Integratsioon ilma ministrita

Tean noort daami, kes ei suutnud keskkooli vene keele tundides viibimise jooksul keelt ikkagi isegi igapäevasuhtluse tasemel omandada, raamatute lugemisest rääkimata. Aga nyyd käib ta tihedalt läbi noormehega, kelle nimi on Jevgeni.

Rääkisin sellest kunagisele koolikaaslasele. Tema meenutas, et unistas koolipõlves, kuidas leiab ilusa musta peaga noormehe - peaasi, et venelane ei oleks. Aga nyyd õhkab tema teismeline tytar, et leiab kunagi ilusa tumeda peaga vene noormehe. Suhtumine on muutunud.

Mulle tundub, et me võime lõpetada integratsioonist ja rahvussuhetest lobisemise ning jätta selle järgmise põlvkonna hooleks. Nad saavad sellega ise suurepäraselt hakkama ja pealegi pole ilus teiste inimeste pereellu sekkuda.

Võib-olla olen ma täna kuidagi haruldaselt optimistlikus tujus. Samas - võib-olla ongi nii.