Miks ma eestlaste väljasuremisse ei usu

Väikese Nõia puhkes järjekordne kurtmine, et praeguse kohutava majanduspoliitika tõttu põgenevad kõik eestlased maalt, tuleb yleyldine väljasutemine ning ka ilma ots pole enam kaugel. Vaidlesin seal vastu ja vaidlen siin ka. Vat ei usu mina seda ilmatut traagikat.

Ei koli enamik meist siit kuhugi. Kellel pole julgust, kellel on kohustused, kes ei mõista keeli, kel pole oskusi. Mõni on lihtsalt laisk ka. Virisejaid on märksa rohkem kui neid, kes tegelikult mõnele välismaisele töökohale kandideerivadki – rääkimata sellest, et CV täitmine ei tähenda veel kohasaamist ega konkursivõit reaalset töötegemist. Jutuks hea kyll.

Eks ole, jah, minejaid ka, aga tunduvalt vähem kui räägitakse. Ja on ka tagasitulijaid, kõige kiuste. Samamoodi oli neid minejaid-tulijaid tegelikult kolmkymmend-nelikymmend aastat tagasi, ehkki sellest praegu ei kõnelda. Et mõni eestlane vabatahtlikult BAMile läks, ei ole enam ametliku ajaloo osa. Õigeusku ja seejärel Krimmi või Siberisse minejaist pisut jutustatakse, ehkki mitte palju.

Inimesed on alati yhest kohast teise läinud, kui seda neile vähegi võimaldatud on. Kyllap on me mõttelaad paari sajandi pärisorjuse ja sunnismaisusega kõvasti muutunud; seepärast ei teagi suurem jagu kylarahvast yhtki kaardile kandmata kohanime, mis ylejärgmisest talust kaugemale jääb.

Kokkuvõttes arvan ma ikkagi, et eestlaste välismaale kolimises ei maksa näha rahvuslikku katastroofi. Kui piirid ei ole suletud, on inimeste liikumine täiesti normaalne. Ei kao nad ilma pealt kuhugi, suur osa saadab isegi koju raha. Ja ei käi see asi ka sedapidi, et kõik siit lahkunud assimileeruvad kolme aastaga, aga meile tulijad jäävad igavesti ykskeelseks.

Rahvad surevad välja kas siis, kui nad ise sellega lepivad – ja sinnapoole meie permanentne hala muidugi kaldub – või kui keegi tõesti sihikindlat genotsiidi rakendab – mis on tehniliselt tylikas ja rahaliselt kulukas, kuni rahvaarv juba algushetkeks alla tuhande ei jää.

Mul on suhteliselt isiklik suhe sumeritega. Neid polnud kunagi nii palju nagu eestlasi nyyd. Ometi suutsid sumerid pidada pikka aega niisugust kõrgkultuuri, et me siiamaani nende pärandit eneselegi teadmata kaasas kanname. Kaotsi läksid nad ka alles pärast mitut sajandit sõdu ning yleyldist nutulaulukirjutamist. Kuni me suudame tegelda elamisega, kulutamata kogu jõudu suremisele, ei juhtu eestlastega kah midagi.