Globaalkyla

Inimesed armastavad kasutada kujundlikke, ähmase tähendusega sõnu.
Olen ysna tykk aega nuputanud, mida paganat võiks tähendada globaalküla (nt 1, 2, 3).
Tundub, et sain eile kätte.

Tuli sõber hiljuti Balkanilt tagasi ja rääkis, kuidas ilusas sinises Doonaus, mis ammu enam ilus ega sinine pole, hulbib mustlaste rämps. Vaevalt rämpsul nyyd erilist rahvust on, aga põhimõte on selge: iga "looduslaps" on rahulikult valmis oma sodi jõkke viskama, kus ta seda enam kunagi ei näe, sest maailm on suur, kyla aga pisike. Suurest maailmast jõuab kylla maitsev nämm, mis syyakse ära ja mille pakend saadetakse maailma tagasi. Egas merest vesi otsa lõpe!

Selleks, et hakata mere otsasaamise pärast muretsema, peab olema piisavalt laia silmaringiga, et pidada maailma väikeseks.

Seda mõtteviisi ei pea muidugi Balkanilt otsima, Eestis endas on asjalood täpselt samad. Ja ärgu tulgu ykski mulle maainimeste õilsat sydant kiitma, seal on asjad veel hullemadki kui linnas. Rohelised ja puukaisutajad on ju linnaloomad, paremal juhul lähevad nad linnast maale ja siis peab kylarahvas neid imelikeks ning näitab raha eest turistidele.

Lugesin kunaski kellegi juttu mootorrattareisist Aafrikas. Muuhulgas oli selles ka kirjeldus keset Saharat kasvanud kilekotipuust: tuul keerutab kilekotte mööda kõrbe, kuni need eikusagil kasvava puu otsa kinni jäävad.
Vaat' selle kilekotipuu all ongi globaalkyla.

Õigupoolest on ju kogu me Maa praegu naftaga kaetud.
Millest neid kilekotte siis tehakse?
Õudne on aga see, et me ei saa neist enam lahti.
Iga päev.