Siduda ja eristada

Naljakas, kui erinevalt inimesed sama teksti loevad. Yks luulearvustaja kirjutas just säherduse lause:

Pealkirjade puudumise tõttu võib nende kahe vahele jäävaid tekste võtta ühe katkematu voona, kuid rütmi ja korduste ilmnemine sunnib eristama kindlaid lõike, mida saab käsitleda eraldiseisvate luuletustena.

Mina oma napi aruga mõtleksin just nii, et korduvad elemendid seovad teksti tervikuks, just nagu refrään kinnitab laulu identiteeti. Kui raamatus pole pealkirju, aga tekste miski ei yhenda, on tõenäoliselt tegu pigem eri luuletuste kui yhe pika poeemiga.

Aga see, et moodsa aja inimesed kõike lahjendada tahavad, ei yllata. Omal ajal oli isegi Shakespeare liiga kange, alles kui tubli sorts Unti sekka kallati, kannatas publikule vaadata. Coelhode aeg, Laozid ei suudeta lugeda.

P.S. Mitte, et ma tahaks arvustatud autorit Laoziga võrrelda. Mind huvitab yldistus; mõtte liikumissuund, mitte asukoht.