Lollusepõhine majandus

Yhe varasema jutu sabas läks pikemaks aruteluks lolluse, majanduse, vastutuse ja muu säärase teemadel. Sotsiaalfilosoofia kontekstis räägitakse sel juhul paternalismist ja autonoomiast, mind on need asjad juba ammu huvitanud. Mõtlesin, et tõstan oma vastuse pigem eraldi postituseks ja jutustan kohe pikemalt.

Olen täitsa siiralt seda meelt, et riigi toimemehhanisme planeerides tuleb arvestada ka lolluse olemasoluga. Paraku ei ole lollus kahevalentne nähtus: 1 - loll, 0 - tark. On hulk inimesi, kes saavad omadega suure osa ajast hakkama, aga mõnel hetkel ei saa ka. Muuseas, inimestel on muidki isikuomadusi, mis nende elu keeruliseks muudavad. Nii et jätame lolluse hetkeks kõrvale ja räägime yldisemalt.

Leidub inimesi - ja sugugi mitte vähe -, kelle arvates laen on sissetulek. Nad on täiesti võimalised võtma palgapäeval SMS-laenu, ostma endale mõttetult kalli fotoka ja lennukipileti Inglismaale, tuiama seal natuke ringi ja siis istuma hädas pargipingil, kui raha otsa saab. Nad ei ole ise puhtpraktiliselt võimelised otsustama selle yle, kas neile tohiks laenu anda. Suurem osa ajast saaksid nad täitsa kenasti omaette elatud, kui neil natuke silma peal hoida. Tegeleks millegi kasulikuga ja ei teeks kellelegi kurja. Aga on asju, mida neile pakkuda ei tohiks - ja muuseas, kasiinod on veel yks näide.

On inimesi, kes saavad hakkama suure hulga töödega, kuid juhtimine ei kuulu nende tööde hulka. Tunnen paari seesugust, kes on endale ettevõtte teinud. Need firmakesed vaakusid hinge juba majandusbuumi aegu, yyrid-tarned maksmata, myygitegevus olematu, asjakorraldus hädaline ja palgad... noh, ytleme, et suure osa ajast mõttelised. Kui ylemuse peale karjud, saad midagi kätte ka. Selline inimene ei ole ydini pahatahtlik, ta võib midagi väga hästi osata, wnt juhiks ei sobi ta absoluutselt. Hea on, kui säherdune saab aru, et ta ei tohiks midagi juhtida. Aga kui ei saa? Muuseas, ma tean ka mõnd suurettevõtte juhti, kes on siiani hakkama saanud hea õnne ja teiste abi najal ilma igasuguse strateegilise planeerimisvõime või inimesetundmiseta. Kui poleks kyllaldaselt toredaid inimesi, kes teevad silmapaistvalt lolle otsuseid, ei oleks meil ka majanduskriisi.

Ning jah, loomulikult on suur hulk lollidest majandusotsustest seotud laenudega. Inimese loomus on juba kord selline, et suurem jagu meist lykkab võimaluse korral vastutuse kellegi teise kaela. Kui yhte kõrva karjub maakler "Osta maja ära!" ja teise pankur "Võta raha!", siis annab inimene yhel hetkel järele ning jookseb karjaga kaasa, lohutades end mõttega, et kyllap pankur ise teab, kellele raha annab. Sellel, muuseas, põhineb suur osa edukast turuspekulatsioonist: et lõigata kasu karjale vastassuunas liikumisest, peab kõigepealt olema kari. Et lolle pygada, peab kõigepealt olema piisav varu lolle.

Niisiis: lollidest pole mingit puudust. Või, kui soovite (ja mina tegelikult täitsa sooviks), siis inimestest, kes yhel või teisel hetkel yhel või teisel põhjusel teevad mitteratsionaalseid otsuseid. Näiteks keelduvad elamast ämma kapi taga ja võtavad kaela majalaenu, ehkki tööta jäädes seda maksta ei suuda. Praegu sylitavad verd ja maksavad - heal juhul. Keegi ei ytle, et ei võiks minna halvemaks.

Mõistlik on arvestada, et inimesed on meile antud niisugustena, nagu nad on. Eesti riigi olemasolu jooksul ei õnnestu tõenäoliselt nende psyyhikat kuigivõrd muuta. See tähendab, et kui inimeste reaalsete vaimsete võimete ja omadustega suudavad arvestada turundajad, spekulandid ja parteipoliitikud, siis oleks arukas mitte luua endale illusioone ning pysida ka riiki planeerides reaalsuse piires.

Kõlab kyyniliselt, ylbelt ja misantroopselt? Ainult selle kõrvus, kes tahab seda niimoodi kuulda. Kõik inimesed ei peagi samu asju oskama, ehkki iga yhiskond on oma nõuetes pisut yhekylgne. Mõnes teises yhiskonnas oleks jälle praegused juhid ja kuulsused õnnetud. Lõppeks olen ma natike kade mõnele sellisele, kes mõistab maalida või laulda, kuigi saab oma rahaasjadega veelgi viletsamalt hakkama kui mina. Või ei kõnele yhtki võõrkeelt. Või kirjutab ohtrate vigadega. Või... mida iganes.


P.S. Tegelikult on Delfis ylekaalus mitte töötud, vaid kontoritöötajad. Ehkki, jah, töötuid on seal ka omajagu. Ent nagu ma korduvalt rääkinud olen, tõuseb Delfi lugejate arv järsult hommikul kell 9 ja langeb 17 - äripäeviti. Kodus Delfit yldiselt ei loeta, nii piinlikult valusa ajaraiskamise eest tahavad inimesed ikka palka saada. Muidugi on Delfi kõige loetum veebimeediakanal kõigis sihtryhmades, aga treiali tööpingi kõrval lihtsalt ei ole arvutit.