
Nii kaunist ematytart ilmas suures
ei ole teist - mis loen kyll selle juures
yks kade hull või koidik!"
***
Mõni aeg tagasi otsisin kõigist käepärastest raamatutest mõnd albat - näitena vestluse juurde kurtuaassest eetikast, mõistagi. Ei leidnud.
Nyyd sattus aga näppu 1986. aastal välja lastud "Väliskirjanduse lugemik keskkoolile". Tekst ise pärineb "Keskaja ja renessansi kirjanduse antoloogiast", ent toda mul jällegi pole. Ei tea, kuhu ta kaduda võis; otse loomulikult olen säherduse raamatu endale elu jooksul rohkem kui yhe korra ostnud ning kyllap ostan kunagi jälle.
Tõlkis, nagu arvata võis, Ain Kaalep.
A says:
uus sõna: eelarvekäppija
B says:
mõistan
A says:
btw: see Mikita raamat, see on yks S...KS VÄGEV RAAMAT
B says:
jah, ma olen seda lugenud
ja olin vasikavaimustuses
mikita is a god
(vabanda, et ma pidžinistun)
(noor töökollektiiv ja selle laostav mõju)
A says:
täpselt
ma topin selle täna C-le pihku
tema kui võruke peaks kartulikummardajate yle rõõmu tundma
B says:
hmmmmm
tegelt mind hämmastab, et 1) sina 2) C pole seda lugenud
veel
juhul kui C ka pole
A says:
no mina olen fänn
B says:
hiii
A says:
aga viimasel ajal rahatu
B says:
nojah, see tuli välja mullu ju ometigi
A says:
jep
yhel hetkel ma otsin Mikita kuskil esinemisel yles ja nuian kõigisse raamatutesse autogrammid
ja kui aeg-ajalt mõni on ikka nurisenud, et eestis pole originaalseid mõtlejaid ning kindlasti mitte geeniusi, siis no kurat, yksainumas - suvaline - Mikita raamat on rohkem väärt kui kymme meetrit Rundla mõttelugu
B says:
no kas just nyyd kymme meetrit
ma pakuks, et 3-5
tal vist kymmet veel kokku ei tule
seda on max 100 köidet ju ainult
ja köide võib olla keskmiselt 3 cm paks kah
ja sarja hulgas on Masingut ka oma 7 cm
millest 2 cm on ylihea
A says:
Mikita on parem kui Masing
ehkki Masingul pole ka kohati väga vigagi
B says:
hmnojah
A says:
yks väga oluline kylg: Mikita ei virise (nii palju)
B says:
otsapidi on muidugi Mikita Masingu õlgadel
A says:
seda kah, jah
B says:
kuigi need tykid, mis Mikitasse puutuvad, on enamasti väljaspool mõttelugu ilmunud
nii et sul võib jah õigus olla
a midagi muud võrreldavat tõesti mõtteloo sarjast ei meenu
krt, seal on isegi Rundla enda vasaku käega ja kiiruga enne raamatu trykkiminekut kirjutatud pooleteistlehekyljeliste järelsõnade kogu ilmunud, öäk
A says:
ja terve hulk kole igavaid asju, enamjaolt leheartiklite kogud
sealhulgas kogumikud leheartiklitest, kus Eesti filosoofid, kel pole ilmunud muud peale leheartiklite, nurisevad selle yle, et keegi ei kirjuta midagi muud peale leheartiklite ning lehesabafilosoofia pole miski filosoofia
tajumata olukorras vähimatki irooniat
B says:
no Kaalep on asjalik
ja Kaplinskilt on paar head tykki sattund
kuigi ime, et Kapitulinski yldse sarja pääses
A says:
noh, kõik kõlbab, mille eest Kulka maksab
sest nagu ma aru saan, on Rundla ärimudelis suur osa Kulkal
B says:
tõsi kyll
a ju siis oli Rundlal vesi juba nii ahjus, midagi põld välja anda
nii et tuli surmavaenlastega ka rääkima hakata
Lõpetasin hiljuti Molotovi biograafia lugemise. Nyyd sattusin raamatupoes puhtkogemata raamatule, mis käsitleb sama aega teise vaatenurga alt: Vladlen Sirotkin, "Stalin: Kuidas sundida inimesed tööle?"
Sirvisin. Mõtlesin. Otsustasin. Ostsin ära.
Kavatsen seda töös kasutada.
***
"Töö meedias on kynismile vähemalt sama hea kui kuulumine religioossesse hierarhiasse. Sul kaob igasugune respekt kirjutatud sõna vastu."
(Kohvikuvestlusest.)
Europarlamendi hoonet külastas relvastatud röövel
Visiidi käigus tutvus röövel mitmesuguste vaatamisväärsustega. Röövli võtsid vastu Jose Manuel Barroso ja teised kõrgemalseisvad isikud.
Erikssoni tool kõigub
Eelmise aasta alguses Ikeast ostetud tool hakkas kõikuma mineva nädala lõpus. Poe õnneliku esindaja sõnul oli garantiiaeg kahjuks värskelt läbi saanud. Tooli parandas ära Erikssoni naaber Svensson, kes sidus logiseva jala teibiga taas tugevalt toolipõhja kylge.
Heido Vitsur: ma ei usu, et õudusjutte sihilikult välja mõeldaks
Heido Vitsuriga nõustub ka tuntud õuduskirjanik Stephen King: "Kahtlemata on Vitsuril õigus. Mina isiklikult olen kogu oma elu vältel püüdnud kirjutada lyyrilisi sonette. Kahjuks ei ole sellest seni midagi välja tulnud, kuid kahtlemata ei loobu ma oma pyydlustest."
STEN A. HANKEWITZ: holokaust on ka Eesti ajaloo osa
"Holokaust on Eesti ajaloo väärtuslik osa," lausus Hankewitz Eesti Päevalehele. "Me ei tohi seda maha vaikida. Vastupidi, peame olema selle yle uhked!"
Politsei rahustab reedel Tallinna-Narva maanteel liiklust
Ruuporitega varustatud politseikoor esitab Tallinn-Narva maantee kolmandal kilomeetril möödasõitvatele autojuhtidele kolm hällilaulu, samuti esineb neile politseiameti psühholoog.
***
Mida kauem ma oma päevi uudiste seas veedan, seda veidramaks nad minu silmis muutuvad.
Mullusel Austria-reisil muutusin paar korda ka päris ehtsaks turistiks ning pyydsin klõpsida tänaval juhuslikke inimesi. Yhel ristmikul märkasin seltskonda kirevas rõivas santlaagreid.
Proovisin salamisi pildistada, aga nad ikkagi märkasid seda yritust. Ning olid mul kohe kõpsti nina all: olevat selline kaunis vana komme, et pildistaja peab neile raha andma. Kui palju? kysisin murelikult, mõteldes tingida. Sydametunnistuse järgi, vastati mulle särava naeratuse saatel.
Kaapisin siis oma tengelpunga põhjast pudi kokku ja mõtlesin: igayks võiks vähemasti yhe õlle ikkagi saada, muidu pole see raha ega midagi. Aga kui yks õlu maksab neli-viis eurot, teeb see kuue peale... Ida-Euroopa turisti jaoks kole palju.
On mul sydametunnistus? Ei ole? Ohkasin ja pistsin neile liigagi ymmarguse summa pihku. Poseerima seltskond ei kippunud. Kui nad edasi marssisid, oli minu tuju lõplikult rikutud. Paar tundi polnud enam erilist tahtmist yldse midagi pildistada. Milleks ja miks ja yleyldse.
Nii et transaktsiooni tulemuseks oli yksainus foto, mille tegemise aegu pyydsin juba fotokat taskusse torgata. Hurraa.
Minu seni kõige kallim pilt.
***
Mitmesuguste asjaolude tõttu tuleb mul praegu oma lehelugusid ise illustreerida. Tunaeile märkasin Balti jaamas ilusat värvilist prygiautot, eredates kuhvtides mehed ymber askeldamas. Vaat' kui tore, rõõmustasin. Kui jäätmemajandusest kirjutada tuleb, saan kohe ilusa foto juurde.
Tegin klõpsu, panin fotoka kotti ja läksin apteeki. Järsku tekkis sappa minu selja taha oranžis rõivas mees. Ei tahtnudki teine midagi osta, kysis hoopis, kas ma tean, et pildistada ei tohi.
Jutustasin talle puisevõitu vene keeles vastu, et olen žurnalist, pildistasin mitte teda, vaid autot, ning et tänaval yldiselt ikkagi tohib kyll. Kuulas mu ära, rehmas käega ning läinud ta oligi.
Vahelduseks oleks päris huvitav näha mõnd artiklit, kus keelelise analyysi varal tõestataks, et kogu igipopi prantsuse semiootika ja kirjandusteaduse keerukad teooriad a la Kristeva, Derrida, Lacan jts tulenevad pelgalt autorite võimetusest end prantsuse keeles selgelt väljendada ning kõik need mõtteskeemide rägastikud omandavad mõnda Balkani slaavi keelde tagasi tõlkides imelise puhtuse, selguse ja elegantsuse. Kõiges on syydi kirjandussemiootiline bulgaroprantsuse pidžin.
***
Eelnevas on syydi David Lodge'i suurepärane raamat "Väärt töö" ("Nice work" Kersti Undi yldiselt ysna asjalikus tõlkes, v.a paar pisipaika nagu "Rhodes'i rand"), mis muuhulgas rikastas mu leksikat sõnaga proaireetiline, mille tähendust ma kyll pole viitsinud järele uurida. Arvatavasti tuleneb see isikunimest Aire.
from Jyrgen Rooste
reply-to Eesti Kirjanduse Seltsi liikmetele
to eks@lists.eenet.ee
date Wed, Feb 11, 2009 at 8:17 AM
subject [eks] Täna kell 18 Kirjanike Majas: Andres Ehin
Andres Ehin: UDUSULISTAJA
Andres Ehini loeb luulet, teda saadavad Mart Soo kitarril ning Brian Melvin löökriistatel ja erinevatel eksootilistel pillidel.
***
Selle peale tahaks tsiteerida iseennast keskkoolipäevilt:
- Kes sa oled? Mida teed?
- Ehin.
Koidab. Öö on mööda läinud,
Kas teie silme ette ei kerki seda lugedes pilt, kuidas sama taiest deklameerib paatosest pakatav jõnglane, seistes laval Suure Juhi portree ees? Nagu me ei teaks, kes on kogu rahva päikene, eks ole. Kahjuks syndis luuletus siiski jupp aega enne päikesetõusu.
pime sügisene öö.
Rahvas viletsusi näinud,
teda ootab päevatöö.
...
"Varsti, varsti," hõiskas rahvas,
"tõuseb kuldne päikene!"
Kõik nüüd valmistades vahvas,
olgu suur ehk väikene.
...
Kord kirjutas keegi õpetaja vististi Vikerkaares Bayardi arvustades, kuidas õpilased ei viitsi raamatuid lugeda, ent on vähemasti leidlikud - keegi olla kunagi isegi väitnud, et on lugenud Tammsaare luuletusi. Kirjutisest õhkas yleolekut õpilase suhtes, kes oskab nii haleda valega vahele jääda.
Nojah, tõenäoliselt on see hea, et keegi neid ei loe.
Pärast märkust, et kõik blogisabad on täis mingeid hajameelseid viiteid, kaotasin kannatuse ning võtsin blogirulli maha. Loodetavasti läheb maailm nyyd paremaks ning kogu see reostamine lõpeb.
Oleks tahtnud kyll mingit viisakamat lahendust, aga mis sa hädaga teed.
...see jäi nagu poolikuks. Praegu on "Gran Torino" mul peaaegu et läbi. See on yks roppu moodi hea film. Tehtud terava pilgu ja täpse käe ja valusa sydamega - nii, nagu yks film peaks tehtud olema. Või, noh, luuletus samamoodi. Või igasugune muu kunstiline asjavärk.
Vana mees räägib sellest, mis tunne on olla vana mees. Ja mis tunne on olla karm, kui yhiskond su ymber on pehme - ja kui sulle tegelikult sisimas meeldibki see, et ta on pehme. Kõik ei pea ju kogu aeg sõdima. On suur saavutus, kui keegi saab elada saja-aastaseks ilma sõda nägemata. Inimkonna ajaloos võib selliseid juhtumeid tõesti sõrmede peal yles lugeda.
Eastwood jutustab sellest, mis tunne on elada muutuvas maailmas. Sa ise jääd enese arvates samaks, ent muutud ometi maailmaga kaasa. Probleem tekib kiiruste vahest - kui kõrvuti jooksevad kaks eskalaatorilinti, võid yhelt teisele astudes pikali kukkuda.
Ja siis vestab ta sellest, kuidas need, kes on vägivalla ykskord kasutusele võtnud, pyyavad seda epideemiat piirata. Kes on tänini selle plekita, tuleb kas või luku taha panna, et nad vaid puutumata jääks. Karm otsus iseenda suhtes - aga veel karmim nende suhtes, kes ei oska seda epideemiat piirata. Marutõbised koerad ja väsinud hobused, eks ole.
Samas, kui Eastwoodi varasematele filmidele mõtelda, ehk on ta kogu aeg sellestsamast kõnelnud. Tuleks yle vaadata. It's a country for old men... ja kui see maa vanameestele seitsmendalt ei meeldi, teevad nad selle ymber. Nemad on juba näinud, milline see olla ei tohiks.
Miski Eastwoodis meenutab mulle Doris Lessingut. Ja see on hea.
Vaatasin Clint Eastwoodi praeguse seisuga vist viimast filmi Gran Torino. Yht-teist jäi segaseks, juba algusest peale - ehkki see kõik oli juba puhtvisuaalselt äärmiselt nauditav. Vana mees, kes uriseb nagu buldog. Mnjah.
Wikipedia artiklis räägiti hmongi ja "latiinode" (või mis kuradi moel tuleks eesti keelde tõlkida "Hispanic"? "hispaaniakeelne"?) gängide kokkupõrkest. Ausalt yteldes nägin ma kaht ysna yhesugust kampa, kes rääkisid kõrvapaistvalt viletsat inglise keelt. Proovisin uurida tausta.
Hmongid tunduvad olema eestlastest mõnevõrra suurem rahvas, keda on Hiinas ligikaudu kolm miljonit ning mujal veidi vähem. Vietnamis näiteks yhe artikli järgi 790 000, teise järgi 1,2 miljonit. Tundub, et Vietnamis keegi vähemusrahvaid eriti hoolikalt ei loenda, kõik nad jäävad kuhugi 1 miljoni kanti ja on täiesti mõttetud.
Kindluse mõttes yteldakse suurema osa Hmongi-suguste kohta Hiinas ja suuremas osas ymbruskonnast "Miao" (umbes nagu "baltlane" kõigi kohta alates poolakaist, sorbidest ja eestlastest ning lõpetades rootslaste ja laplastega), USAs teatud juhtudel aga lihtsalt "South-East Asian", et mitte seadusandlikke tekste liiga keeruliseks ajada. Ah teil on ajalugu, keel ja kultuur? Vaat' kui huvitav. Jajah, väga tubli.
Ise paistavad nad tegevat selge vahe "valgete hmongide" (kelle keeles on m-i ees aspiratsioon ehk hõngus, sestap siis hmong) ning roheliste või siniste mongide (kel on lihtsalt m) vahel ning neile ei meeldi sugugi, kui need kaks segi aetakse. Märkasite, kui paljud eesti blogijad ja forumistid virisesid pärast Google Translate'i eesti toe ilmumist, et "Eesti turist" tõlgitakse inglisse kui "Finnish tourist"?
Nojah, keda see huvitab. Wikipedia näitab neist umbes viit pilti. Kahest levinumast on yhel väärikas vanaproua kuklakrunni ja pearätiga ning teisel kyla, kaugelt ja udune. Mõlemad nimetud. Mida nad ise asjast arvavad, ei tea ykski.
Majanduskriis kipub inimesi viimasel ajal miskipärast huvitama. Nägin just hetk tagasi Onion News Networki uudiseklipis teadet, et kriisi põhjused on selgunud. Nimelt tõmbas maailmale jama kaela mitte odava kinnisvaraga susserdamine, vaid see, et USA presidendivalimiste ajal annetasid miljonid inimesed ylejõukäivaid summasid Barack Obama heaks.
"Vot nii," nagu ytleb yks mu tuttav nelja-aastane džentelmen.
Mõnikord kõik lihtsalt õnnestub.
Töö lausa lendab su käes. Rasked asjad on tegelikult lihtsad ja kerged. Ykski systeem või tehniline jubin ei streigi, kirjatöö on mõnus ning inimesed toredad.
Hommikul ärgates tunned ennast väljapuhanult ja energiliselt, valmis astuma vastu uuele päevale täis vahvaid väljakutseid ning meeldivaid elamusi.
Kõigil su sõpradel läheb hästi ning sul on rõõm seda kuulda. Nad on terved, nende peredes pole haigusevinetki ning nad kibelevad rõõmustama sind heade uudistega.
Iga kord, kui sa bussi vajad, saabub see minut pärast sinu peatussejõudmist. Keegi ei haise ning vabu kohti jätkub kõigile.
Väljas söömas käies pakutakse kõikjal mõistliku hinna eest maitsvaid toite ning ettekandjad naeratavad sulle, viimane kui yks. Kodus keetes ja kypsetades ei unune yksi komponent, miski ei kõrbe põhja.
Sul on piisavalt aega, et lugeda kõikvõimalikke raamatuid ja vaadata filme. Tänu su heale maitsele ja sõprade soovitustele on need kõik suurepärased.
Öösiti on sul hea uni. Miski ei valuta ega sunni nihelema. Ykski mure ei näri, kuni une ära peletab. Unenäod on eranditult meeldivad.
Mõnikord lihtsalt juhtub nii. No on selline aeg.
Mõni teine kord. Mitte sel nädalal.
Optimistid on hämmastavad. Ma pole elu sees kuulnud kedagi ytlevat nii rõõmsameelselt ja innukalt, selge rõhuga viimasel sõnal: "Ma tahaksin teiega rääkida töökuulutusest..."
***
Arvutitel peaks olema kael. Et neid saaks kägistada.
***
Kui paadunud pessimist suudab kirjutada veenvalt optimismi säilitamise vajalikkusest... ei oska ma seda lauset lõpetada.
Vanad kalad õpetavad ikka, et yks hirrmus tähtis lehekirjandusžanr on uudis ning selle sabas tolkneb mitu vähem tähtsat, millest näiteks olemuslugudele ja juhtkirjadele pole keegi teooriat teha viitsinudki. (Vanade kalade teadmised pärinevad mõistagi 1990ndate algusest, veel vanemad kalad ei teadnud vanade kalade arvates lehetegemisest midagi.)
Uudiseid tuleb teadupärast teha nii, et alguses on "kes-miks-kus-millal-mida" (mitte tingimata selles järjekorras), pealkiri võtab uudise sisu lyhidalt ja selgelt kokku ning pakub uut infot, juhtlõik on yhe lause pikkune ning kõik sellele järgnev on põhimõtteliselt taust, mis teksti saba poole on aina mõttetum. Ah jah, pealkirjas ei tohi olla passiivseid verbe, näiteks "olema".
Sellest õpetusest tuleneb palju imelikke tavasid. Näiteks selgitab see, miks juhtlõikudes on hirmpikad värdlaused - stilistikat ei õpeta ajakirjanikele keegi, nii et lihtsam on järgida käsulaudu formaalselt, mitte tahta sisulist selgust ja kergestiloetavust. Õnneks ei tea ajakirjanikud lauseõpetusest midagi, aga grammatikud nutavad muidugi verd.
See on vahva formalistlik skeem nagu Proppi muinasjutumasin. Skeem on tore ning töötab suurepäraselt pressiteadete ja BNSi/Reutersi laadis tooruudiste puhul, mida paraku aina vähem ilmub. Kyljepikkuse loo juures on sellega juba ysna vähe teha.
Laias laastus jagunevad žurnalistide kirjutatud tekstid lehelugudeks ja ajakirjalugudeks. Neisse viimastesse tuleb suhtuda põlastavalt, õpetavad vanad kalad. Paraku ilmub neid aina rohkem. Lehelood edastavad tõepoolest infot yhe konkreetse syndmuse kohta ning poetavad näpuotsaga tausta lisaks.
Vanasti ilmusid lehelood lehes, sest leht oli kiire, ajakirjalood aga ajakirjades, sest need olid aeglased. Nyyd on leht aeglane ja internet kiire. Paberlehe põhiväärtuseks muutuvad aina enam arutlused ja taustad, fookus nihkub uudistelt ära.
On muidugi inimesi, kes loevad näiteks aktsiahindu ajalehest. Aga aina vähem, sest järsu languse korral ei suuda nad reageerida. Enamik uudiseid on õnneks siiski veel aeglasemad, nad ei vanane nii ruttu. Ent lugejate tarbimisstruktuuris on paberlehed paigutunud teise kohta - ja seepärast vanad õpetused ei tööta. Paberuudis on aeglane, tema lisaväärtus võiks olla pigem põhjalik taust, suur ülevaatlik infograafika või kellegi kommentaar.
Tänapäeval on lisandunud kolmas žanr: veebilood. Veebis ei saa kasutada samu printsiipe kui paberlehes. Näiteks võid sa ju kõik pealkirjas ära ytelda, aga siis ei kliki sellel keegi. (Vt lugu Madagaskari presidendist, eks ole.) Lugeja tähelepanu annab ligi meelitada pealkirja kõrval oleva fotoga, aga seda pole alati käepärast. Kui kodanik juba kohal on, saab vehkida video, kysitluse või muu vilkuva ja tilisevaga.
Veebis ei ole eriti mõtet kirjutada väga pikalt. St: sa võid seda teha, kui su veebilehe struktuur on aeglane. Kui see on struktureeritud pigem ajakirjana, kui tekstid on hästi seostatud teemade ja valdkondade kaupa, nii et igal ajahetkel võib suur osa neist lugejale endiselt huvi pakkuda.
Kui su veebileht on ehitatud yles nagu Eesti veebimeedia, kus Augeiase talli täis ajakirjanikke kogu aeg uusi lugusid peale uhab ning vanad lood ajalukku pyhib, siis pole seostel, arhiivil ega pikal jutul mõtet. Põhjalik analyys toob samamoodi yhe kliki kui pisike uudisnupp - ent aega kulub sellele rohkem. Veeb soosib pigem klatšivat kui uurivat ajakirjandust. Yks Anu Saagim toob sisse rohkem raha kui kolm Madis Jyrgenit.
Teisalt ei ole veebilugu tihtipeale isegi uudis mitte. Mõni leht suisa armastab vorpida veebilugudeks iga telefonivestluses saadud tsitaadi. Aga mis uudis on kahelauseline nupsakas pealkirjaga: "Pets: Mats on lahe säga"? Siinkohal saaks muidugi vehkida kõneaktiteooriaga ning ytelda, et vahel on ka ytlemine tegu. "Ma löön su ryytliks" on syndmus kyll. Ent Petsi ja Matsi lausungid ei ole. Kriteeriumid ja rõhuasetused on teised - sellised, mida meie ylikoolides ei õpetata.
Loomulikult on liigitus lehe-, ajakirja- ja veebilugudeks pealiskaudne. Seda on ka iga muu liigitus. Loomulikult on neil oma tehnilised ja sisulised alamžanrid. Aga need on ka kirjanduses, romaanil ja romaanil on vahe. Lõppeks loeb ikkagi see, kuidas lugeja kirjutatud lugudega ning neid kandva meediumiga ymber käib. Ning ses suhtes käituvad portreed, reportaažid, analyysid ja arvamuslood suuresti yhtviisi.
Ajalehed liiguvad yha enam selle koha poole, kus vanasti olid yksnes ajakirjad. Nii nagu pole mõtet nutta taga kaotatud kuldaega, mil need kaks teisneteisest selgelt lahus seisid, pole mõtet ka uude kohta liikudes vanu reegleid kaasa võtta. Kes keskkonnas toimuvate muutustega ei kohane, sureb välja. Meediadarvinism.
Veebipäevik sihuke ja räägib PRist. Yldiselt päris lõbus lugemine, ka mitte eriti pikk.
Toores viha Aune Pasti vastu on natuke nyri, aga skeem PR-teate tegemiseks on kyll nagu Proppi suust kukkunud. Autor on ilmselt keegi kosmopoliitlik strukturalistinäru.
Kusjuures siit tuli suurepärane idee harjutuseks kuhugi kirjatarkade koolitusele: kirjutage pressiteade, noh, näiteks Punamytsikese loo kohta. Tehtud? Tore. Ja nyyd, palun, hundi seisukohast.
(Seda viimast, ehkki mitte pressiteatena, olen mina juba teinud. Et mu kunagise harjutusuudise juurde ei rohtu rahva tee ning lugu pysib siiani Google'i otsingus "rahvaliitlane" viiendal kohal, näitab ilmselt midagi eesti rahva ilmapildi kohta. Näiteks seda, et Rahvaliidust ollakse valmis kõike uskuma. Või vähemalt hullemat kui metsloomast - "metslooma" guugeldades kyll midagi nii jaburat välja ei tule.)
Järgmiseks kujutleme, kuidas Okasroosikese looga kaasnevat skandaali pyyaks summutada kuningakoja mainekujundaja.
P.S. Parandasin lingi. Aitäh tähelepanu juhtimast.
Barack Obama osales eile oma esimesel Alfalfa klubi lõunal. TheOval tsiteerib mitut lõbusat nalja neegrite, roppuste, turvanõuete, juutide ja Guantanamo teemal ning kirjeldab elegantset kaotajate mõnitamist. See kõik on vahva, aga minule jäi silma hoopis yhe mulle tundmatu tegelase repliik.
Senaator Christopher S. Bond meenutas kylalistele, et lehed avaldasid hiljuti nimekirja 25 inimesest, kes on yleilmse majanduskriisi peasyydlased. "Te teate, kes te olete," ytles senaator. "Ja on tore teid siin täna õhtul näha."
***
Vene häkkerid ryndavad juba pikemat aega Kõrgõzstani veebi. "Mina pole midagi märganud," kommenteeris Kõrgõzstani president jurta ees piipu popsutades.
(Vabandust, see oli nyyd pisut labasevõitu. Aga mul polnud mõtteski kiusatusele vastu seista. Mina kui eestlane tean Kõrgõzstani IT-sektorist sama palju kui keskmine kirgiis Eesti omast, kommenteerin rehetare ees piipu popsutades.)
***
Pealkiri ajakirjast PC World: "Google'i näpukas nimetas kogu interneti pahavaraks".
Posts
All Comments
