Kuidas lypsta lolle ehk petitsioon.ee funktsionaalsusest veidi

Olen mitu päeva soe ja sõbralik olnud, vahelduseks võiks ka veidi sappi välja lasta. Ihumahlad peavad ikka liikvele pääsema, see on organismi fysioloogilisele talitlusele hea.

Paar nädalat tagasi kirjutas tehnokratt Peeter Marvet uuest toredast veebiportaalist nimega petitsioon.ee. Jutu järgi tundus suurepärane koht kõiksugu yleskutsetega vehkimiseks. Läksin ja proovisin siis ka.

Registreerimine, nimi, kysimus, tähtaeg... Makske 25 krooni ja meie admin vaatab taotluse läbi. Okei, mis see kahekymneviiekas siis hea nalja eest ära ei ole. Maksin raha ära ning jäin ootele.

Kui uues veebiprojektis on osa teksti ingliskeelne, ei ole selles midagi yllatavat. Eestis ei suudeta yhtki programmi lõpuni ära tõlkida. Et liitujalt nõuti nõustumist kasutustingimustega, mille link viis aga tyhjale lehekyljele, oli natuke naljakam. Aga noh, tegijal juhtub.

Takkajärele mõeldes oli see muidugi ohu märk. Samuti see, et ykski tegija portaali omaks ei tunnistanud. Kontaktiks oli miskipärast antud Eesti Omanike Keskliidu telefon. Veebiportaal, milles toimuvat admin justkui jälgima peaks, ning ainsaks kontaktiks on telefon? See on nyyd kyll veider mõtteviis.

Tegelikult polnud selle kohta muidugi sõnagi, kes on admin, millal ta oma tööd teeb, kuidas ta mind otsusest teavitab või kas äraytlemise korral raha tagasi saab. Nii et põhimõtteliselt ei kohustunud keegi millekski ja ma võiksin rahumeeli viimsepäeva laupäevani oodata. Nii hullusti siiski ei läinud. Samuti ei pidanud paika mu kahtlus, et Omanike Keskliit kogu ettevõtmisest midagi ei tea.

Päev hiljem uuesti sisse logides sain teada, et pean maksma 100 krooni avaldamistasu ning alles siis "teenuse haldur vaatab petitsiooni üle". Nii efektiivset ärimudelit tahaks paljudki: teenuse hind viiekordistub ilma, et keegi sõrmegi liigutaks! Ainult et kui naljategemine maksab 25 krooni asemel ka 125, pole sellise käitumise puhul mingit põhjust uskuda, et järgmiseks veel 400 krooni ei kysita. Mine tea, äkki maksabki?

Tõstsin Petsi kommentaariumis lärmi. Ei ole hullu, lohutas Pets, 100 krooni on kirjaviga ning kyll tuleb kohe keegi sõbralik onu ja tegeleb minu pisikese murega.

Nädal läks, ei kippu ega kõppu. Ainult Petsi kommentaarium korjas kasutajate nurinaid, muuhulgas privaatsuse teemal. Nimelt korjab petitsioon.ee inimeste identifitseerimiseks isikuandmeid, ent ei võta yhtki kohustust seoses nende käitlemisega. Suurepärane viis spämmiandmebaasi kogumiseks, seda poliitikud ostaksid.

Viis päeva tagasi vaatasin asja veel kord yle. Kõik ikka sama: kirjatöö on "ootel", maksa sada krooni, keegi ei reageeri. Kustutasin petitsiooni oma teada ära ning kirjutasin sellest ka Petsi juures. Nentisin muuhulgas, et vähemalt polnud ma ainus loll, keda lypsti: mina annetasin neile ainult 25 krooni, mõni andis aga oma hea nime lypsimasina reklaami tarvis.

Ja siis, kui mina olin valmis kogu yrituse unustama, syndis ime! Teisipäeval kirjutas mulle Omanike Keskliidu peasekretär Taavi Madiberk, et oli petitsiooni yles riputanud, makseteavitusega olevat neil raskusi ja äkki ma sooviksin kirjatyki kõrvale ka pildi panna. Rahast mitte sõnagi.

Mingil imelikul põhjusel on mul siiski tunne, et tänan neid lahke pakkumise eest, kuid ei soovi kasutada ei petitsioon.ee ega Omanike Keskliidu teenuseid. Huvitav, miks kyll? Pigem palun noorsandil mu konto ja andmed kustutada, kuna mulle kui kasutajale sellist võimalust ei pakuta.

Keskerakondlastest fännide väitel olevat Omanike Keskliit IRLi varifirma. Kodulehelt nimesid vaadates võib nii olla kyll: Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher, Tiit Ulas, Rein Kilk... Loodetavasti ei pane IRL siiski järgmist valimiskampaaniat vedama petitsioon.ee andekaid kommunikatsioonispetsialiste. Kui valijatega suheldakse sama edukalt kui petitsioon.ee kasutajatega, langeb valimiste järel riigikogust välja mitte roheline erakond, vaid IRL. Seda oleks ju nukker vaadata, yhest Rahvaliidust aitab täiesti.